Memfis ja proge tagasitulek

Kirjutas kodutööstus
23-11-2006

Käivad imelikult need muusikamaailma teed – tänased trendid kaovad, nende asemele tulevad uued ja aeg-ajalt toimub ka mõni võimas comeback. 1976. aastal ilmus The Ramonesi „Ramones” ja 1977. aastal Sex Pistolsi „Never Mind The Bollocks Here Are The Sex Pistols” – kaks plaati, mis panid käima punkliikumise, mis omakorda pidi maa puhastama progerokist. Punk lõi hingekella Yesile, ELPle ja muudele bändidele, kelle arvates oli täiesti normaalne, kui lugu kestab 36 minutit ja koosneb ainult soolodest ja et bändi varustuse transportimiseks läheb vaja minimaalselt nelja treilerit ja roadie‘t, kelle ainsaks ülesandeks on tuua lavale guitar pick’e. Rääkimata ülepaisutatud concept-albumitest. Sellised saurused pidi punk hävitama – ülesanne, millega ta ka suurepäraselt hakkama sai. Punk tõestas, et kõik ei pea olema ülepaisutatud ja pompoosne, vaid võib olla ka minimalistlik ja primitiivne. Proge kaotas oma mainstream-populaarsuse ja puges kuhugi vaiksesse nurka teiste silmade alt ära.

Nüüd, 30 aastat hiljem peaks proge olema surnud ja maha maetud ning eksisteerima vaid vanade rokimeeste mälestustes, kuid kaugel sellest … Ajal, mil punk muutus pehmeks ja laisaks, hakkas flirtima meigi, küünelaki ja MTVga, tegi ka proge läbi totaalse muutumise. Proge aastal 2006 on hoopis teist sorti mees, kui seda oli proge aastal 1977. Aastatetagune hülgamine ja põlu all olemine on teinud ta kurjaks ja vihaseks. Hääl on muutunud alkoholist käredaks, kitarrid ei helise enam õrnalt, vaid mürisevad nagu veneaegsed kombainid, bassihelid põrmustavad sisikonda ja trummid tümitavad halastamatult. Proge on tagasi ja ta on vihane, mitte enam mingi „save the whales”, vaid pigem „white whale let’s kill it”. Kõik üleliigne on maha visatud, alles on jäänud ainult peamine – brutaalne muusika. Sellesse uude progepõlvkonda kuulub ka rootslaste Memfis oma uue plaadiga „The Wind Up”. Kristinehamnist pärit bänd esindab uue põlvkonna progemetalli – keerukad rütmivaheldused, kiired trummid ja läbilõikav vokaal. Võrdlus Mastadoni, Opethi ja Dillinger Escape Planiga pole üldsegi kohatu. Omalt poolt lisaksin sinna nimekirja veel Bursti, kellega võib paralleele tõmmata karmima vokaali suhtes. Aga on siis „Wind Up”, nagu vihjab nimi, lootuste tõstmine ilma mingi aluseta? Vastus sellele küsimusele on lihtne ja otsene EI. Kuigi albumi avarada „Breathless” ja järgnev nimilugu „The Wind Up” jätavad mulje, nagu oleks tegu tüüpilise NWOHM bändiga, muutub see kõik koos kolmanda looga „Forever Discontinued”. Vokaal hakkab vahelduma, esile tõusevad tempomuutused ning muusika läheb igatpidi huvitavamaks. Vaheldub akustilisest ballaadist kiire riffimiseni ja seda kõike ühe loo jooksul, luues nõnda vägagi mitmekesise helimaastiku. Enne kui arugi saad, on 35 minutit läbi, aga käsi liigub tahtmatult rewind-nupu poole. Ja kuigi „The Wind Up” pole ehk nii seikluslik kui Mastodon või The Blood Mountain ega sama eepiline kui Opeth või Ghost Reveries, peitub just selles Memfise ja „The Wind Upi” võlu. Olles tagasihoidlikum, tundub ta ka kuulajale lähedasem. Kas aasta parim plaat uue proge vallas? Ei, kindlasti mitte, kuid kindlasti üks aasta südamelähedasemaid plaate ja sellest eest ka 8/10

Veel artikleid