Manatark – “Crimson Hours” (Metal Age Productions, 2006)
“Ma pole rotil juba tükk aega nii elusaid silmi näinud kui täna,” ütles mu sõbranna, kelle koduloom on jõudnud oma viimaste Veripunaste Tundideni. Ehk aega, kus Surma hinguses tuntakse end elavamana kui kunagi varem. Jah. Roti kohta väga pika elu elanud looma silmad põlevad punaselt. Suurest puurist väiksesse sooja pappkasti tõstetud halvatud tagakehaga loom üritab esikäppadega rapsides meeleheitlikult pesa kohendada ja ennast harida. Ta on veel elus. Vägagi elus. Kuid Surm, väikese vikatiga mustas kapuutsiga mantlis Rottide Surm (nagu Terry Pratchetti Kettamaailmas) on juba siin, kuigi meie teda ei näe.
Ma sain Manatarga “Crimson Hours’i” promoplaadi kuulamiseks juba hilissügisel. Ehk kõige õigemal ajal selle albumi jaoks. Selle teema jaoks. Seepärast tegi mulle hirmsasti tuska, et album tegelikult alles nüüd välja tuli. Sest sügises on surma palju rohkem kui kevades. Ja samas on sügises märksa rohkem elutahet kui kevades, kus elu ja tärkamist on liiga palju, et sellest puudust tunda.
Draconic meenutab mulle Meleleivi filmist “Hundiseaduse aegu”. (Andres Valdre: “Selle suhteliselt vähetuntud filmi sisuks on maarahvast võrsunud nõia tee läbi kloostrikooli ja saksastunud eestlastest väikefeodaalide kiusu külavanemaks ning lõpuks ise väikefeodaaliks. Tegevus näib toimuvat peaasjalikult enne 1340. aastat ja lõppevat Jüriöö ülestõusuga, mida peategelane peab vastutahtsi minema maha suruma.”)
Niisiis – mees, kes on lõksus kolme maailma vahel. Kaks vastandlikku poolust, mille mõlema püüdluste ja tõekspidamiste puuteala ta ehk paljudest enam hoomab ja mida ta seetõttu kohati üsna edukalt mõjutada suudab. Ning siis tema enese siseilm. Märksa keerulisem, kui emb-kumb neist kahest ühtaegu kooseksisteerivast ja omavahel võitlevast maailmast. Miks ma ütlesin: lõksus? Sest kolme maailma ristumispunktis olemine tähendab paljude kompromisside tegemist. Sest kuigi sa tuled kõikides neis maailmades toime, võivad nad kõik su siiski ka välja heita, kui sa neid liigselt segama hakkad. Või ühele neist järele andes teistest liiga eemaldud.
Nii ongi temas kolm ego, mis mõnikord võitlevad üksteise vastu, mõnikord aga teevad koostööd. Nii luues kui ka hävitades.
Miks ma sellest räägin? Sest “Crimson Hours” on peamiselt Draconicu plaat. Tema mõtted ja tõekspidamised sõnas ja muusikas. Teised bändiliikmed ei ole siiski pelgalt instrumendid, nad annavad neile sõnadele ja sellele muusikale oma dimensiooni. Kuid nad teevad seda tuntava respektiga frontman’i suhtes. Et see nii on, näitab kas või see, et kui nendega SL Õhtulehte lugu tegin, rääkisid kõik kolm albumist toonil, nagu nad polekski ise kõrvuni selle tegemise sees olnud. Pigem nagu üsna neutraalsed kõrvalseisjad, kellel on lihtsalt vedanud, et nad on saanud seda maailma puudutada. Vaid Draconic rääkis albumist nagu läbinisti enda loomingust, mina-võtmes.
Eelnevat kokku võttes on mõneti hämmastav, et see kooslus toimib. Sest ka kolmel ülejäänud bändiliikmel on igaühel tagataskus tegelikult rohkem kui üks ego, mis samuti nõuavad Manatargas oma väljundit. Ja saavad ka. Suss higis ja kiiruses, Benton karismaatilises sarmis ja iseteadvuses ning Martin perfektsuses ja pillimeisterdamiseoskuses (kui keegi veel ei peaks teadma, siis kõik kitarrid, mida Manatark laval kasutab, on Martini tehtud). Lisaks on need neli meest sõbrad. See asjaolu teeb kunagi ühemeheprojektina alustanud ja tänaseks sellesse koosseisu välja kasvanud bändist monoliitse neljameherusika. Ning see rusikas on ähvardav, uhke, võimas ja mõjuv. Aristokraatlik.
CH muusika on tihe ja endassekiskuv. Sõnad on keerulises keeles ja süvenemist nõudvad. See ei ole plaat, mille paned taustaks mängima, kui sõbrad külla tulevad. Või kui panedki, siis vaid selleks, et oma egole peegeldust tekitada, saada osa sellest võimust, mis Veripunaste Tundidega kaasas käib. Kuid kõige rohkem on see siiski selline plaat, mida kuulad üksi pimeduses või maanteel kihutades või kui teed midagi, millest sa tõeliselt hoolid või oled teel mingi eesmärgi poole, mille sa lihtsalt PEAD saavutama.
Üks mu lemmikmõtlejaid Ülev Suurmõlk alias Vladislav Korþets on öelnud: “Elust tuleb võtta osa aktiivselt ja otsekohe, sest muidu avastad hiljem, et sinu osa on läinud. Nigu poleks olnudki.”
“Crimson Hours” ütleb vähemalt mulle sedasama. See surmast rääkiv album on üks elusamaid, mida ma üldse kunagi kuulnud olen. Tema ridade vahelt võib lugeda, et ei ole midagi hullemat, kui olla elusalt surnud. Ja et elada tuleb nüüd ja kohe. Et kunagi neil viimastel Veripunastel Tundidel, kui pole enam võimalik olnut muuta, ei ole enam võimalik teha neid asju ja otsuseid, mis oled kunagi argusest, laiskusest või saamatusest tegemata jätnud – et neil Veripunastel Tundidel võiksid täiel rinnal ja olnut (või olematut, mis on veel hullem) kahetsemata olla rohkem elus kui kunagi varem. Ja selle eest – 12 punkti kümnepallisüsteemis.
http://www.rada7.ee/ikoonid/madu.gif
PS. Laupäeval (06.05) esineb Manatark Rock Cafe’s üritusel “Rock Matk”