Oktoobri lõpus, samal ajal kui Eesti oli teemamaana Helsingi kirjandus- ja muusikamessi väisamas, astus Ewert and The Two Dragons üles Helsingi muusikaklubis Siltanen. Peale seda õhtut postitas plaadifirma EMI turundusjuht Kari Holmgren oma Facebooki seinale teate: “Olen 17 aastat oma elust erinevates plaadifirmades töötanud ja mul on olnud õnn kohtuda mitmete artistidega, kes on võimsalt maailma raputanud. Miski ei lähe mulle aga rohkem korda võimalusest avastada üks tõusuteel noor talent, keda nähes tead, et ta jätab oma jälje popmuusika ajalukku. Täna õhtul olin ma millegi tõeliselt erilise tunnistajaks – Eestist, Tallinnast pärit bänd Ewert and The Two Dragons. See on muusika, mis murrab üle riigipiiride ja läheb inimestele korda! Kus iganes te elate – üsna pea jõuavad need poisid ka teieni ja löövad maailma te ümber kihama. Uskuge mind, see bänd on väärt kogu seda hype’i ja tähelepanu, mis neile viimasel ajal osaks on saanud!”
Detsembri algul, peale bändi kontserti Helsingi olulisemas muusikaklubis Tavastia, teeb Helsingin Sanomat põhjapaneva avalduse: “Eesti bänd Ewert and The Two Dragons teeb esimesi lootustandvaid samme rahvusvahelisel areenil. Ja võiks öelda, et oli ka aeg – Balti riigid iseseisvusid 20 aastat tagasi, mil rockmuusikat pahakspannud sotsialism taandus. Selle aja jooksul ei ole Eestist aga rahvusvahelise tuntusega bände tekkinud. Ewert and The Two Dragons väärib tähelepanu. Neid on võrreldud muuhulgas Arcade Fire’iga ja Midlake’iga. Bänd mängib hõrkku folkrokki, millel pigem hingesugulust ehk Midlake’iga. Helisevad kitarrid, vokaalharmooniad, kübeke new wave’i ja psühhedeeliat.”
Foto: Rasmus Jurkatam
2011 on olnud tõeline Ewert and The Two Dragonsi aasta – märtsis võitsid nad Tallinn Music Week festivalil Skype’i auhinna, mis kuulub rahvusvahelistest ja kohalikest muusikaettevõtjatest koosneva žürii hinnangul Eesti kõige lootustandvamale artistile, nende aprillis Läti plaadimärgi I Love You Records alt ilmunud teine album “Good Man Down” on püsinud suvest saadik kohalike plaadimüügitabelite tipus. Sel suvel astus bänd üles Eesti ja Läti suurimatel festivalidel Rabarock ja Positivus ning on poole aasta jooksul esinenud Euroopa festivalidel nagu Popkomm, Waves Vienna, Musiikki&Media;, tuuritanud kesk-Euroopas ja Skandinaavias, alustanud koostööd USA-s maineka kontsertagentuuriga The Agency Group ning avaldanud albumi Soomes, Rootsis, Lätis ning peatselt ka Prantsusmaal. Novembri algul andis bänd kontserdi 1800-le inimesele välja müüdud Nokia kontserdisaalis, mis lisaks edule välisriikides, on epohhi-loov ka Eesti muusikaelus.
“See võib nüüd kuidagi üleolevalt kõlada, aga tegelikult olen ma alati teadnud, et nii see läheb,” ütleb Ewert Sundja vaikselt, mind samal ajal tähelepanelikult takseerides, veendumaks, et ma teda valesti ei mõista. “Olen noorusest saadik arvanud, et tean, mis minust saab ja nii see ka praegu läheb.”
On novembri lõpp ja ma ajan juttu Ewert and The Two Dragonsi laulja ja ühe lugudekirjutaja Ewert Sundjaga. (Bändi ülejäänud liikmed on Erki Pärnoja, Kristjan Kallas, Ivo Etti ning bändi viies liige, mänedžer Toomas Olljum).
Teie esimeselt plaadilt (2009) tõusis esile nimilugu “Hills Behind the Hills”, teise albumiga “Good Man Down” oli aga tervikuna võimas arenguhüpe toimunud. Millal ja kuidas see plahvatus toimus?
