Tartu UG-skene kõige popim ansambel, konkursi Noortebänd 2005 võitja ja alternatiivse mõttemaailmaga teismeliste lemmik Depoo astus hiljuti järgmise sammu oma bändolemise teel ja andis Roy Strider Recordsi all välja esikalbumi – ausalt öeldes on juba see fakt iseenesest piisavalt amazing (ja ehk ka märk ajavaimust, mis lubab võib-olla teistelgi noorema põlvkonna Eesti rokkbändidel millalgi täispika plaadini jõuda).
Napilt poole tunni pikkune materjal sisaldab 11 lugu, millest kolm (“Funeral Day”, “Hiyo” ja “Boatswain” (“Pootsman”)) on juba varem demode kujul ringi liikunud. Ülejäänute hulgast paistavad silma “No Music Sounds” (mis hittsingliks tõesti eriti ei sobinud, aga teiste lugude kõrval kõlab väga hästi) ja “Wank”, loodetavasti kõigi zavoodirokkarite tulevane hümn. Albumi tase üldse on üpris ühtlane, suuremate tõusude, languste või ballaadideta, nii et suurem osa Amazing!ust mängib peaaegu sama ludinal kui mõni Ramonesi album. Produktsiooni kvaliteedi kallal annaks muidugi (õigustatult) norida, samas pole heasoovlikumal kuulajal keeruline neis väikestes kalades hoopis midagi võluvat näha. Sest Depoo on esmajärgus kindlasti live-bänd (nagu noored bändid peavadki olema) ning “Amazing!” on pigem illustreeriv ja talletav materjal, kui püha helikonserv, mida esteedi kombel tugitooli naaldununa kuulama peaks. Niisiis oleks tõepoolest justkui pigem demoga tegemist (nagu Mart Kalvet SL Õhtulehes (jällegi õigustatult) väidab), samas on kaheldav, kas nimetus (demo või album) tegelikult midagi olulist muudab. Sest paremaks saada tahab Depoo igal juhul ja teab kindlasti isegi, kui paljut oleks võinud “Amazing!u” salvestamisel teisiti ja paremini teha.
Mõned teised muusikakriitikud (nt Mart Niineste Areenis) on Depoo suhtes ebalevaks jäänud: ühest küljest oleks justkui tegemist väga hea bändiga, samas mugavast lahterdamisest on asi kaugel (on see siis punk või metal või indie või lihtsalt neetud rokk?). Või äkki viitavadki vastukäivad tunded lihtsalt sellele, et tegemist bändiga, kes on piisavalt sundimatud, et ennast mitte teadlikult piirata. Kui jah, siis Depool on minu meelest kõik eeldused saada tulevikus meenutatud kui näiteks Eesti neohipiroki või indiecore’i skenele aluse pannud bänd. Kui kõik hästi läheb.
Sellesama sümpaatse sundimatuse pärast häirivad mõned põhjendamatuna tunduvad klišeed. Näiteks kohati ennast kordama kippuvad emod laulusõnad või see kosmonaudipühenduseteema (uskuge mind, ansambel Sõpruse Puiestee kultiveerib Eesti muusikamaastikul nõukogude nostalgiat juba küllalt palju – ja kindlasti palju paremini, kui see teil iial välja tuleks, sest nemad on vanad). Samas animesugemed sõnades on täiesti omal kohal, eriti lõbus-psühhedeelses “Hiyos” (siiamaani Depoo parim lugu – ja just selle “I like Japanese…” pärast) ja niisama-psühhedeelses “Dakedos”. Margit võiks selles kultuurivahenduslikus suunas rohkem tegutseda (kui minult kiita tahab saada). Üldse, kui Depoo vaeva näeb, võib neist vabalt saada näiteks sama hea bänd, kui (tegelikult ainuke pähetulev võrdlusmoment) vana Jefferson Airplane.
Depoo koduleht:http://www.depoo.net/