Galaktlani ja Pastaca viimased

10-10-2005 | kirjutas: ivo, martin


Pastacas - Tsaca Tsap

Pastacas on lihtne ja omapärane, unistav slow motion mõtlemise stiil, kus segunevad heledad positiivsed värvid ning õnneks mitte liigselt fantaasiarikkaks maailmaks, mis muutuks taolise muusika juures segavaks. Pastacas on soe ja lihtne. Kogu plaat on nagu kest, mis kaitseb välismaailma eest kahte lugu - "Bellamor" ja "Lilled ja liblikad", mille märksõnadeks on ausus ja naiivsus. Omaette teemaks on Pastaca vokaal - sisendav, kordav, mõttessevajuv, loomulik. Üks asi ainult ei sobi - pikemal kuulamisel ootaks midagi uut, rohkem vaheldust ja kannapöördeid. Sellepärast on Pastacas parim parajate ampsude kaupa. Aga samas, plaat ei sea eesmärke kuskile jõuda või midagi saavutada. Plaat lihtsalt on ja seikleb lapsikult. See meeldib.
martin


*****

Kõik on tegelikult lihtne. Ärgates soojas toas või hommikuste päikesekiirte käes kahekesti kuuma teed juues on kõik nii rahulik. Hommikune selgus pehmete elektrooniliste ja akustiliste helide sulamina. Kohati arusaamatu vokaal, mis meenutab äsjast unesegast ärkamist, on kasutatud osavalt instrumendina - seda on väänatud ja ennast kordama pandud, lõigatud ja uuesti kleebitud. Seejuures sõnad ise ei oma eraldi tähtsust, vaid on osa tundest - võimendamas seda.

"Tsaca Tsap" on inimlik ja seda ilma negatiivselt mõtlevate pessimistide lisanditena. Romantilisus, lausa naiivne romantilisus, on minu jaoks selle plaadi põhiline märksõna. Eraldi tähelepanu väärivad lood "Bellamor" (Kunagi sa äkki tuled, naiseks mulle, silmad sulen...) ja "Viitkoori kupong", mis klaveripalast muutub ootamatult poprütmiks. Üldtunde säilitamiseks oleks võinud ära jätta lõpust eksperimentaalse ambient-pala "Tallinn negatiivis".
ivo

*****

Galaktlan - Constance

Erinevalt plaadipildist ei ole Galaktlani pilved tumedad, vaid loojuva-päikese-roosad - ülal tumedad, aga allpool mängib päike suriseva tempo ning roosade tooniga oma tahtmise järgi. Ja need pilved on sünteesitud põnevaks rännakuks.

Isiklikuks highlight'iks on kolmas lugu "Mode" - mänglevalt ärritav pala, mis reklaamib Galaktlani parimal moel. Tegelikult võiks rahulik Galaktlan kuulajat rohkem ärritada, panna teda närviliselt ümber pöörama, hääli kuulma, hajevil mõtteid kokku tirima. "Constance" on üks suur kulminatsiooni ootamine, mida kunagi ei tule, või õigemini - see tuleb teistsugusel, lihtsamal moel - ketta lõpupoole tempo raugeb ning "Sünnipäeva" ja "Crystali" vahel Galaktlan maandub. Kuulaja jõuab algusesse tagasi, olles saanud positiivse laengu.

Plaadi kaks viimast lugu on boonusträkid, mis on juba ballastiks, nendeta oleks plaadi üldmulje veelgi parem ning terviklikum. Tähendab, kui terviklik see galaktlanlik rännak muidugi üldse olla saab ... martin

*****

Plaadi tutvustuses ütleb Taavi Laatsit aka Galaktlan, et Eesti kultuuriline taust (Põhja-Euroopa, endine NSVL) on mõjutanud seda plaati rohkem kui muid asju, mis ta on kunagi teinud. Mõjud on tõesti tuntavad. Ajalugu vist ümber jutustama hakata pole mõtet - Aleksejevits Gagarinist kuulnud ning nõukogude multikaid ja hitt-filmi "D'Artagnan ja kolm musketäri" näinud on arvatavasti ka nooremad. Constance on elektrooniline lahendus meenutamaks aegu kui näidati üle suve "Neli tankisti ja koer" ja "Kapten Tenkes".

Kuid huvitav on see, et otsese mõjuna pole mainitud minu arvates äärmiselt sarnast asja - "Tajna tretyej planety". 1981 aasta nõukogude multifilmide üks tippe "Kolmanda planeedi saladus" on põnev ulmelugu kosmoseränduritest 22. sajandi lõpus - Alisa Seleznjova, tema isa professor Seleznjov ja piloot Zeljonõi lähevad kosmoseekspeditsioonile, et leida Moskva Loomaaia jaoks haruldasi loomi ning kogu seiklust saadab uskumatult hea muusika ambient võtmes nagu Galaktlani muusika isegi. Soovitan mõlemat.
ivo


Veeb:
Pastacas
Galaktlan

Ivo Kiviorg
Ivo on olnud radaseitsme aegade algusest selle eestvedaja ja üks kirjutajatest. Aja jooksul teinud kaastööd pea kõikidesse kohalikesse päevalehtedesse ja hunnikusse ajakirjadesse ning olnud nõu ja jõuga abiks mitmete ürituste ja festivalide korraldamisel.

Vaata selle autori kõiki artikleid »

martin
Martin on radaseitsme üks alustajatest, kes on aidanud nii toimetuse kui kirjutamisega. Tänaseks on põhirõhk küll liikunud muusikalt mängudele ja tehnoloogiale - aja neelab tehnika-ajakirja [digi] peatoimetaja koht ning "Puhata ja mängida" mängusaate tegemine.

Vaata selle autori kõiki artikleid »

JRGN
22-09-2005
kell 19:17

tsaca tsap on nüüd päris kaua juba olnud.
plaadi vorm ja kujundus on ise juba ilusad.

Bellamore on kõige parem plaadilt, aga palju, jh korraga kuulata ei jõua.

nele
23-09-2005
kell 08:46

n

ps, martin - sa lubasid mulle plaadid teha - kiire on juba n

nele
23-09-2005
kell 08:54

kõik filmid

raen
26-09-2005
kell 13:16

Pastacas on hea näide sellest, kuis on võimalik koduseinte vahel väga arvestatavat musooni teha. Andekat inimest ei sega miski n

kätu
29-09-2005
kell 11:47

kusjuures...
ma pean Pastaca kohta ütlema seda, et eile miski mängis peo lõpus vist 4 tundi järjest, ja minu arust aina paremaks läks...
nüüd kah hommikul esimese asjana peale....

selline soe Eestimaa kodune tunne ja päikesepaiste tuleb kohe meelde... n

raen
30-09-2005
kell 21:09

Ramo st. Pastacas on ise ka selline siiras ja sõbralik inime

ma
03-10-2005
kell 23:32

Äkki oli ikka "Neli tankisti ja koer" n

ma
03-10-2005
kell 23:56

Ja seda lahedat multikat "Kolmanda planeedi saladus" on võimalik isegi laenutada siukesest kohast nagu "Videoline" n

ivo
04-10-2005
kell 14:38

ehhh, tõesti on, ma ei kontrollinud oma teksti kuskilt, peast kirjutasin, muidugi on neli tankisti n

ja kui tõsine huvi, siis mul peaks kuskil plaadil lausa olema see Kolmanda planeedi saladus.