Bedwetters ja musikaalne puberteet

Kirjutas kodutööstus, MC STan B
24-02-2008

Selleks, et minna edasi, peame kõigepealt vaatama tagasi. Nüüd, kui 2008 on kenasti käima läinud, võib julgelt väita, et 2007 oli muusikaliselt väga hea aasta. Bändid alates Burialist ja lõpetades Beirutiga lammutasid enda albumitega barjääre rebides samas puruks reeglid, mida tohib ja mida mitte ühe ¸anri-skene piires teha. Tavalisse popmuusikasse tuli tagasi julgus helidega eksperimenteerida ja musikaalseid piire nihutada — sundides nii mõnegi pealiskaudse muusikasõbra, kelle senine audiodieet koosnes peamiselt raadiost kuuldud top 40 hittidest, kõrva ka muudele natukene eksperimentaalsematele saundidele avama. Led Zeppelin, Rage Against The Machine ja The Police demonstreerisid edukalt maailmale, et kõik reunion’id ei pruugi olla pelgalt suurte dollarinumbrite nimel tehtavad nostalgia-showd. Kokkuvõttes on pettumus nii publikule kui ka bändile endale, kui kumbki ei suuda tabada seda energiat ja neid emotsioone, mida oma ajal. Vaid jõudemonstratsioonid, kus vanad meistrid annavad noortele kiirkursuse, kuidas bändi teha ja kontserti anda. The Police’i puhul tuleks kindlasti märkida, et kuidagi saadi hakkama võimatuga, meenutades laiemale publikule, et enne soolokarjääri algust oli Sting suht okei rokkstaar. Kui aga läheksime tänavale ja küsiksime noorelt naissoost muusikasõbralt vanuses 12—16 eluaastat: „Mis oli tema aasta 2007 musikaalne tähtsündmus ja parim bänd, kes üle kõigi valitses?“, siis kuidas ta vastaks? Oleks selleks 9. mail Estonia kontserdisaalis toimunud Erkki-Sven Tüüri 6. sümfoonia esiettekanne? Ei, kindlasti mitte. Äkki Led Zeppelini vägagi võimas reunion/one-off show Londonis 02 Areenal? Ilmselt mitte. Või ehk paar päeva enne jõulupühi Saku Suurhalli väisanud Marilyn Manson oma saatjaskonnaga? Close, but no cigar.

Ei, Eesti noorte muusikasõprade arvates polnud 2007. aastal ükski bänd parem kui „Noortebänd 2007-st” tuult tiibadesse saanud Pärnu emo/pop-punk ansambel Bedwetters. Ja mitte ükski sündmus polnud olulisem, kui nende võit New Sounds of Europe kategoorias Münchenis toimunud MTV European Music Awardsil. Kui musikaalselt avaldas Bedwetters sügavamat muljet eelkõige nooremale kuulajaskonnale, siis MTV auhinna võit pani heakskiitvalt kaasa noogutama ka vanemad põlvkonnad. Olgu selleks siis tõsine uhkus selle üle, et noored eesti poisid millegi nii vägevaga hakkama said kui üle-euroopalise konkursi võit või ärapanijalik rahuldus teadmisest, et kuigi Eurovisioonil võime põhivõistlusel ukse taha jääda, siis vähemalt MTV mastaabis tegime Balkani rahvastele ära. Võit tõi endaga kaasa hulga kuulsust: neist kirjutasid nii lehed kui ka ajakirjad, Myspace’i tekkisid Bedwettersi fännileheküljed. MTV Eesti pühendas bändile teemanädala, oli arvukalt teleesinemisi ja lõpuks valisid Raadio2 kuulajad „Dramatic Letter To Conscience’i” 2007. aasta parimaks looks.

