Intervjuu Enhetiga

Kirjutas rainer
05-04-2006

Umbes kaks aastat tagasi tegi meite Ivo intervjuu Läti bändiga In.Stora, mis on kahjuks küll juba laiali läinud. Nüüd on kord minu kätte jõudnud. Tegu küll teise bändiga, aga – parema sõna puudumisel – skene on sama. Enhet tuli kokku 2002. aastal ja ise ütlevad nad, et teevad metalcore’i. Jah, teevad küll, ma kontrollisin. Neil on ka üks täispikk lindistatud, kuid paraku on see veel välja laskmata. Bändi koosseis on järgmine: Lauris Sildniks – vokaal, Aleksandrs Lomašonoks – kitarr, Marts Sildniks – kitarr, Mārtiņš Brants – bass, Reinis Reķis – trummid. Võrgukodu:http://www.enhet.net

Kas ainult minule tundub, või ongi metalcore’i „liikumine“ viimase paari aasta jooksul kuidagi igavaks muutunud? Bände on küll tohutult, aga ainult vähesed suudavad midagi värsket ja omapärast pakkuda. Mis te sellest mõttest arvate? Kui minuga nõustute, siis miks teie arvates olukord selline on?
Lauris: Ma ei arva, et see „liikumine“ nüüd just igavaks muutunud on. Võib-olla on liiga palju bände, mis eksisteerivad liiga lühikest aega ja siis lähevad lihtsalt laiali. Ja kuna bände nii tohutult palju on, siis võib just hetkel mõni laiali minemas olla! Ma tõesti ei tea, milline on metalcore’i seis globaalsel tasandil, aga seda ma tean, et kui sa lood kvaliteetset, tugevat ja huvitavat muusikat, siis see on alati nauditav, vähemalt meile.
Marts: Sul on õigus, et see stiil on väga populaarseks muutunud, aga ma ei ütleks samuti, et ka igavaks. Metalcore on viimastel aastatel kõvasti arenenud ja me oleme tunnistajaks nii kõvade bändide tõusule, nagu Fall of a Season, Die My Demon, End This Day, As I Lay Dying jne. Loomulikult on palju metalcore’i bände ja kõik need pole head, aga selline „probleem“ on igikestev ja mitte ainult selle stiili puhul.

Miks te üldse metalcore’i teete? Kas teil on ka mingi kindel sõnum, mida levitada üritate, või teete muusikat muusika pärast? Mida see teile annab? Millest laulude sõnad räägivad? Kas te olete enda jaoks avastanud selle kindla, ainult teile omase sound’i?
Lauris: Tegelikult, kui bändiga alustasime, siis meil puudusid ideed, millist muusikat konkreetselt teha. Nii et metalcore tuli alateadlikult. Ja seda aja jooksul. Samuti pole meil ka mingit erilist sõnumit. See tähendab, me pole poliitilised ega anarhistlikud või midagi sellist. Lüürikaga on nii, et inimesed vahel küsivad samamoodi, millest meie sõnad räägivad, ja ma lihtsalt ei oska vastata. Seda seepärast, et meil ei ole mingit konkreetset teemat. Asi on tunnetuses. Kui sa tahad neid mõista, siis tuleb ise lugeda ja ma arvan, et igaüks saab neist omamoodi aru. Mida muusika mulle annab? Ma arvan, et mingi kindla tunde, mida ükski teine asi mulle anda ei saa. Sound on minu arvates pidevalt muutuv olem. Põhi-sound on meil küll justkui olemas ning see on üpris klassikaline, aga väga palju sõltub ka sellest, kuidas sa parajasti mängid ja muusikat tunnetad ning mis seisus su pill on.
Marts: Mina teen muusikat, sest see on fantastiline lõõgastuviis ja ma tõesti armastan seda. Arvan samuti, et põhi-sound on meil justkui käes, kuid paratamatult muutub see veidike iga looga.

Mis plaanid teil bändiga muidu on? Kas kavatsete maailma vallutada, või ei võta te seda „bändivärki“ kuigi tõsiselt? Kui pühendunud olete?
Lauris: Minu jaoks on bänd kõik. Ja tulevikus vallutame kindlasti maailma! Hiljuti hakkasime tegema koostööd Edgars Abolinsi ja tema värske ettevõttega, nii et meil on nüüd vähemalt ürituste ja muu korraldamisega asjad korras ning saame demo lindistamisele, promomise eesmärgil. Varsti peaks ilmuma ka meie kauamängiv „Check the Foundation “. Nii et jah, oleme väga pühendunud ja suhtume bändi väga tõsiselt.

Kui teile öeldakse, et meik, mustad triiksärgid, punased lipsud ning lugudesse lisatud vaiksed kohad aitavad teil plaate müüa ja võib-olla isegi, ütleme näiteks USAs läbi lüüa, ja mis kõige tähtsam, rohkem naisi saada, kas te teekside seda?
Lauris: Vaevalt. Ma arvan, et sellised bände on juba piisvalt …
Marts: Hehh, võimatu. Ma arvan, et ühest Eighteen Visionsist on tõesti küllalt.

Kas te eelistate inglise või läti keeles laulda? Miks? Mida bändi nimi tähendab?
Lauris: Kindlasti inglise keeles. Esiteks, inglise keel kõlab palju paremini kui mõni muu, ja teiseks, inglise keel on rahvusvaheline keel. Meil on ainult kaks lugu läti keeles, aga need on vanad lood ka. Bändi nimi tähendab bändi nime, hehe! See ei ole inglis- ega lätikeelne sõna. Enhet tuleb Skandinaaviast – rootsi keeles tähendab see üksust ja norra keeles ühtsust.

