Ütleme ausalt. Enamikule rada7 kasutajatele tähendab Õllesummer üldistatult palju ebameeldivaid inimesi. Samas, kui vaadata programmi, siis näeb seal väga palju põnevat. Väga palju esinejaid – muidugi ei pääse popi ja süldita, kuid on ka jazz– alternatiivi ja noortebände … Võimalik on isegi osaleda aeroobikaprogrammis. Nimest on saanud toode, mis paljusid ahvatleb ja paljusid eemale tõukab, ehkki sisu on aja jooksul päris palju muutunud. Küsimustele vastab avalike suhete härra – Raimond Kaljulaid.

Mis on Õllesummer? Kellele on Õllesummer?

Mis vahet seal on, mis on Õllesummer? Ma töötan siin teist aastat ja mingil põhjusel pean ma hekseldama küsimuste vahel, kas Õllesummer on muusikafestival, kultuurifestival, meelalahutusfestival, võimalus end kapsaks juua, võimalus end seaks süüa või mis … Ausalt öeldes on see kohutavalt tüütu!

Las ma alustan isikliku mälestusega. Ei tea, kas keegi mäletab veel popp-rokk-bändi Idol, kes nii ja naa varjusurmas ja siis jälle elusädet andes on pendeldanud olemise ja olematuse vahel ja nüüd möödunud aastal andis R2 livei. Selle bändiga rääkisime kunagi endale välja esinemise pealaval, toona juba Postimehe laval. Mis sa arvad, mis tundega me läksime sinna esinema? Et teeme selle läbu kuidagi ära ja elame selle häbiga edasi? Me olime nagu lapsed jõulude ajal seal pealaval heliproovis. Ohh ja ahh, kui suur, kui vägev! Ja ma siiamaani loen üheks päris heaks mälestuseks oma elus seda kontserti, sest kõigil läks kollektiivselt silme eest mustaks ja me vist polnud kunagi varem ega hiljem midagi nii hästi teinud, kui sel korral. Võimalik, et Idol ongi sinna hukkunud, et Eesti on pisike ja pretensioonitu, aga see bänd tahtis juba 54. keskkooli aula taga prooviruumis olla suurem kui elu ise ja on siiamaani vastikult pretensioonikas kooslus. Minu esimene summer oligi niisiis esinejana ja kui mulle hiljem tehti pakkumine seda üritust korraldada aidata, siis ma mõtlesin täpselt ühe neljandiku sekundist ja ütlesin siis “jah”. Muusika pärast.

Meelelahutusäris (jah, -äris!) ei taha mitte keegi tunnistada, et tahetakse kellegi meelt lahutada.

Teeks siis nii, et ma ütlen selle ausalt ära. Selle festivali ainuke olemasolu põhjus on pakkuda viiel päeval inimestele võimalust aega veeta eemal kontoritest, ülemustest, tööasjadest, faksiaparaatidest, Internetist, maksudest, presidendivalmistest, gaasi hindadest, sõjast ja rahust. Tropp pole see, kes seda võimalust kasutab, vaid tropp on see, kes seda keelata tahab ja kätega vehib.

Mis on Õllesummer? Võimalik, et suurim Eesti muusika sündmus maailmas. Kõigile neile, kellele see korda läheb.

Aga üldiselt, Õllesummer on mis ta on – võta või jäta.

Õllesummeril esineb väga-väga palju bände – kas põhirõhk on justkui liikumas õllelt muusikale? Lausa üle saja esineja. Võib-olla isegi juba kohati meenutamas kunagist Rock Summerit?

Rock Summer oli muidugi midagi muud. Midagi nagu Roskilde või Sziget, hakkab Eestis toimuma natuke hiljem, aga ta tuleb kindlasti. Ja see pole enam uus Rock Summer, sest aeg on edasi läinud ja festivalikultuur on vahepeal muutunud. Aga nostalgia ja mälestused muidugi jäävad – minagi lappasin just mõni nädal tagasi kodus Rock Summeri kunagist väljaannet aastast 1988 või umbes nii. Ma olen 24, ma olin Rock Summeri hiilgeaegadel laps ja ma pole seal kunagi käinud. Meeletult oli selles vanas festivalilehes juttu lavatehnikast, tähtsalt tehti sõnu, nagu backstage, backline, PA, soundcheck … ja need imevõlusõnad tõigi Makarov Eestisse. Ja müts maha tema ees selle eest!