Samas võivad sajad kui mitte tuhanded ühe-hiti-imedena tuntud bändide liikmed öelda, et on olemas teatud piir, milleni su ainuke hitt sind võib kanda, enne kui on vaja midagi uut, mis rahvast sind unustama ei paneks. Umbes sarnasest olukorrast leidis end aasta alguses ka Bedwetters, olles oma suurelt hitilt „Dramatic Letter To Consciences’ilt“ võtnud kõik, mis võtta annab. Julgelt võib bändi kõik senised saavutused kirjutada selle ühe loo arvele. Lugu oli oma töö teinud ja selle kasutamine edaspidise karjääri edendamise huvides ei oleks mingeid märgatavaid tulemusi andnud. Ilmselt mõistsid ka bändiliikmed, et pikema karjääri huvides ja one-hit-wonder’i saatuse vältimiseks on kiiremas korras vaja investeerida uutesse lugudesse. Seda ka tehti, sest kuidas muidu seletada fakti, et mõned päevad tagasi leidsid allakirjutanud end silmitsi Bedwettersi verivärske EP-ga „Read the Lyrics“, mis moodsa kombe kohaselt loobub (vähemalt alguses) CD-formaadist ja ilmub ainult internetiavarustes ja mobiiltelefoni mälukaardil. Võib julgelt väita, et EP lindistamisele eelnenud ajast veetsid Bedwettersi liikmed second-hand plaadipoodide pop-punk ja elektroonikast kantud alternatiivrokile pühendatud osakondades tuhnides ning Rocksoundi lugedes. Kuna plaadilt vaatab vastu hoopis teistsugune bänd kui see, kes „Noortebänd 2007“ tõsisemate lugude vahele peenistest ja rate.ee-st laulis või Kreisiraadio aastalõpusaates ülipüüdlike post-hardcore growl’ide ja metalcore-riffidega silma paista üritas, kuid haletsusväärselt läbi kukkus.

Ei, plaadilt vaatab vastu hoopis enesekindlam Bedwetters. Bänd, kes on vaikselt hakanud seda enda saundi leidma. Naljalood on asendunud täiesti aktsepteeritavate jutustustega armastusest ja muudest universaalsetest probleemidest. Haletsusväärsed post-hardcore katsetused nii musikaalselt kui ka vokaalselt on asendunud elektroonikaga vürtsitatud pop-pungiga. Plaadi avalugu „Read The Lyrics“ alustab oma sündi-introga, mis loo edenedes taandub tagaplaanile, et refräänide ajal üheselt uuesti pinnale tõusta, vürtsitades nõnda muidu repetatiivsete kitarride ja hoogsa trummiga pop-punk pala. Eelkõige meenuvad UK discocore’i heerosed Enter Shikari nende kuulajasõbralikumatel hetkedel. Lugu paneb kuulaja samal ajal ka mõtisklema selle üle, kes võiks olla vastutav plaadi elektroonilise poole eest? Antagu meile siin kohal andeks juttu selle kohta, et selle eest vastutab Rivo Kingi — seda ei usu me mitte mingil juhul. Jäime mõtlema — kui palju on tänapäeval tõde juba legendaarseks muutunud „Meil pole taustajõude ega mäned¸eri!“ sloganil. Tugevatest AFI mõjutustest kantud „Trapped Between Myself“ võib kuulajas kas või mõneks sekundiks vanduma panna, et eemaldades loos üleliigse elektroonika, siis mikrofoni taga teeb häält Davey Havok circa „The Art Of Drowning“. „So Long Nanny“ eksleb oma piirides, tempot kord kiirendades, siis aeglustades — seda nii musikaalselt kui vokaalselt, mis varieeruvad seinast-seina mahedast pop-laulust mitmehäälsete hüüeteni. Kõigest sellest hoolimata ei suuda lugu oma kolmeminutilise kestvuse jooksul seda õiget minekut leida. „Dramatic Letter To Conscience’i“ asetamist plaadi lõppu võib pidada sümboolseks ¸estiks, milles bänd jätab hüvasti enda minevikuga. Oleme täiesti kindlad, et ajapikku võib „DltC“ muutuda samasuguseks taagaks nagu Radioheadile „Creep“ või Motörheadile „Ace of Spades“.

Kokkuvõttes tõstatab „Read The Lyrics“ rohkem küsimusi kui annab neile vastuseid — seda nii musikaalselt kui ka üldiselt. On tore näha, kuidas bänd on leidnud endale elektroonikaga vürtsitatud pop-pungi näol ¸anri, milles end mugavalt tuntakse, jättes seljataha halva huumori ja ebaõnnestunud post-hardcore’i katsetused. Potentsiaali muusikas leidub. Selle üle me ei vaidle. Bedwetters on hetkel end timminud lainepikkusele, mis lubab tabada just neid noote, mida tahavad enda peas kuulda tuhanded noored, kes on endale alles rokilikumat muusikat avastamas. Eks aeg näitab, kas Bedwetters suudab ka tulevikus neid noote tabada nõnda, et praegused fännid nendega koos vananeda tahavad, luues põhja pikemale karjäärile. Teadupärast on teismeliste muusikamaitse heitlik ja tänased iidolid võivad juba homme olla unustatud. Kas piisab Eesti mõistes innovatiivsest lähenemisest muusikale, et end välismaal läbi lüüa, kus sarnaseid bände on juba lademetes ees? Eks näis.

Kodutööstus & MC STaN B

Veel artikleid