Intervjuu Kalmahiga

Kirjutas MC STan B
13-05-2006

Olles kuulnud soomlaste melodeathi pundi, Kalmahi, uut plaati "The Black Waltz", otsustasin nendega peagi intervjuu teha. Mõeldud-tehtud, küsimused saadetud ning juba järgmine päev olid vastused olemas. Küsimustele vastas kitarrist Antti Kokko.

Kõigepealt, mida tähendab teie bändinimi Kalmah?

Nimi tuleb karjala keelest, mis tähendab hauda või surma. Sellel on mulle ja mu vennale Pekkale ka teine tähendus. On üks vanasõna "kokko kalman lintu". See tähendab Kokko – surmalind ehk kotkas.

3 aastat läks mööda teie viimasest albumist, "Swampsongs", enne kui avaldasite "The Black Waltzi". Miks võttis teil uue albumi tegemine nii kaua aega?

Peale "Swampsongsi" albumit olime veidi ideedest tühjad ning tahtsime veidi puhata bändikohustusest. Teiseks põhjuseks oli soov keskenduda loomeprotsessile, mitte kiirustada lugude kirjutamisega. See tasus end kuhjaga ära.

Kui võrrelda teie eelmisi albumeid ning viimast, siis kõige märgatavam erinevus on vokaalis. Miks te otsustasite minna n-ö black metal’i vokaalist väga sügava ja madala vokaali kasutamisele?

Me proovisime uut vokaali 2 laulu peal, tehes demot uue albumi jaoks ja see töötas suurepäraselt. Tegelikult, Ancestori tegutsemise ajal kasutas Pekka samasugust vokaali, nii et mõnes mõttes on see tagasipöördumine juurte juurde. Ma arvan, et see lõpetab "teatud võrdlused".

Kui te kirjutate uut materjali, siis kust te saate inspiratsiooni ja mis teemadel meeldib kõige rohkem laulda?

Pekka kirjutab laulusõnu erinevatel teemadel, alates USA poliitikast ning KKKst kuni alkoholi ja naistega seonduvani. Kui ma ise teen muusikat, siis ma loodan enda sisemisele inspiratsioonile. Vahel jätan ma kitarri mitmeks nädalaks nurka, kui ma lihtsalt ei suuda luua mingeid häid käike.

Teie karjääri algul kutsusid paljud arvustajad teid Children of Bodomi klooniks. Kas see pani teid lisama midagi uut oma muusikasse või te ei pööranud sellele võrdlusele mingisugust tähelepanu ja mängisite seda, mis meeldis?

Me oleme alati teinud oma asja, kuulamata teisi, nii et selline võrdlemine pole meid häirinud. Vastupidi, ma arvan, et Bodom on küllaltki hea bänd ja see on au, kui meid võrreldakse nii heade pillimängijatega. Selle plaadi salvestamise ajal me otsustasime kasutada teistsugust kitarri-sound’i ja vokaali, aga põhimõtted on alati olnud samad, mis 1991. aastast alates.

Milline on olnud vastukaja uuele albumile? Parem kui te arvasite või tunnete, et suudate tulevikus parema albumi teha?

Me ei oodanud nii head vastukaja, kuid me teadsime, et sellest tuleb kickass album. Me saime isegi Soome plaadimüügi edetabelisse, mis oli meie jaoks kui välk selgest taevast. Ma usun, et selle plaadiga tõstsime me veidi taset ning arvan, et järgmise albumiga jõuame me jälle teistsugusele tasemele. Ma olen juba valmistanud mõnede lugude põhjad ja need kõlavad suurepäraselt!

Olen märganud, et te ei mängi just palju live’is. Kas te ei saa piisavalt pakkumisi, olete hõivatud teiste projektidega või mõnel muul põhjusel? Kas on plaane minna tuurile või olete te bänd, kes ei armasta eriti tuuritada?

Põhjuseks on see, et meil pole agentuuri, kes tegeleks meie kontsertide poolega ning me ei esine, kui me lõpuks kaotame finantsiliselt. Keegi pole meile tuuri veel pakkunud, ma ei tea, miks, aga ma arvan, et see on just agentuuri puudumise tõttu. Kohe kui keegi pakub meile mõnda head tuuri, siis me püüame sellel osaleda. Õnneks kontsertide osas siiski üht-teist toimub. Meid on kutsutud esinema Tuska festivalile ning novembris on meil live Šotimaal Ragnarocki festivalil. Pärast albumi ilmumist oleme teinud mõningaid show‘sid Soomes ja loodetavasti tuleb neid veelgi, ka väljaspool Soomet.

Mida võivad fännid teilt lavalt oodata?

Energiat, adrenaliini, veidi huumorit ja suurepärast pillikäsitlemisoskust.

Te olete juba pikemat aega Spinefarm Recordsi bänd. Kuidas on suhted nendega olnud? Saate te piisavalt promo?

Me oleme Spinefarmiga alati rahul olnud. Kõik töötab suurepäraselt ning nad keskenduvad meile iga albumiga aina rohkem. Loomulikult on neile tähtsamad, kes palju müüvad. See on täiesti tavaline nähtus äris ning ma ei näe, et see vale oleks. Me oleme rahul ning meie suhted label’iga on väga kõrgel tasemel.

Tahaksin veidi rääkida teiega meloodilise death metal’i skenest. Mida arvate sellest? Kas see areneb või stagneerub, muutub veidi klišeelikuks?

Mulle ei paku see eriti midagi. Ma olen ikka jäänud vanade heade albumite juurde 80ndate lõpust ja 90ndate algusest. Ma ei jälgi eriti skenes toimuvat, nii et võib-olla seal on uusi huvitavaid artiste, aga ma lihtsalt pole neid kuulnud.

Oskate soovitada lugejatele mingeid Soome bände, mis vääriksid tähelepanu (muusikaliselt ja live’is) ning lisaks, kas teate ka mõningaid Eesti bände?

Tegelikult, ma lugesin ühest folk bändist, kes mängis ükskord Soomes, aga ma ei mäleta nende nime. Soomest ei oska ma eriti metal’i bände soovitada kui vana hea Stone, Amorphis ja Tarot.

Nimetage 5 teie jaoks tähtsaimat albumit ning 5 albumit lähiajast, mida te soovitaksite.

5 tähtsaimat on: Megadethi "Rust in Peace" ja "Countdown to Extinction", Paradise Losti "Icon", Sepultura "Arise" ja ehk ka Pantera "Cowboys from hell".

Tänapäevast, hmm, Hypocrisy, Dark Tranquillity. Rohkem eriti pähe ei tule.

Ongi vist kõik. Midagi lõpetuseks?

Loodan, et teile meeldib "The Black Waltz".

http://www.kalmah.com

Veel artikleid