Hybrid Theory’st Linkin Parkini ja Riia

Kirjutas Ivo Kiviorg
17-06-2008

Ajal, mil ilmus bändilt nimega Hybrid Theory samanimeline EP, tekitas see elevust küll. Muidugi mitte kauaks, sest tollal oli lisaks kõigele muule vaja päevas vähemalt kümme uut nu-metal’i bändi üle kontrollida, aga sellegipoolest jäid lood alles, meenutamaks, et sellest bändist võib midagi saada. Saigi. Seda küll hoopis nime all Linkin Park, sest bänd Hybrid jonnis nime pärast. Suurepäraselt nu-metal’i vaimu näitav nimi aga sai debüütalbumi nimeks, moodsalt kandiliste sulgude vahel. „[Hybrid Theory]” sobis nii mõnegi pummelungi taustaks mängima. Päris tantsusaalihitiks ei saanud, sest üldjoontes oli see minu jaoks natuke liiga pehme kraam. Paljudele teistele inimestele ilmselt meeldis see natuke rohkem, sest plaadimüüginumbrid tõusid kiiresti miljonitesse ja album osutus 2001. aastal Ühendriikides müüduimaks. Sellele järgnesid suurejoonelised tuurid ja Grammy. Peadpööritav edu osutus muidugi tolleaegse minu jaoks liiga paljuks, sest nii ei ole väga true.

Kui vett oli juba natuke merre voolanud, sattus minu kätte kuidagi nende 2002. aasta „[Hybrid Theory]” remiksplaat „Reanimation” ning see taaselustas ka minu jaoks bändi osaliselt. Vähemalt nii palju, et staariparaadiga plaat – Marilyn Manson, Jonathan Davis (Korn), Stephen Carpenter (Deftones), Aaron Lewis (Staind), KutMasta Kurt jne remiksijatena ja kaasategijatena – kostab siiani mu kõlaritest vahel. Järgmine plaat „Meteora” läks minust sellegipoolest kuidagi mööda, kuigi siis ei häirinud enam see, et plaati müüdi kahe esimese nädalaga ainuüksi USA-s üle miljoni. Samas bändi minu arvamus miskipärast ei huvitanud ning nad tegutsesid täie hooga. Leidus jaksu teha palju märkimisväärseid ülesasteid koos ja eraldi. Näiteks võib leida Depeche Mode’i remiksikogumiku pealt Mike Shinoda versiooni ja Chester Benningtoni hääle Korni versioonis Nine Inch Nailsi loost „Head Like A Hole” ning isegi üllatusena Mötley Crüe hittloo „Home Sweet Home” uusversioonis. Sellises edus tuleb lihtsamini peale ka heldushoog ning bänd mängis mitmel heategevusüritusel, kaasa arvatud kuulsal Live 8 kontserdiseerial. Kontsertide kohta räägitakse külapeal lausa, et nii lihtsalt suutsid tol ajal staadionikontsertidele selliseid rahvahulki tuua vaid vähesed, näiteks Madonna või mõni vana rokkstaar.

Uue albumi, mille produtsendiks oli Rick Rubin isiklikult, esimene singel „What I’ve Done” jõudis eetrisse 2. aprillil 2007. Video järgi otsustades mõjus Live 8-s kaasategemine jätkuvalt, samas muusikaliselt tähendas bändi jaoks värskendavaid muutusi. Endiselt linkinparkilik, kuid märgatavalt „täiskasvanum” rokkplaat sai sellistel veebikülgedel nagu Amazon 15-aastaste muusikakriitikute käest suurepäraseid „sucks” ja „sell-out” kommentaare, kuid „Minutes to Midnight” oli sellegipoolest edetabelites üks edukamaid oma debüütnädalatel.

Minu jaoks oli see heaks märgiks, miks minna 11. juunil toimunud Linkin Parki kontserdile Riiga ja minuga koos olnud umbes 10 000 inimest pettuma ei pidanud. Hitte tuli järjest ning lavavalgus oli võimas. Mitmetasandiline lava ja bändi taga olnud valgel taustal logoga hiigelsuuruses backdrop mõjus mitmekesise valgustusega lisaefektina. Sealnegi plekkpurk nimega Arena andis ennast alguses tunda, kuid heli sai kiirelt korda. Võib-olla oleks oodanud veidike rohkemat lavaliikumist ning rahvaga suhtlemist – „Aitäh, et toetate bändi, ehkki me käime siinkandis umbes… mitte kunagi” polnud just ülemäära palju. Tähelepanuväärse faktina võib veel nimetada, et Chester laulis „Valentine’s Day” alguse mööda, kuid vabanduse asemel kostis lavalt naljaga pooleks, et see oli nende eriversioon sellest loost. Aga sellest kontserdist endast las räägivad parem pildid.

Esitatud lood: „What I’ve Done”, „Faint”, „No More Sorrow”, „Wake”, „Given Up”, „Lying From You”, „Don’t Stay”, „Somewhere I Belong”, „Points Of Authority”, „Leave Out All the Rest”, „Numb”, „Shadow Of The Day”, „Valentine’s Day”, „Crawling”, „In The End”, „Bleed It Out”.

Esimesed lisalood: „Pushing Me Away”, „Breaking The Habit”.
Teised lisalood: „A Place For My Head”, „One Step Closer”.

Pildistas Mart Reinson.

Vaata lisaks pilte siit: fotoblag.

Veel artikleid