Mis on see peamine tunne, mida publikus tekitada tahate, või asi, mille järgi nad teid mäletada võiks?
Lauris: Et me oleme maailma parim bänd! Ha-haa … Ei, tegelikult pole sellist asja olemaski. Suurepärane on, kui inimesed mäletavad meie lugusid ja seda, mis hetkel nad minuga koos karjuda saavad.

Tegime ligikaudu kaks aastat tagasi intervjuu In.Storaga, mille kaudu meie lugejad tutvusid väheke Läti skenega. Mis on teie arvates muutunud selle aja jooksul? Mõni uus silmatorkav bänd, uued suunad vms?
Lauris: Kaks aastat on lühike aeg, aga kindlasti on mõni uus hea bänd juurde tulnud. Ma arvan, et kogu skene on pisut edasi arenenud.
Marts: Tõesti kurb, et In.Stora laiali läks, see oli tõsiselt hea bänd. Nende trummar ja kitarrist mängivad nüüd vinges bändis nimega Tesa ning Aga, In.Stora bassimängija, mängib instrumentaalset muusikat viljelevas power-hardcore’i bändis Danga.

Tundub, et see nn hardcore’i/metalcore’i skene on Lätis üldse palju arenenum kui Eestis. On teil mõnda ideed, miks see nii on? Mis teie saladus on?!
Lauris: Mina ei oska küll öelda, miks on asjad läinud nii, nagu nad on. Eks kõik sõltub huvi olemasolust ja inimestest, kes skenes n-ö sees. Võib-olla on põhjus selles, et Lätis on palju rohkem hardocore’i/metalcore’i bändidega kontserte olnud ning et siin käivad väga tihti ka bändid välismaalt, nii et noortel avaneb ilusti võimalus neid näha ja neist mõjutatud saada.
Marts: Ma pole tegelikult Eesti hardcore’i-metalcore’i skenest suurt midagi kuulnud. Olen Eestis vist neli korda oma vana bändi More Than Talkinguga esinemas käinud, kuid ühtegi hardcore’i bändi pole ma näinud (v.a Nyrock City, mis on tegelikult niikuinii rohkem punk). Ma arvan, et meie skene on mõnevõrra vanem ja see ongi põhjus, võib-olla on meil tugevamad traditsioonid … võib-olla on asi suhtumises. Raske öelda. Arvan, et näiteks teie pungiskene on meie omast tunduvalt arenenum.

Võrdleme nüüd maitseid ja eelistusi. Mina arvan, et parim asi, mis eelmisel aastal metalcore’i maailmas juhtus, on August Burns Redi album „Thrill Seeker“. Mis on teie arvates eelmise aasta parimad hardcore’i/metalcore’i albumid? Miks? Kellega te kõige rohkem lava jagada tahaksite?
Lauris: Hmm, huvitav … Tegelikult ma ei kuula hardcore’i ja metalcore’i väga tihti. Mitte sellepärast, et mulle ei meeldi, vaid seetõttu, et kui ma kuulen kõiki neid vägevaid asju ja meloodiaid, siis need jäävad mulle kuhugi pea sisse keerlema ja loogiline on, et tahan need ka oma muusikasse panna. Teisisõnu võib öelda, et see oleks justkui liiga suur mõjutus ja loomulikult ei taha me kõlada nagu kõik teised. Aga nüüd bändid, mis mulle väga meeldivad. Ma ei ole vast eriti originaalne, aga need on nt All That Remains, Unearth, Figure Four ning jah, loomulikult ka Hatebreed. Viimasel ajal on mind üllatanud ka Killswitch Engage’i DVD „(Set This) World Ablaze“, mis sisaldab Worcesteris Palladiumis üles võetud live-esinemist. Arvan, et need on küll bändid, kellega koos mängida tahaksime.
Marts: Mulle tõsiselt meeldis The Sound Of Animal Fightingu album „Tiger and the Duke“, Defdumpi „Circles Closing“, Fall of Troy’ album „Doppelganger“ Norma Jeani „O God, The Aftermath“, The Red Chordi „Clients“ ning palju muud, ja mitte ainult metalcore’i vallast. Leidsin neist albumeist palju uut ja huvitavat.

Kas võime kindlad olla, et näeme teid varsti ka Eesti pinnal? On teil Eesti publiku suhtes mingeid kindlaid ootusi?
Lauris: Arvan, et tuleme Eestisse juunis. Võib-olla ka hiljem, aga me tuleme kindlasti!

Kas te mingeid Eesti bände ka teate? Mõni meeldib ka ehk?
Lauris: Mõnda tean ikka, nt Herald, Nyrok City, Slide-Fifty. Nendega oleme lava jaganud.
Marts: Käisin Rakveres festivalil „Green Christmas“ ja mulle istus väga Skriimsilm. Nad on naljakad ja uskumatult head!

Tahate lõpetuseks midagi lisada? Ükskõik, mis mõttes on.
Lauris: Tänan intervjuu eest! Loodan, et kohtume peagi mõnel meie esinemsiel!
Marts: Tänud ka minu poolt ja loodan samuti varsti kohtuda.

Veel artikleid