Rammstein on üks väheseid (kui mitte ainuke) bände, kellel on moraalne õigus kasutada Moskva olümpiamängude tunnusgraafikat oma pakendil. Härra Lindemann & Co võtab oma kuldmedali – vinti neile ainuomase huumoriga üle keerates – rahvastepallis. Ja nad teevad seda nii suurejooneliselt, et jääb mulje, nagu vastased ei oleks ainuüksi saanud pika puuga pähe, vaid ka surma.
Rahvastepall ei ole lontis dressipükstes pioneeride meelelahutus, see saab olla niisama särav nagu Disneyland (või antud kontekstis lõpuni korrektne olles Oktoberfest), mida Rammstein ka suurepäraselt demonstreerib. Staadionil teeb venitusharjutusi kuninglikes Les Voyages Extraordinaires’ kostüümides meeskond, kes on endise verivaenlase õuele saabunud tumemusta soomusrongiga, mis ajab korstnatest köhimaajavalt süsinikdioksiidirikast tossu välja, otse loomulikult veab seda terasmonstrumit edasi süsi parimatest Ruhri kaevandustest.
Tulevärgi eest vastutama pandud kodanik Fanaatiline Püromaan, kelle erialased oskused ka põrgus marjaks ära kuluksid, ei lase kordagi ordnungil käest minna, kõik sekundipealt paika mõõdetud plahvatused on komplimendiks Kesk-Euroopa kellatöösturitele. Olgu näideteks supipajas mooriv Flake, kelle pürosähmakas paar sekundit varem oleks kontserdi õige kiirelt lõpetanud ning laulja publikusse tulistatet signaalraketid.
Tulepuhumise ja tobedana mõjuvad akrobaatilised numbrid tõstukitega oleks võinud siiski ära jätta.
Kohati lastakse aimata, et bänd oleks parema meelega tavotiämbri ja mutrivõtmega endiselt sellesamuse rongi masinaruumis korda loomas ja võlle õlitamas. Saksapäraselt tuimad ja osavõtmatud kraftwerkilikud robotid, kes siiski irvitaksid koreograafide tehtavate ettepanekute peale. Kogu kompotile lisab veel nilbet saksapärasust Paul H. Landersi kostüüm, mis annab mõista – “sie jodeln gern“.
Erilist esiletoomist väärib pala „Mein Teil“, mis on niivõrd andekalt lavastatud vaatemäng, et siinkirjutaja vahetaks kõhklemata kõik nähtud teatrikülastused üheainsa Rammsteini pileti vastu. Selline huumor ei sünni kohvikutes, vaid just nimelt seal, kust Rammstein pärineb.
DVD-kettale on veel lisaks sokutatud paar pala Londoni, Tokyo ja Moskva n-ö rahvaballidelt. Ilmselt jäi meestel kettaruumi üle, mida ratsionaalne saksa meel ei lubaks tühja raisata, või taheti plaadi nimeriugas ikka puust ja punaselt lahti seletada. Need lühikokkuvõtted on otsekui vaese mehe le bratwurst mit sauerkraut, mida serveeriti prantslastele Nîmes’i amfiteatris. Pärast mittemidagiütlevat boonust jäi kripeldama Mehhiko live, kas lugu „Te Quiero Puta“ oleks mängitud sambakostüümides, Flake’il peas sombreero.