Paul Cole - Bad Paintings

20-04-2005 | kirjutas: Dunkelheit

Eks iga asja olemus sõltub sellest, kuidas talle läheneda. Seekord pole siiski midagi teha: see muusika on puhas okse. Ilma naljata. Ja kohe tekib muidugi küsimus: kas ta veel süüa, ehk siis kuulata kõlbab. Aga kõlbab küll. Sest komponendid on ju siiski needsamad, mis meie igapäevasel toidulaual ehk muusikamasinas leiduvad. Ja ülejäänud eelarvamustel pole vähemalt seekord vaja end lasta segada.

Hr. Paul Cole, ilmselt identne albumi kaanel laiutava jörpaliku figuuriga, on oma eluaja jooksul konsumeeritud ja peaaegu juba neutraalseks seedunud popmuusikakogemuse ühesõnaga nüüd plaadile sülitanud. Millest on, vähemalt esmapilgul, välja tulnud üks atmosfääriline-geneeriline laisk downtempo-lounge-jazz-disco-venimus. Kuulaja jaoks tähendab see eelkõige minutiteks venitatud sekundeid, äärmise pretensioonituseni lahjendatud poprütme ja nürilt korduvaid hetkeemotsioone. Omaette küsimus on veel see, et mille poolt nood viimased üldse esile kutsutud on. Ilmselt on seal taga siiski peidus ühe poolsurnud vaimu hetkeks ärganud jõuetu protest. Ja nii siis sündiskidki need sajakordselt paljundatud snapshot'id magedatest meeleseisunditest. Nagu välja tuleb, võib isegi ekspressionism olla robotlik ja isegi liftimuusika võib olla ekspressionistlik.

Mida siis öeldakse? Et meil on PAL- (ja varsti HDTV-) süsteemis unenäod, meil on raha, meil on kõik korras. Mõned rahustavad mantrad: ära muretse, õnnelik olla on hea. Kergelt ängistav My Car väljendab vist siiski kuskil sügaval peituvat muret millegi pärast, nagu ka tundmatu televaataja uinumiseelsed murelikud mõtisklused (Don't You Worry/No Shade), mis siiski kohe sublimeeritakse. Tähelepanu väärib Cole'i käsitlus igapäevasest-peresisesest võõrandumisest (What Can I Do), mis on nagu Pink Floydi The Trial. Muidugi töödelduna uue sajandi esimese kümnendi vaimus, kus illusioon on juba nii täiuslik, et kaalub iga kell üle päriselu. Ja õhkõrnade rokkmuusikasugemetega Don't Talk-nimeline luupainaja peaks suurepäraselt juba Titicut Follies'i maailma sobima.

On see siis nüüd ühiskonna- või mentaliteedikriitika? Ei ole. Puhas deskriptiivsus on: mitte protest vaid protesti kirjeldus, mitte iroonia vaid popkultuurirämpsu neutraalne vahendamine ja taastootmine. Seda, tõsi küll, mõningase alternatiivse kiiksuga. Paul Cole looms on the hyperhorizon of pop to pay back once for all for the abuse of his psyche over the years väidab albumi reklaamtekst, aga ärge uskuge, kättemaksuga pole siin midagi pistmist. Kui selles helimaailmas üldse mingi action kuskil toimub, siis on see kuskil teises dimensioonis, kõige tõenäolisemalt telekaekraani taga.

Siiski poleks üldse halb mõte paluda Hr. Cole näiteks enne magamajäämist endale kõrva sosistama. Sest see on teie elu ka, saate aru??

Veeb (kus saab ka lugusid kuulata):http://www.7161.com/~Paul_Cole

fumie
20-04-2005
kell 15:19

hehe kantri je (:

fumie
20-04-2005
kell 15:20

bad paintings framed with bad music

fumie
20-04-2005
kell 15:21

kuule see on hull psycho hypno juu

martin
20-04-2005
kell 15:56

jajah, seesama nimilugu mingi üle tunni juba taustaks n

Milouu
20-04-2005
kell 20:53

ha ha ha ha ha ha ha
n

HaraldHaak
21-04-2005
kell 10:25

Tümakas, Dunkel!

Paul Cole on, muide, endale juba bändigi taha vormistanud ja korra Eestis poolsalaja esinenudki, nii et sealt on loodetavasti varsti jälle midagi oodata.

Madu
21-04-2005
kell 15:40

nimilugu on nagu kõigekõige...
just nimelt tundide kaupa jutti mängima.
tööl just.
vahepeal tuleb jälle meelde, et midagi mängib.
ja siis tuleb irooniline muie.
ja natuke aega on nagu jälle lihtsam kõige selle ümbritseva nüridust taluda. n

JRGN
27-04-2005
kell 23:37

täielik trippimise muusika, unustad ja imeb su endasse vms. Hakkab varsti seedima ja siis ropsib su välja.

ok, sain tarka panna, aga täitsa mõnna n

carzok
29-04-2005
kell 09:57

nimilaul on tõesti n

Jarmo
06-05-2005
kell 22:12

Aga muidu see asi, et see nö jörpalik tüüp seal ekraanil ei ole mingi jörpa, vaid legendaarne tsikk Betty Boop.

Dunkelheit
07-05-2005
kell 13:48

Jah! Parem tunnistan enne üles, kui kõik aru saavad ja asi suure kella külge läheb! Tegelt on asi nii, et ma ei viitsinud vaeva näha selle plaadiümbrise sisseskännimise nimel ja siis paningi hoopis Betty pildi sinna. Mõtlesin, et ta on piisavalt jörpalik, a chopper näib olevat juba millelegi jälile saanud n

Jarmo
07-05-2005
kell 16:00

n

kõnd
01-06-2005
kell 17:40

kurat ma niikaua ignoreerisin seda teemat ja ei kuuland neid lugusi.aga miski sundis seda nüüd tegema.ma olen sõnatu.üsna ruttu tuli okserefleks aga samas nagu oli naljakas ja...niipalju emotsioone korraga.aga see okserefleks oli kõige tugevam n

somm
08-06-2005
kell 13:35

Blääh.

evertp
13-06-2005
kell 18:20

Halb kantrimees võib kunagi välja lasta ka väga mahlase albumi.
Üks mees on andnud.
Siiamaani on ta ainuke säärane. :(
Vist.

HaraldHaak
02-05-2008
kell 10:31

Paul Cole valmistab ette uut albumit.
Juba kuulata saab sellelt ülirusuvat massiivsinglit "16 Tons".

HaraldHaak
02-05-2008
kell 10:31

Ah jaa, otselink loole.

HaraldHaak
27-05-2008
kell 12:48

Video palale "My Car" (akustiline)

tambucho
28-05-2008
kell 22:57

paul cole is the man for the job,plaat on partyalbum of the year ja livena sensational

kissfunk
29-05-2008
kell 08:48

wow...supper!!

HaraldHaak
12-10-2008
kell 19:35

Paul Cole rahvustelevisioonis.

robotid
26-05-2009
kell 15:40

uus plaat väljas 28ndal mail.. esitlus Maikellukese Päevadel Kanuti Gildi SAALis koos Estonian Bad Dream Band'iga

 www.myspace.com/paulcolemusic
paulcole.mkdk.org

HaraldHaak
26-05-2009
kell 16:24

Pressiteade on paljulubav:

The album was recorded with the aid of some Mexicans in a mobile studio while crossing the U.S border illegally. The whole crew was under heavy influence of San Pedro cactus and there was a storm coming. Paul and his sidekicks escaped the U.S. Customs Office and smuggled in some of the most amazing music today.