Spite Rising – reviewed and revisited

Kirjutas Ilf&Petrov
16-10-2008

Tähistamaks Pedigree 15. sünnipäeva, otsustasime Rada7 poolt härradele väikese kingituse teha ja arvustada nende (kultusstaatusesse tõusnud) plaati „Spite Rising”. Pikka sissejuhatust teha ei viitsi ja ütleme vaid: „Palju õnne, Pedigree!”

1997. aasta sügisel nühkisid allakirjutanud parajasti oma haridusteel alles põhikooli neljanda klassi pinki. Rada7, mille taga passides tänapäeval osa meist suuremal või vähemal määral edukalt ülemuste jaoks töötegemist teeskleb, oli alles hämar idee; pojakene kuskil oma loojate ajusoppides. Al Jourgensen tegeles kindral Heroiini abil edukalt inimorganismi võimete kompamisega, Korn esines originaalkoosseisus ning gooti ja industrial’i katsetused olid alles mägede taga. Samal ajal istusid ühes Tallinna Ehitajate tee korteris salaviinapudeli taga kaks kahekümnendates aastates noormeest, saates aeg-ajalt pilke kapi otsa, kust nende tegevust jälgis oma pisikese rohelise ekraaniga EMU sämpleri nime saanud pisikene plastik-/metallkarp. Käsil oli Eesti industriaalimuusika tuleviku planeerimine.

Hüppame aga aastasse 2000. Kell 3 pärastlõunal on TV3-s käimas „Filter” – kohaliku telekanali katsetus luua koolist tulevatele noortele midagi Soome MTV3 legendaarse filmi-/muusika-/moesaate „Jyrki” sarnast. Kätte on jõudmas saate laivesineja kord. Ekraanilt vaatavad vastu kolm tõsise ilme ja hävitava silmavaatega tätoveeritud noormeest. Kaks kannavad musta T-särki ja kamuflaažpükse, üks aga California vanglasüsteemist populaarseks saanud oranži kombekat. Lugu algab – kuigi allakirjutajate silmad ekraanilt trummarit ei tuvasta, on trummid ometi kosta. Kõlaritest väljapaiskuv heli on raske, ta surub vaataja vastu diivanit. Elektroonilised krõbinad, moonutatud riffid ja kummitav hääl loovad ängistava, ehk isegi lämmatava heli, nagu suruks keegi aeglaselt oma kätt su kõrisõlmele, lõigates seejärel vaikselt pigistades ära kehasse pääseva hapnikuvaru. Kogu selle segaduse ja ahistuse keskel aga kerkivad kuskilt põhjast esile meloodiad ja käigud, mis kuulajat hüpnotiseerivad ja endaga kuhugi kosmosesse suspended-seisu kaasa kutsuvad. Siit ei leia seda traditsioonilist salm-refrään-salm-refrään lauluülesehitust, millega nii harjunud oleme. See on hoopis midagi muud.

See on Pedigree. Nad on just üllitanud oma uue plaadi, mis kannab nime „Spite Rising”. Albumi, mis on siiani laiemale üldsusele tundmatu, kuid tõstab bändi esimest korda mainstream-meedia huviorbiiti. Järgnevate aastate jooksul koguvad need kümme lugu enda ümber hardcore-fännibaasi, kes neilt enne iga kontserti tulihingeliselt setlist’i nõuavad; genereerides plaadile kultusstaatuse. See on lugu plaadist, mis sündis linnaosas, kus paneelmajade vahel sirutavad oma oksi taeva poole lepad, männid ja tammed – tummad mälestusmärgid siin varem asunud talukohtadele, mille asemele paneelelamud rajati. Kohas, mis paistab olevat südamlik ja inimlik magalarajoon, varjutades faktid köögis amfetamiini keetvast naabrist või sellest, et linnaosa läbiv tee on kinnitamata andmetel kõrgeima kuritegevuse tasemega tänav terves linnaosas.

Aastaid hiljem, inspireerituna tugevatest kuulujuttudest, et terve Pedigree diskograafia uuesti välja antakse, võtsime eesmärgiks selle plaadi kuskilt hankida, et süüvida ansambli loomeprotsessi ja plaadi lugudesse. Pärast mitut varjatud telefoninumbrilt tulnud kõne ja ööpimeduses toimunud kohtumisi õnnestus lõpuks plaat originaalkujul omastada ning teekond kaheksa aasta tagusesse aega võis alata. Retro, wax trax, Chigago, 80ndate lõpp ja 90ndate algus ehk industrial’i kuldaeg olid märksõnad, mis plaadikarpi näppude vahel keerutades esimesena pähe kargasid. Esikaanelt vastu vaatamas üks H.R Gigeri taies, mis seisis tema ateljees, olles Gigeri ja ta semude LSD-trippide tummaks tunnistajaks (nagu ta oma raamatus on kirjeldanud). Tagakaant kaunistab Rev.CO „You Goddamned Son Of a Bitch” laivvideolt tuttavad taustainstallatsioonid. Plaadiks olev valge toorik mõjub kaheti. Ühest küljest meenutab white label’eid – vinüüle, millel puudub vähimgi viide selle kohta, mida endas sisaldab. Saladus, mis laheneb alles siis, kui vinüülimängija nõel vaha tabab ning plaadilt kostvad helid toa täidavad. Teisest küljest on ta kui toorik, mis aastakümnete jooksul kasutuskõlbmatuks muutub. Elukõlbmatu kõrb, mille lagunevatest paneelelamutest ja tehastest ning katkistest asfaltteedest industrial-bändid oma inspiratsiooni ammutavad. Kas on plaadi nimes ära märgitud kius suunatud tulevikku? Selle suure muusikalise inspiratsiooniallika ja seal elavate inimeste vastu? Ajapikku plaadile talletatud info hävineb, kuniks jääb vaid valge plaat ja paksu paberiga booklet, mida planeedi tulevikuasukad käes hoiavad ja aimata püüavad, mida see endas sisaldas.