Algus ei olnud meil üldse nii roosiline. Kui me esimest albumit lindistasime, ei olnud meil veel kontseptsiooni ega suurt plaani, mis edasi saab. Esimese plaadi andsime ise välja ja see oli hirmus jahmerdamine – igaüks viis kuhu raadiosse sai ja ega me vastused väga ei saanud, ainult Raadio2’lt. Nii juhtubki, kui sul ei ole mänedžeri, helistad ise ja see ei ole tõsiseltvõetav. “Tere, siin Ewert, kas mängiksite minu uut lugu?” – see ei tööta. 2010. a. esimesel poolel ei juhtunud ka veel midagi, aga siis korraldas Tom (mänedžer Toomas Olljum) meile Riias “I Love You” baaris kontserdi. Seal saime esimest korda tõsisemalt aimu, et meil on, millega edasi töötada. Ma arvan, et loominguline plahvatus toimus 2010. suvel Positivus festivalil (Baltikumi suurim festival Lätis) – siis jõudis meile kohale, et oleme päris bänd. 2010 suvel valmis veel kolm teise plaadi lugu ja suund, kuhu edasi liikuda, sai selgeks. Nüüd järele mõeldes ei toimunudki see “plahvatus” ehk nii äkki, vaid oli pigem järkjärguline kasvamine – meie looming muutus vabamaks ja ühtäkki olid meil suund ja plaan.
Kui palju loeb teie bändi puhul pillimänguoskus? Kui palju te proovi teete?
Me teeme päris palju proovi. Olenevalt perioodist. Lisaks mängime kõik kodus omaette ka pilli – asjad tehakse endale kodus selgeks. Paljud bändid teevad selle vea, et pilli mängitakse vaid laval. Me oleme kõik parajad perfektsionistid ja detailide kallal närijad, et maitsepolitsei on meil endi sees päris tugev. Samas on meil kõigil ka väga suur motivatsioon. Meie muusikaline käekiri on muidugi seotud ka varasema muusikalise haridusega – mitte tuima koolitööga vaid pigem hilisema intensiivse bändi-prooviruumikogemusega.
Tuleb välja, et teie bänd sobib päris paljudesse Eesti skenedesse – Jazzkaarest Green Christmas festivalini, Rabarockile ja Eesti Pops festivalile vahepeal. Tihti seda ei juhtu. Kus te end ise kõige paremini tunnete?
Ega meid ei ole siiani üheski skenes päris omaks võetud. Oleme igal pool heidikud. Ei ole rocki-mehed, ei ole folgimehed, kindlasti ei ole me jazzimehed, tahaks loota, et päris popi-mehed ka ei ole. Me justkui ei kuulu kuhugi. Pigem motiveerib see meid aga “oma asja” ajama.
Positivus 2011Foto: Kostja Tsõbulevski
Kuidas siinne muusikapress teid omaks on võtnud?
Esimestes plaadiarvustustes heideti meile ette, et “Otsa kooli hais on küljes”. Olen kindel, et kui keegi poleks meie taustast midagi teadnud, oleks meid hoopis teiste parameetrite järgi hinnatud. Kurb, et üks kool annab teatud kontekstis pigem halva alatooni. Iga sinu minevikufaktiga kaasneb siin Eestis paratamatult mingi oma seos või varjund. Liiga kergekäeliselt tõmmatakse aga kohe need paralleelid sinna vahele – surutakse sulle see “Otsa-kooli” müts pähe ja asi ants. Taustsüsteem mängib uskumatult suurt rolli. Selles mõttes on näiteks Lätti või Soome mõnus minna – seal võetakse sind puhta lehena.
Kui palju on teie bändi jaoks olnud teadlikke otsustamise hetki, mis teid järgmise verstapostini edasi viivad?
Suur õnn on teha bändi nii, et ei olegi tegelikult nende asjade peale väga mõtlema pidanud. Enamus nendest kalkulatsioonidest ja otsustest, mis on sujuvalt ja õigel ajal juhtunud, teeb meie eest Toomas, kellel on hea nina õige hetke tabamisele. Me ise oleme ikka sellised udud väheke. Muusikuna on see vabastav – ei pea nende asjadega tegelema, vaid saame teda usaldada ja muule keskenduda.
Võtame näiteks hiljutise kontakti kirjastusfirmaga Sony ATV – paljud artistid ei tule selle pealegi, et kuskil on professionaalsed inimesed, kes nende teemadega tegelevad ja et asjad hakkavadki arenema niimoodi käsitöövormis – ise helistad, ise lood need kontaktid, ise korraldad. Ühel hetkel avastad oma suureks imestuseks, et saadki need erinevad profid meeskonnad endaga ühte paati. Suured asjad on enamasti meeskonnatöö tulemus, mille kallal on töötanud oma ala profid, kes igaüks oma teemat kõige paremini valdab.
Kui esimesel Tallinn Music Weekil kõik need samad profid siin Tallinnas kohal olid, imestasid nad, et keegi nendega väga rääkimagi ei läinud, kuigi just selleks nad siia kohale olid lennutatud.
