Maailmas on olemas väga vähe asju, mis aja jooksul ei muutu, vaid jäävad samaks. Osooniaugud liiguvad pooluste kohalt Euroopa suunas, tuues endaga kaasa suurenenud UV-kiirguse ja nahavähi ohu. Aatomiteadlased liigutavad mõttelise viimsepäevakella seiereid vastavalt rahvusvahelisele olukorrale täistunnile lähemale või kaugemale. Tehnika vananeb, mobiiltelefonid muutuvad järjest väiksemaks ja internet järjest kiiremaks. Kuid siiski on olemas vähemalt kolm asja, mis siin päikese all kunagi ei muutu: surm, maksud ja Napalm Death.
Bänd ilma kelleta poleks grindgore-skenet olemas ning kelle looming on mõjutanud lugematut arvu metal-bände. Läbi aastate on Napalm Deahti puhul olnud tegemist bändiga, kes on jäänud truuks oma missioonile. Elada üle kõik muusikalised trendid, mitte kunagi minna välja kompromissile, olla poliitiliseks hääletoruks neile, kel seda pole ja luua kõige brutaalsemat ja väljakutseid pakkuvamat muusikat. “Smear Campaign” lisab omalt poolt sinna nimekirja ka võime eksperimenteerida. Kui enamike siinilmas tegutsevate bändide puhul tähendab oma saundiga eksperimenteerimine seda – tsiteerides siinkohal Henry Rollinsit – et bänd muutub sitaks. Aga Napalm Deathi on eksperimenteerimine külalisvokaali ja mõnede lugude puhul ka atmosfäärilisema saundiga muutnud veel vihasemaks ja kurjemaks.
“Smear Campaign” on kui 16raundiline poksimat¨ Muhamed Ali vastu 1960. aastatel. Avalugu “Weltschmerz”, kus teeb kaasa Anneke van Giersbergen The Gatheringist loob oma atmosfäärilisusega kuulajas võltsi turvalisustunde. Enne kui “Sink Fast, Let Go” tabab kuulajat kui võimas paremsirge otse vastu alalõuga ning edasi pole loota mingit pääsemist, hoope sajab paremalt ja vasakult. “When All Is Said and Done” annab võimaluse korraks hinge tõmmata, aga järgnevalt niidavad “In Deferenci” algustrummid vastase uuesti jalust maha. “Deaf And Dumbstruck (Intelligent Design)” ja “Persona non Grata” kindlustavad Napalm Deathi lõpliku võidu enda kuulaja üle. Ja siis võtab doom’ine “Smear Campain” plaadi otsad kokku. On hea teada, et meie muutuvas maailmas võib alati Napalm Deathi peale kindel olla, kes seisab muutuvate trendi tuulte kiuste vapralt metal-muusika esirinnas. Long May They Grind.