Praegu on säärane tehnikapedendus taandunud, aga samas tõstab jõudsalt pead kuskil nooremate muusikute seas. Mul on muusikuist sõpru, kelle kogu elu tiirleb mingite muusikapoe jubinate ümber. No mis sa teed …

Nüüdseks on Eestis kontserdikorraldamine muutunud palju asjalikumaks tegevuseks. Kuid kunagi ei kao selle ümbert mingi müstika. Egod on ikkagi suured ja kui sündmused ületavad mastaabi, siis saavad korraldajad ikka legendideks.
Kui Rock Summer kadus, siis jäädi teda leinama. Ja ootus, et midagi sellist uuesti sünnib on siiani õhus. Ma arvan, et see sündmus on võibolla juba paberil … Kahjuks ei toimu Rock Summeri uuestisünd Järvakandis … Ja Tallinnast välja seda nii ja naa ei ehita. Kas Placebo tuleb esinema kuhugi, mida isegi kaardil ei ole? Aga Placebo on hetkel selline bänd, kelleta ei saa ükski Euroopa suurfestival end festivaliks nimetada.

Põhirõhk Õllesummeril on liikumas loomulikult. Ajad muutuvad. Kunagine hüüdlause “Edendagem Õllekultuuri!” on oma aja ära elanud, sest seda ülesannet täidavad tublisti Eesti õlletehased, kes on selles vallas rakkes 365 päeva aastas. Samas summerile jäävad nad loodetavasti ikka, sest see on ka nende pidu ja nende inimeste pidu, kellele tõesti on muusikast palju olulisem melu, küünarnukitunne, vanade tuttavate nägemine jne.

Süldibändegi on summeril tänaseks marginaalne hulk. ULME on 27 kontserdiga, maailmamuusika lava veel enam, pealaval on 13 kontserti – ükski neist ei ole süldibändidele mõeldud koht. Formaat on ikkagi meeletult suurem. Summeri pealava on Eesti suurimaid vabaõhulavasid, seal ei mängi sünteka ja kitarrega enam midagi. On hoopis No Big Silence, Led R ja Narva sümfooniaorkester, Singer Vinger 20, J.M.K.E. jne.

Fakt on see, et tänast Õllesummerit korraldavad pigem noored inimesed ja loomulikult vaatab see festival tulevikku. Ainult eriti pealiskaudseile võib paista, et 5.-9. juuli Tallinna Lauluväljakul toimuv vaatab üle teiste peade nagu Sfinks oma kivist muutumatuses. Ja ikka leiab mõne palveränduri, kes leiab tee ta juurde …

Tegelikult muutub ja areneb ja täieneb ja avastab see festival ennast igal uuel aastal.

Kuidas tuli idee teha see ULME lava? Mis ajendas kaasama oma programmi ka noored ja alternatiivsed bändid? Noortebändidest parim Vanilla Ninja soojendajaks? Mitte väga ootuspärane samm Õllesummeri poolt igatahes.

Tegelikult täiesti ootuspärane, kes meid tunneb! Me kondame mööda nurgataguseid kohti ja põrandaaluseid üritusi palju aktiivsemalt kui keegi ette kujutaks.
Kui me Riias olime Nizza kontserdi järel pressikonverentsil ja hulkusime mööda toda eriti sürreaalset underground-klubi ringi, kus nad esinesid, siis lendas sealne noorte eksperimentaal-jazzi ringkond peale ja surus oma demoplaadid pihku. Et võtke, võtke, võtke … Eesti noored muusikud nii julged ei ole. Aga võiksid olla!

Ma jagan siin nüüd veidi tasuta nõuandeid ja siis ma räägin ULMEst.

Asi pole ainult summeris. On muidugi vägev, kui sind näiteks R2 mängib ja R2 teeb supertänuväärset tööd eriilmeliste bändide ülespushimisel! Aga veel on kontserdikorraldajad. Umbes jaanuarist hakkab festivalidel aktiivsem programmitegemine, siis on aeg suuremate festivalide korraldajatele kirjutada. Ja miks ainult Eestisse? Teiseks, demo ei ütle alati kuigi palju. Kutsuge korraldajaid oma kontsertidele! Pange väiksemate ürituste korraldajaid oma listidesse, neil ei pruugi raha olla, et kõiki asju näha ja pileteid osta.

