Mõned momendid ja mõtted Flow festivalist

Kirjutas fjodor
01-09-2008

Foto: © Sami HeiskanenFoto: © Sami HeiskanenKuulsin hiljuti, et USA teadlased teostavad järjekordseid uuringuid kõrvaklappide kahjulikkusest kuulmismeelele. Tulemused olevat üpris negatiivsed ning võib ette arvata, et igapäevaselt pleieriga ühenduses olevad kõrvakesed hakkavad järk-järgult mingeid sagedusi kaotama. Tõsi, uue muusika pealetung ja selle “tarbimine” on viimaste aastakümnete jooksul tohutu kiirusega kasvanud ning kuulmiselundeid koormatakse üha rohkem ja rohkem. Samas ei ole ma siiani kuulnud ühestki teadlastest, kes analüüsiksid muusika puudumist igapäevaelust, kui palju oleks rohkem muserdunud ja tusaseid inimesi, kelle ainsaks kaaslaseks bussisõidul on tüütu mootorimürin või kaasreisijate lämin.

Peale selle, et muusikal on hea omadus segada oma kirkaid värve tuima argihallusega, suudab see olla ka tugevaks ühendusjõuks erinevate inimeste, ja miks mitte, ka rahvuste vahel. 15.–17. augustil Helsingis, Suivilahti endisesse tööstusalasse püstitatud all-you-can-eat festivalibuffee FLOW oli ligi tõmmanud üle 22 tuhande huvilise, nende seas ka kümneid (kui mitte sadu) eestlasi, kes tihkelt külg-külje kõrval erinevate saalide, telkide ning välipeldikute vahel sagisid. Hoolimata tõsisest ruumipuudusest ning (põhjamaisele festivalile omasest) heitlikust ilmast olid inimesed rõõmsad ja sõbralikud. Ei heidutanud kedagi see, et kaaslast oli rahvamerest võimatu üles leida, kuna viimane trend oli kõigist justkui ühe puuga üle käinud (vihje: kaabu ja kitsas teksa+mõni neoonelement) ega ka see, kui mingi hetk avastad, et oled ainuke meesterahvas naiste vetsujärjekorras, häbinägu ees.

Ja miks oleks ka pidanud. Viis aastat tagasi üsna tagasihoidlikult alustanud üritusele olid korraldajad seekord kohale ajanud tõeliselt laia ja austusväärse esinejatevaliku, mida võib kokku võtta määratlusega teknost rokini. Mõningad valikud jäid siinkirjutaja jaoks kaugeks – nagu näiteks Múm ja Kings of Convenience esimesel päeval pealaval, kes pigemini oleksid oma meeleoluga sobinud kuhugi murufestivalile. Reede õhtul Voimala-nimelises saalis toimunud klubiõhtu oli jällegi tasemel – soomlaste enda kütteuhkus Kiki ning sakslaste techno-duo Âme suutsid (suhteliselt väikesehulgalise) tantsupubliku väga hästi käima tõmmata. Plusspoolele esimesest päevast kirjutaks veel filigraanselt trummepõristava hausihundi Christian Prommer Drumlessonsi, kelle uusversioon Derrick May “Strings of Life’ist” mõnusalt südame põksuma pani. Uuem teave nu-reivarite etiketist jäi omandamata, kuna Crystal Castles’i hilinev live tõmbas ligi telgi jaoks liiga suurehulgalise publiku ja mingist hetkest muutus ootamiserutus väsitavaks tüdimuseks.

Üheks tähtsamaks komponendiks heale festivalielamusele on seltskond. Räme huumor, laupäevane hostelimiljöö ja veel rämedam huumor sillutasid mõnusalt ja sujuvalt tee teise päeva festarimeluni, kust meeldejäävaimana tõstaksin esile The Rootsi rajust energiast pakatava superlive. Ei ole küll kõige suurem hip-hopi austaja, aga automaadina riime tulistav frontman MC Tariq "Black Thought" Trotter ja tema juhitud oskuslikult improviseeriv bänd-orkester oli allakirjutanu jaoks ürituse tipphetkeks. Prantslaste electro-eurolaulik Sébastien Tellier oma mõnevõrra kohmaka, kuid seksuaalse lavakäitumise ning erootiliste dekoratsioonidega suutis end uduvihmas tantsivale publikule hästi maha müüa, kindlasti paremini kui brasiilia chick-power CanseiDeSerSexy. Olen CSS-i plaate põgusalt kuulanud ning kindlasti ei ole see muusika, millesse väga süveneda, pigem hooajaline kiirmood, aga laivis vaadates mõjus esitus kohati lausa tüütuna.

Sellise muusikalise rootsi (või pigem siis soome) laua ette sattudes tekib sageli oht end üle hinnata. Festivalimelusse maandudes tekib kohe kirg joosta ühe keikka juurest teiseni, ahmida endasse võimalikult palju ja korraga, kuid mingil momendil mõistad, et selline tormamine kulmineerub pigem pettumuse kui katarsisega. Seekord jäi elamuse-apogee miskipärast saavutamata, kuid kokkuvõttes võib öelda, et põhjanaabrite Flow on mõnus meelelahutusüritus ja kohtumis-suhtlemispaik, kus vastavalt oma maitsele ja isule on võimalik tore muusikavalik komplekteerida. Kindlasti on see midagi, millest võiks näiteks eeskuju võtta SA Tallinn 2011 loomenõukogu… Kasvõi vaimu värskendamise nimel.

Veel artikleid