Laibach ja LaibachKunstDerFuge

13-02-2009 | kirjutas: ivo

Aastal 2007 lõpetas Laibach publiku vaimustus-ovatsioonidega Rabarocki festivali ja nüüd on nad tagasi eksperimentaalse teosega LaibachKunstDerFuge, mis on bändi nägemus Johann Sebastian Bachi fuugadest „Die Kunst der Fuge“. Teose esiettekanne toimus 2006. aastal Bachi festivalil Leipzigis. LaibachKunstDerFuge on 90 minutiline avangardne installatsioon-etendus surround-soundi ja visuaalidega, mida on ette kantud nüüdismuusika-festivalidel, kirikutes, teatrites ja rockifestivalidel – kontseptuaalteos, mis ühendab viusaalkunsti, klassikalise muusika, elektroonika ja industriaali. Laibach on ise oma uusimat teost kirjeldanud nii: „Ajatu süntees 18. sajandi bachilikust kontrapunktuaalsest korrast ja hilisematest saksa stereotüüpidest, mida esindas millenniumi lõpus Kraftwerk.“

Laibach astub Rock Café's üles teisipäeval, 17. veebruaril. Spetsiaalse teatraaldramaatilise DJ-kavaga „TUME TEATER“ astuvad üles Von Kahli Teatri näitleja Taavi Eelmaa ja Anders Melts / DJ 4-got-10 (Forgotten Sunrise).

Nii Taavi kui Anders on Laibachist alati lugu pidanud ning nende back2back DJ-sett enne ja peale kontserti saab olema vääriline ja väärikas kummardus bändile: suursugune, teatraalne, võimukas ja võimas. „Kindlasti ei puudu setist ka MUST huumor ja äratundmisrõõm“ lisab Anders kavalalt. Rabarocki peakorraldaja Kristo Rajasaare lisab: "Kontsert on ideaalseks jätkuks Laibachi hümnide kavale üle-eelmisel Rabarockil, mis siiani meie festivali mõjuvõimsaim show. „Bänd“ on Laibachi kohta vähe öeldud - pigem kunstnikeühendus, kellel on oma publikule alati midagi uut ja olulist öelda - kas poliitilise või kunstilise sõnumina või sümbolite keeles."

Laibachi fenomeni kommenteerivad:

Taavi Eelmaa (Von Krahli Teater): "“NSK State does not exist in the real, three-dimensional space and has no physical territory; it's only territory is the dimension of the Time.” Nii algab sissejuhatav tekst Neue Slowenische Kunsti nimelise virtuaalse riigi piiril, ehk siis selle riigi kodulehel. Laibach asutas imaginaarse riigi aastal 1984, neli aastat peale oma esimest avalikku esinemist, koos ühe maalikunstike rühmituse ja ühe teatritrupiga, jäädes vastutavaks nö. ametliku muusikaosakonnana. Riigil on oma passid ja konsulaadid ning netis võetakse kodakondsustaotlusi vastu ööpäevaringselt. Juba paljalt selle faktiga on Laibach tihtipeale liigtõsimeelsele morni muusika fännile liiga ”teater”. Lihtsale teatrisõbrale aga muusikaliselt liiga intellektuaalne”. Mis teha, c’est la vie - tõde ongi enamjaolt kahepalgeline, jõhker, vastuoludega terroriseeriv ning segadusse ajav. Just sellest punktist algabki minu jaoks Laibachi unikaalsus, vaimukus ja mõju erinevatele kultuurilistele, filosoofilistele ja poliitilistele aspektidele, mida on raske ülehinnata.
Loomulikult – Laibachi juured on ooperis ning see lubab tal hoida oma üleelusuurust maski enda ees nii kaua, kuni mõni nõrgem närvikava tõepoolest seda uskuma ja tõsiselt võtma hakkab. Ooper on üldse raske žanr – eelkõige selle poolest, et kui kord juba oled meloodiliselt välja öelnud, et oled ”suurem kui elu” siis peab jätkuma mojot ”elust suurem” olla kuni terve ”Das Ring Der Nibelungen’i“ lõpuni, muidu hakatakse saalis naerma. Sellist monumentaalsust on suutnud kristliku ajaarvamise järgi aastaks 2009 välja kanda ainult kolm organismi – Richard Wagner, Kurat ja Laibach.

Rene13 (Rada7.ee):
„Laibachiga tutvusin aastal 1990 Deutsche Welle vahendusel, see oli õige pisut peale seda kui üks vanem, saksa päritolu ja köögitoimkonnas tegev naisterahvas, oli terve meie lasteaiarühma puhtas saksa keeles kümneni lugema õpetanud. Aastake hiljem sain selgeks ratsukäigu ja malemäng ei tundunduki korraga vaatemänguline mõistatus vaid iseäranis huvitav väljakutse. Sümboolne, väidate? Ei sugugi mitte, sümboolseks muudab loo fakt, et DW püüti kinni Okean raadiovastuvõtja vahendusel, aastaid enne seda kui sain teada, et Laibach ei olegi Austria kollektiiv. Just seesugune Seelenverwandtschaft valitseb minu ja Laibachi vahel. Või jäägem siiski realistideks, tegu on rõhutatult ühepoolse sümpaatiaga, mida selle põhjapoolkera parima kabareetrupi vastu tunnen.“