See on puhtalt teadmatusest, kuidas asjad käivad. Eesti artistid arvavad tihti, et nendega võetakse ise ühendust, et asjad lihtsalt juhtuvad. See on illusioon, et keegi “märkab” sind. Tegelikkuses toimib kõik töö ja pideva suhtlemise tulemusena. Kontserdid välismaal, allkirjastatud lepingud ja muu selline on lihtsalt jäämäe tipp. Ma arvan, et meie puhul arvatakse ka, et keegi “avastas” meid ja siis kõik imeväel juhtuski. Nii see ei käi ja on oluline, et muusikud seda teadvustaksid.
Te olete oma fännidega väga hea kontakti saanud, mis hetkest hakkasid tunnetama, et inimesi päriselt huvitab, mida te teete?
Kõige suurema impulsi saime aasta alguses kui ilmus teise plaadi esimene singel (In the End There’s Only Love), mis oli täiesti teistsugune ja samas ka piisavalt raadiosõbralik, et seda hakati mängima. Siis käis mingi klõps ära. Äkki oli YouTube’is kümneid tuhandeid vaatamisi. Eks seal tuli juba ka Toomas oma ideedega mängu – näiteks see, et teeme Sõpruse kino saalis plaadiesitluse. Need on sellised statementid – otsustad midagi ja siis teedki, see meetod on ennast siiani alati õigustanud.
Kas tuleb ka teemaks, et olete Eestist pärit kui Euroopas esinete?
Tuleb ikka, aga ega Eestist väga palju ei teata. Meie publik on suhteliselt noor ja nad ei tea midagi meie riigi väiksest võlakoormast ja Euroopale eeskujuks olemisest. Nad ei jälgi sellist meediat, vaid tegelevad oma huvidega ja kuulavad muusikat, mis neile meeldib. Ilmselt see Eesti positiivne seostamine meiega tuleb kunagi hiljem mingi teise nurga alt. Saame igal juhul külvata selle seemnekese sinna, kuhu tavameedia ei ulatu.
Küsin siis ka selle legendaarse küsimuse, mitte et sellel minu jaoks tähtsust oleks, vaid tahan, et inimesed teid mõistaksid – miks inglise keeles?
Ma olen algusest peale inglisekeelset muusikat teinud. Mulle meeldib selle keele kõla ja see on mulle loomulik. Kasvasin üles 90%-liselt inglisekeelset muusikat kuulates. Ei teagi keda süüdistada (naerab). Teisme-ajal oli kõva sõna alati see, mida vanem vend parajasti kuulas. Kui vanem vend kuulas Nirvanat, kuulasin mina ka, kui kuulas Queeni, kuulasin mina ka. Loomulikult ei kirjuta me muusikat selle pärast inglise keeles, et “välisturgudel edukad olla”, see ei oleks loomulik ega siiras. Samas olen ma eesti keeles ka kirjutanud. Mõned päris head lood isegi – näiteks "Väikeste asjade võlu" Liisi Koiksoni samanimelise plaadi pealt ja "Üksinda" (koos Erki Pärnojaga) Liisi albumilt "Ettepoole". See on aga hobikorras, selleks peab tekkima eriline säde.
Mis arvad muusikakonkurssidest, nt. “Eesti otsib superstaari”? Kuidas taolised konkursid artistide karjääre mõjutavad?
Kõik oleneb sellest, millised ambitsioonid osalejatel on, mida tahetakse saavutada ja mis on plaan. Tuleb mõelda, millega tahad, et sind seostatakse. Telesaatega kaasnevad kohe nüansid, mida võibolla ei tahtnud, samas, võibolla just tahtsid – kui see kõik sulle sobib ja meeldib, siis ongi kõik hästi. Kui otsustad osaleda, tuleks mõelda, kuidas see enda kasuks pöörata. Ses osas on toimunud märgatav nihe – kümme aastat tagasi “Kahes Taktis” ei tehtud ühestki lauljast “kedagi”, tänasest superstaari saatest väljutakse hoopis teise pagasiga. Seda nii positiivses kui negatiivses mõttes.
Kuidas üldse bändid Eestis laiema publikuni jõuavad?
Ma ei usu, et siin mingi ühtne valem oleks. Keeruliseks teebki see, et inimestel puudub siin harjumus uue muusika vastu huvi tunda ja uusi bände vaatamas käia, nii nagu see Soomes, Rootsis või Saksamaal toimib. Et see nüüd pisut on tekkima hakanud, on muidugi interneti-võimaluste triumf. Kõik saavad infole ligi, samas võib artist kogu selles suures supis ka täiesti nähtamatuks jääda. Kindlasti ei saa aga nõutult käed rüpes ootama jääda, kuna Sky+ su lugusid ei mängi. Täna on kõigil võrdne võimalus päris palju ise ära teha. Kui teed pisut teistsugust muusikat, mis tava-raadioformaadi alla ei sobitu, pead teadma, milles sa tugev oled. Ma arvan, et meie tugevus on näiteks kontserdid. Ka teise plaadi materjal hakkas just kontsertidel elama ja muteerus nii millekski suuremaks. Meie muusikas on sellised ausad ja vahetud puudutuslikud momendid, mida kogedki kontserdil kõige ehedamalt. Muusika ei pea olema lääge, aga see võib olla ilus. Selleks ei ole vaja suurt lavashowd, et inimesi puudutada.