Karm küll, aga sõbrad ostku ise pilet ja ärgu nuiaku midagi. Tutvuge inimestega, teadke, kes mida teeb. Näiteks ULME-l esineb 27 bändi. Üks Noortebänd 2006 osavõtja lendas otse meie jazzi-lavale Riho Sibula ja Raivo Tafenau ja Jürmo Eespere masti meeste sekka esinema. Kõik on võimalik ja kommunikatsioon on see, mis selle kätte toob. Noortebänd 2006 kaasas meid žüriisse. Kui kord sõna antud, siis istusime nagu oivikud esireas ja vaatasime kogu selle seltskonna üle. Enne seda kuulasime kõik need sada demo läbi, mis saadetud oli. Mõned ajasid nutma, mõned naerma, aga mõne kohta kujunes kohe seisukoht, et seda peab nägema. Korraldajate töö ongi teada, kes mida teeb ja kuidas, käia mööda kontserte, kuulata uusi plaate, vaadata maailmas ja Eestis ringi. Selle eest meile makstaksegi!

Nüüd ULMEst. Mingi võimuga ei eita, et Eesti muusika alumistel korrustel ja keldrites ja ääre peal toimub praegu midagi fenomenaalset. Sellist asja pole tükk aega olnud! Nagu kork oleks lennanud pudelikaelalt! See, mida R2, Postimehe Hip!, Rada7 jpt pushivad, on surumist väärt. See laine ei kesta igavesti, aga sellest lainest sünnivad mitmedki muusikud, kes jäävad aastakümneteks. Võiksid jääda küll!

Ma näen tegelikult palju suuremat väljakutset Eestis toimuvast selle kõige Euroopasse ja maailma toimetamises. Ka siin on suurfestivalid tänuväärne platvorm. Aga miks? Sellest, kuivõrd kasvõi Õllesummer suudab rahvusvahelisemaks muutuda (maailma muusika lava esinejad on üks asi, aga see pole ainus. Just helistas briti Channel 4, eelmisel aastal oli kohal BBC, publikut on kindlalt oodata lähiriikidest ja kaugemaltki aasta-aastalt aina rohkem!), suurenevad ka noorte muusikute võimalused.

Ma ei oska isegi proportsiooni öelda, kuivõrd on ULME sündimisloos korporatiivset kainet arutelu (selline muusika on hetkel kuum, kasutame ära!), palju on tegelikult tegijate entusiasmi, kaasaminekut ajaga. Kindlasti on mõlemat. Äri on äri, aga muusikaäris on palju irratsionaalset. Ja seda äri teevad ikkagi inimesed. Ja need noored inimesed, kes summerit teevad, näevad nüüd akent, mida meie saame servalt ja alt pealetulijaile avada. Mis siis tegelikult toimub? Me oleme teinud tagaukse lahti Eesti suurimale festivalile. Kas me ka kuskil selle eest vahele jääme ja päid hakatakse maha võtma, kes teab …

ULME ise sündis, kui me arutasime, mida noortealaga teha. Esimesena tuli mõte, et aeg on esimene alafestival käima tõmmata, teiseks tuli nimi (just paar päeva tagasi saatis Heidy Purga mulle lingiwww.ulmeplaadid.ee, millest ma ei teadnud, seega vabandust, kui mulje jäi, et nime näppasime). Mõned bändid, keda tahtsime, ei tulnud, aga esinejate nimekiri sai minu meelest põnev. Loodame väga, et paljud neist vastu peavad ja ootame suuri tegusid ja sokutame kulisside taga nende muusikat siia ja sinna.

Mingi argument on ka hind, sest sellise festivali pass, kui ta kuskil üksinda toimuks, oleks kindlalt kallim kui 350 kroonine viiepäevapilet Õllesummerile. Suure festivali raames õnnestub efektiivsemalt majandada ja pilet ei maksa seega nii palju. ULME saab toimuma otse mere värava kõrval, seega hea õnne korral, ei pea “eriti indied” publikus ülejäänud sündmust isegi mitte nägema. Aga võiksid vaadata küll, sest nii jube, kui jutud on, see kindlasti pole.