Anders Melts (Forgotten Sunrise, Röntgen / R2, Beats From The Vault): „Laibach on artist, kes oskab kunsti suurelt ja auväärselt rahvani tuua. Neis on stiili ja väärikust ning sirget selgroogu. See Kunst ei ole oma nime saanud peale juhuslikku äpardust vaid on selleks teadlikult vormitud. Laibach on kindlasti kollektiiv, kellele vaadatakse alt üles ka siis kui neid ei mõisteta. Vaevalt, et leidubki inimest, kellele kõik nende erinevad aastatega loodud tahud korda läheksid. Ka minu jaoks on Laibach eelkõige fenomen iseenesest. Neil on sigahäid üllitisi kui ka arusaamatuid asju. Aga eks see olegi midagi, mis teeb neist täiusliku kompoti. Seda enam on lahe olla teadmisega, et avastamisrõõmu nende loomingus leiaks kindlasti surmatunnini. Nende ideed on unikaalsed ja kordumatud nagu ka nende kontserdid. Kui sa jääd ühest Laibachi tuurist ilma, siis võid teada, et samasugusena sa neid enam järgmisel tuuril kindlasti ei näe. Nad on nagu trupp näitlejaid, kes esitavad erinevaid tükke erinevatel hooaegadel. Laibach on bänd, kellelt mul kui väikesel muusikul on väga palju õppida.“

kodutööstus (Rada7.ee):
„On olemas bändid ja on Laibach. Bänd, mis pole kunagi hoolinud reeglitest ega piiridest, mis peaksid popmuusikas valitsema. Laibachi puhul on tegemist üksiku hundiga, kes ligemale 20 aasta jooksul on uhkelt marsisammul astudes rajanud muusikamaailma džunglis oma rada, jättes endast maha maha teetähiseid eksperimentaalsete teemaplaatide näol. Olgu nendeks siis The Beatlesi “Let It Be” täispikkuses coverdamine (“Let It Be” lugu jäeti siiski välja) või siis töötlused maailma hümnidest koondnime all “Volk”. Nad on saatnud endast maailma teateid suursuguste kontsertspektaaklite näol nagu 1990ndate aastate alguses Sloveenia tööstuslinnade suurtes tehastes toimunud Industrial Cities Tour ja nüüd Tallinna külastav LaibachKunstDerFuge, kus kantakse ette oma nägemus Bachi fuugadest. Mida võib oodata inimene, kes astub teisipäeval sisse Rock Cafe uksest? Kindlasti kogemust, mis mängib üheaegselt nii inimese kuulmis- kui nägemismeeltel, kutsudes esile tunded, mida kuulajad hiljem kuidagi kirjeldada ei oska.”

Ivo Kiviorg
Ivo on olnud radaseitsme aegade algusest selle eestvedaja ja üks kirjutajatest. Aja jooksul teinud kaastööd pea kõikidesse kohalikesse päevalehtedesse ja hunnikusse ajakirjadesse ning olnud nõu ja jõuga abiks mitmete ürituste ja festivalide korraldamisel.

Vaata selle autori kõiki artikleid »

gerli
15-02-2009
kell 17:35

üks parimaid artikleid radas! kui mitte isegi kõige parem.

helens
15-02-2009
kell 18:14

Taavi Eelmaa kommentaar on väga hea!
ja usun, et Taavi ja Andersi DJ-sett saab ka täiesti omaette kuulamist väärt olema.

ivo
20-02-2009
kell 19:28

väga hea intervjuu, Margus Lõvi, "LAIBACH: `Muusika on poliitika!"

http://www.nailboard.org/magazine/articles.php?id=57

HaraldHaak
21-02-2009
kell 09:01

Link kahjuks ei funkka. Tuleb avada ja lülitada keel eestiks (vt paremale ülevale nurka peidetud lippu), siis vist saab lugeda (ehkki mul näiteks on kogu täpimärgistik enneolematu kammaijaa). Kui nendest pisipuudustest mööda hiilida, on tegu tõesti vinge artikliga.

tess
21-02-2009
kell 12:07

vauvauvau aitäh selle lingi eest... eriti hea intekas lõvilt...
ma sain lugeda kyll siis, kui sinna eestikeelsele versioonile lülitasin

Rene13
21-02-2009
kell 22:42

Aruka ja kindlasti ka pealahakkaja kodanikuna võiks auväärt Lõvi nüüd kiiremas korras NSK saatkonna püsti panna (või äärmisel juhul ennast NSK aukonsuliks nimetada). Heameelega hakkaksin mainitet asutuse laekuriks.

gerli
21-02-2009
kell 23:09

kuulge seda valget teksti on seal päris raske lugeda. praegu pidin lehe kinni panema puhtalt selleks, et mul hakkas sellest kursiivis valgest tekstiosast pea ringi käima ja valutama (ma olen täiesti kaine juba nädal aega olnud)
aga artikkel on hea!

Rene13
22-02-2009
kell 00:35

Kalibreeri oma ekraani. Ehk muutub loetavamaks (iseasi kui loetav üks kursiivis ja olematu reavahega tekst olla saab).

tess
22-02-2009
kell 02:26


Heameelega hakkaksin mainitet asutuse laekuriks.


...jajah...lase jah karu kapsaaeda või kuidas see oligi ...

HaraldHaak
12-04-2010
kell 11:49

30 aastat Laibachi: ametlik pressiteade kolmest suurest näitusest.

Rahvusvahelise graafilise kunsti keskuse samsasisuline teade sloveeni keeles.