Kui tihti sa vaatad filmi, mis sind inspireerib nii, et sa peale filmi lõppu tormad püsti ja haarad pastaka järgi, millega panna kirja kogetu enne, kui see ununeb? Ütlen ausalt, minu jaoks on esimene kord. Ja seda elavam ja õiglasem tundub seda siinkohal teha. Häbiga pean tunnistama, et antud film jõudis minuni enne, kui Eestisse ametlikult, viisil, mida siinkohal nimetama ei pea, kuid millega kõik kindlasti tuttavad. Aga filmist.
Küsite, mis film? "Gran Torino" loomulikult. Kui te oleksite ka juba näinud, teaksite. Ja asi pole mitte ainult selles, et Clint on mees, kes hea veini moodi ajaga üha paremaks muutub, vaid ka selles, et aja jooksul tekib temalegi juurde kõrvalnüansse, mis lisavad sellise koguse naudingut ja üllatusi, et isegi filmi vaatamise jooksul joodud õlu ei kahanda kogetu selgust, pigem vastupidi. Pean tunnistama taaskord, et pole Clinti viimase aja loominguga süvitsi tuttav, kuna nii topeltfilm "Letters from Iwo Jima" / "Flags of our Fathers" kui ka "Million Dollar Baby" on ainult jupiti vaadatud, kuid sellest hoolimata kandsid juba need seda sära, mis "Gran Torinos" läbi Clinti tõeliselt õitsele läheb.
Alates vaikselt, toob Clint vaatajate ette Walt Kowalski, samasuguse badass karmnäo, nagu suurem osa teisi filmirolle on seni olnud: ei saa kellegagi läbi, sest ei taha ja saab üksigi hakkama. Kuid ajapikku sulatatakse lahti tegelaskuju maski alt tema inimlik heatahtlikkus, näidates, et karm kest võib peita endas vägagi head sisu. Mingis mõttes tundub see film nagu seletuskiri kõikidele Clinti filmirollidele ja ehk ka tema enda kohta: karm mees suudad sa olla ainult siis, kui jääd sealjuures enda vastu ausaks. Võin teha isegi julge oletuse, et see on mingis mõttes Clinti luigelaul, kus ta tahtis ära öelda kõige selle, mis senistes rollides-filmides-tegudes on ütlemata ja tegemata jäänud, ning kui Clint homme päev sureks, jääks temast maha mitte ainult midagi sellist, mille järgi inimesed teda armastavad, vaid ka mõistavad. Ehk see ongi nii kunstniku kui üldse inimese ülim soov, kõige viimane tõeline tegu siin ilmas, jätta endast maha mingisugune võti, mille abil muutub kogu tema senine looming ja teod ühtseks pildiks ja ideed kandvaks ning arusaadavaks ning kõik noogutavad "Ahaa, nüüd ma saan alles aru", kaasa arvatud looja ise. Kuid võibolla ma eksin (ja ma isegi tõsiselt loodan seda) ning Clint suudab meid veel millegagi üllatada.
Vanameister on tõelises tippvormis, mängides erinevate allegooriate, iseenesestmõistetavuste ja peente seoste peal nii klišeevabalt, et vaatajana tõstsin käed püsti etteaimatavuse osas ja jälgisin põnevusega, mis tahke tegelaskujust järgmiseks välja tuuakse. Näiteks, kui Walt pihtis, et ta polnud kunagi oma poegadega lähedane, siis veidi aega varem nägi, et kui ta oli raske uudise teada saanud ja pojale helistas, siis ta ei saanud ta pojaga happy-ending stiilis koheselt hullult lähedaseks, vaid nende tühja-tähja vestluse taga liikus tegelik vestlus metatasandil, kus mõlemad olid kinni oma hirmudes ja eelarvamustes ja mõistsid, et tuleks näha palju vaeva ja aega (aega, mida neil ei ole), et midagi nende suhtes muutuks ning Walt leppis tegelikkusega. Või kui ta manitses Chow’d, et miks ta selle tüdruku käest lasi seal keldris ning hakkas oma naisest rääkima, et too oli parim, kelle ta leida võis. Mis seob eelnevalt nähtut taas kord suuremaks pildiks, kui oli näha, et tema lapsed olid heal järjel ja edukad, kuid kaugel Walti maailmapildist, mis pani koheselt järeldama, et ainult tugev naine suutis üksinda kasvatada sellised lapsed. Ja nii edasi ja nii edasi. Mida rohkem süüvida filmi erinevatesse liinidesse, seda suuremaks ja elulisemaks muutub pilt, mis paneb omakorda taas mõtlema, et Clinti jaoks on selle filmi teostus olnud väga südamelähedane.