Plaadi avalugu „Things you need” paneb paralleele tõmbama Godfleshiga, eriti just „Crush my souli” feedback’ist nõretava start-stopp meetodile ülesehitatud introga. Korraks libiseb läbi ka Fear Factory. Kuid stopp! Võiksime ju peatuda igal lool, proovides neid peensusteni lahti võtta ja lugejate ette laiali laotada, tuues siin-seal viiteid eri bändidele ja nende lugudele, kirjeldades plaadi kuulamisel tekkinud kujutluspilte ja emotsioone ning kõrgendatud vaimses seisundis koetud nägemusi. Kõike seda selleks, et anda lugejale ettekujutus, millised helid tungivad ta kuulmekanalitesse nende minutite jooksul, kui laserkiir plaadipinda puudutab. Niiviisi üksipulgi lugusid lahti võttes võime küll lugejale anda mingi ettekujutuse, kuid kindlasti mitte tervet pilti. Justkui vaataksime Johann Köleri tippteost „Lorelei needmine munkade poolt” läbi lukuaugu. Me näeme detaile, mis mõjuvad küll kütkestavalt, kuid õige elamuse saame alles siis, kui näeme seda viiemeetrist taiest enda ees täies mahus.

„Spite Risingus” põimuvad eri taktimõõtudes ja stiilides mõtisklused narkootikumidest, elu mõtte otsimisest. Situatsioonidest, kus ollakse omadega tupikusse joostud. Tõdemusest, et inimhing on tume koht, kust tõusvad sõnad ja teod suudavad iseennast kordades rohkem kahjustada kui psühhotroopsed ained, millega oma teadvus reisima saadetakse. Lugusid kuulates ja nende üle arutledes sai nimetatud (peale eelmainitud Godfleshi ja Fear Factory) ka Ministryt, Helmetit, mis ei ole üldsegi üllatav. Pedigree liikmed on mitu korda maininud, kui palju need kollektiivid nende loomingut mõjutanud on. Mäletatavasti ütles Taff 2006. aastal ühes intervjuus, et uuel (s.t peatselt ilmuval) plaadil tahaks rohkem eksperimenteerida. „Eksperiment” – see sõna võtab kokku ka SR-i olemuse. See on ligemale 60 minutit poleerimata, toorest, võib-olla isegi agrohelide virr-varri, mis SR-i nii unikaalseks teeb. Siinkohal pole mõtet kritiseerida saundi või nuriseda produktsiooni üle, kui vaadata tagasi aega ja keskkonda, mis selle plaadi sünnitasid. Lüürikat lugedes võib tekkida tunne, et SR on kontseptsioonalbum. Tundub kummaline? Artikli autorid jagasid albumi kaheks: „Things You Need”, „Overruler”, „Lungs” ja „Station”, ühe juuseri progressiivne rännak, mis päädib allakäigutrepil ühe perfektse päevaga. Lõpuks koidab aga arusaam, et see ei saa enam edasi minna. Ülejäänu on aga lunastus mingi kõrgema jõu ees. Maailmavaate põhjal kas Jumala või iseenda vähese allesjäänud südametunnistuse ees. Kurbuse ja depressiooni viis staadiumit. Kas see ka Bonnel mõttes oli, kui ta lüürikat kirjutas? Ei. Ta on seda ka ise öelnud, et jätab kuulajale piisavalt ruumi järeldusteks, kuid ometigi on ühtne liin täiesti olemas.

Sellegipoolest, plaadi täielikuks mõistmiseks oli vaja aga asjaosaliste endi kommentaare, sest teatavasti kipuvad humanitaarharidusega – õigemini, seda omandavad – melomaanid kõike üle analüüsima. Igasuguseid küsimusi tekkis meeletus koguses: kas on ikkagi kontseptsioonalbum, kuidas salvestati, milliseid asjaolusid paljud ei tea… Õnneks valgustasid asjaosalised seda teemat piisavalt.

Nagu enamik Pedigree loomingust, ei sündinud see plaat kohe, mingid välismaa leibelid miljonite kroonidega gruppi ei sponsinud ning nii veniski loominguline protsess kolme aasta pikkuseks. Aga nagu ütleb vanarahva tarkus – kaua tehtud kaunikene. Pedigree kitarrist Taff meenutas veidi seda ammust aega.

Veel artikleid