Nokia KontserdimajaFoto: Jelena Rudi
Teie kontserdi korraldamine Nokia Kontserdimajas oli ääretult meeldiv protsess just sel põhjusel, et see oli koostöö – te panustate ise väga palju ja aitate promole igati kaasa. Artistid vahel imestavad, miks korraldajad ei võta nende kontserti korraldada, samas ei olda valmis ise panustama.
Tahad ma ütlen, milles asi on – nendel bändidel ei ole mänedžere ja nad ise ei tule lihtsalt selle peale. Von Krahlis esinemine ei nõua sult ju tegelikult suurt midagi ja sul puudubki arusaam, kuidas asjad tegelikult käia võiksid. Me oleme ka ikka päris pika maa tulnud, meie Facebooki leht oli pikka aega täiesti tühi. Ühel hetkel saime aga aru, et need sammud on vaja endal ette võtta, kui ise ei tee, siis ei tee keegi.
Tundub, et nüüd tajutakse ka Eestis, et on võimalus olla erilise momendi tunnistajateks – et midagi suurt ja olulist on sündimas. Mis enne tundus võimatu, on ühtäkki võimalik ja see teadmine tekitab omamoodi mentaliteedi-nihke ka muusikute, artistide, bändide mõtteviisis. Kui oluline on Sulle kodupubliku toetus? Kas tunnetad mingit erilist kollektiivset toetust Eesti fännide poolt?
Hetkel on see kõik meie jaoks veel nii värske, see toetus on ka nii värske ja selle mõistmine võtab aega. Alguses, esimese plaadi ajal oli vastuvõtt pigem eestlaslikult tagasihoidlik ja võimalusel pigem ära-panev kui toetav. Muidugi me tunnetame, et muutus on toimunud, võtab aga aega, et see päriselt kohale jõuaks. Kui varem ilmus Õhtulehes artikkel, leidsid kommentaaridest enamasti ikka “vastik okse” reaktsioone, kui meil nüüd hiljuti video ilmus, ei olnud isegi elu24’s ühtegi negatiivset kommentaari. See on tõesti teistmoodi ja selle tajumine võtab aega. Praegu oleme veel sellises usalda ja kontrolli faasis (naerab). Samas, selle toetuse tunnetamine on tegelikult ääretult oluline, me oleme tõsiselt õnnelikud, et meile on tekkinud järgijaskond, kes annab meile kasvõi veebis märku, et meie muusika läheb neile korda. See annab energiat edasi minna.
Kas tunned, et liigute nüüd õigel rajal?
Ma arvan, et me saame veel küllaga heledaid lakse. Aga lõpuks läheb kõik ikka nii nagu peab. Suund on õige.
Kuidas see kõik Sind isiklikult mõjutab?
Me oleme kõik veel endiselt pool-eufoorilises olekus, ma arvan, et asjade seis ei ole meile kellelegi veel päris kohalegi jõudnud, uut infot tuleb lihtsalt nii palju peale. Need uudised, mida Toomas meile viimasel ajal muudkui toob, on pooleldi uskumatud. Nokia kontsert oli ka pisut sürreaalne. Aga samas miks mitte – me oleme ju seda muusikat hoole ja armastusega teinud, miks see ei võiks siis inimestele meeldida?
—
Ühtäkki meenub mulle üks liiga tabav kommentaar siitsamast rada7.ee jutuseinalt, et seda siia lisamata jätta: “Pean tunnistama oma meelehärmiks, et igasugused esialgsed negatiivsed eelarvamused on selle bändi loominguga lähemalt tutvudes saanud suhteliselt karmi löögi. Täna ka kuulsin raadiost ja meeldis. Midagi pole teha. Soovin edu. Ilmselgelt see soov läheb ka täide.” Aus ja siiras, aga paneb mõtlema – miks küll eestlaselt seda kiitust ja ehk vaimustustki vahel nii keeruline on kätte saada? Ma igal juhul südamest loodan, et Ewert and The Two Dragonsi “katseaeg” Eesti kriitikute ja arvamuse-avaldajate seas on nüüd ümber saanud ja võime siiralt rõõmu tunda, et Eesti poistel läheb ütlemata hästi, neile edu soovida ja üksteisele jõuluks “Good Man Down” plaate kinkida. See on lihtsalt hea muusika ja see on mõistagi kõige olulisem.
Artikkel ilmus ajalehe Sirp numbris 47, 16.12.2011