Intervjuu — Slide-Fifty

Kirjutas IsKrA
14-02-2005

Neljapäeva õhtu. Seadsin juba varakult sammud bussipeatusesse, et enne kella kaheksat Tartus olla. Sealsesse klubisse Tallinn oli kogunemas rõkkavaid noori, kes kõik juba pikisilmi Slide-Fifty plaadi esitluskontserti ootasid. Ja noh, eks oli neil ju ka põhjust — anti ju välja Eesti päris kindlasti esimene surf punk album. Juba enne kella üheksat astusid Slide-Fifty poisid lavale vana kultusfilmi "Superman" theme’i saatel. Live rokkis täiel võimsusel. Lisaks Slidele oli lavalaudadel näha veel teisigi tuttavaid nägusid. Näiteks Mart ja Arno ansamblist From Private Letters ning Kerli Kõiv. Live oli Slide-Fiftyle täiesti omane — rõõmus, hoogne ning täis positiivset energiat. Rahvas läks muusikaga momentaalselt kaasa. Järgmise päeva pärastlõunal kogusin poisid kokku, et nendega paar sõna juttu puhuda. See ongi nüüd see, mis välja tuli …

Enamus asju on siin maailmas mingi kindla tähendusega. Mis on teie bändi ülesanne? Miks bänd üldse alguse sai?
Martin (edasipidi M): Esmalt, et täita meid ennast selle muusikaga. Muusika on midagi, mida on vaja endale toota. Sander, aita mind korraks … mul on juhe koos …
Sander (edaspidi S): Meie bändi ülesanne ongi teha Eestis midagi sellist mida Eestis ei ole enne tehtud … üritada sellega maailma minna.
M: Lühikese lausena kokku võttes: teha huvitavat kiiret punkrock muusikat, panna turbolt pidu ja kirjutada meeldejäävaid laule.

Kas bändi line-up on algusest peale sama olnud?
S: Ei ole olnud sama algusest peale bändi line-up. Kõigepealt alustasime mina, Kalle ja Ramon. Ramon on praegu From Private Lettersi kitarrist. Tema mängis meil bassi, mina mängisin kitarri. Muutus tuli kaks aastat tagasi, kui Martin tuli bändi kitarri mängima ja Ramon hakkas selle aasta sügisest FPL-is mängima. Mina mängin nüüd hoopistükkis bassi, sest Martin mängis kitarri juba siis palju paremini kui mina.

Eestis on palju muusikalisi grupeeringuid. Mis teid teistest eristab?
M: Ma julgen öelda, et kuna tegemist on kindaslti Eesti kõige esimese pop-punk plaadiga, siis juba see on korralik eristus. Siis ma arvan, et võib öelda ka seda, et erinevalt paljudest, suudame me kontserti andes laval veenvad välja näha, mis minu arvates on puudu paljudel Eesti noorbändidel.
S: Ei ole produtsentide kätetöö, midagi ei tule lindilt ja mängime live’is alati otse ja tahame laval möllata, et seda tunnet kõige paremini koos muusikaga edasi anda.

Kuidas te oma muusikat teete? Kas teil on mingi välja kujunenud lugude kirjutusrituaal või midagi? Kust tulevad ideed lugude jaoks?
M: Tänaval, öösel kell kolm peolt koju kõndides, siis tulevad alati kõige paremad viisid. Nii igav on, siis ma alati ümisen.

Slide50 — Slide-Fifty. Saan aru, et teil toimus nimevahetus. Kas see on tõsi ja miks selline muutus?
M: Nimevahetus on 100% tõsi. Peamine põhjus, miks me vahetasime selle nime ära, on see, et inimesed võtaks seda kui Slide-Fifty, mitte Slide-viiskümmend. Et vältida seda eesti ja inglise keele kokkuviimist.

Igipõline võrdlus ansambliga Blink-182 nii muusika, nime kui ka attitude’i poolest. Kuidas suhtute sellesse võrdlusesse?
M: Nagu keegi tark mees kirjutas rada7 foorumisse, ma kahjuks ei mäleta küll, kes see oli, et ei ole võimalik teha pop-punk muusikat nii, et see ei sarnaneks Blink-182-le. See on lihtsalt võimatu.
S: See oli sellepärast, et igal muusikastiilil on oma kõvad nimed, mille järgi teisi bände, kes seda muusikastiili viljelevad, rühmitada saab.
M: Nagu näiteks musta metalli bändid on juba välismaa leibelite all ja tublit tööd teinud. Ma võin võtta ükskõik millise black metal bändi välismaalt ja kuulata neid kõrvuti ja siis öelda et see on nii sarnane ja täpselt sama. Blink on meie jaoks kuidagi eriti rõhuvalt välja toodud. Inimesed ei ole kas kursis või ei mõtle selle peale, et see on muusikastiil ja üks bänd ei domineeri seal stiilis.
S: Mind see võrdlus ei häiri, sest Blink on end täiesti tõestanud. Nad on ka nullist alustanud ja ennast üles töötanud bänd. Mingit häbi ei saa olla, saab olla ainult tore tunne ja võtta seda kui komplimenti. Ise arvan, et me ei vääri seda võrdlust, sest nemad on maailmastaarid ja meie oleme lihtsalt üks huvitav bänd Eestist.

On ka ammune vaidlus, mis on punk ja mis mitte. Mis on teie arvates punk ja kuidas te enda muusikat liigitate? Kas teie olete punk?
M: Punk on väga lai mõiste. Kõige lihtsam on võtta vanakooli punkbändid, Sex Pistols ja Clash ja siis võtta, mille vastu nemad olid ning siis öelda, et vot see ongi punk.
S: Punk on mulle selline vaba stiil. Sõltumatus ja mingitele standartitele mittevastamine. Sa teed seda, mida sa tahad. Punk ongi nagu vabadus teha, mida ise soovid. Ja ma leian, et see on punk muusika, kui veel arvestada meie lugude juures
kiiremaid temposid ja meloodiaid … mis on siis iseloomulik meloodilisemale punk muusikale … et kindlasti on see punk muusika.
M: Meie vastasseis on võib-olla väljendunud just noorte rõhumise vastu olemises. Vanemad rõhuvad oma lapsi ja ei lase neil teha seda, mida nad ise tahaksid.
S: Vanemad üritavad lastele teed ette näidata, et te võiks seda teha, aga äkki lastel on juba oma ideed, mis ei pääse esile, kui vanematel on kujunenud kindel visioon, kelleks nende tütar või poeg peab saama. Kindlasti ka erinevad suhteprobleemid. Samas ka kõik rõõmud.

Kuidas hetkel Eesti muusika scene teile tundub? Kas midagi on ülekaalus?
M: Minu arust on crap suht ülekaalus. Kurbusega pean ütlema, et enda eesti lemmikud, peale Dagö, kuuluvad sinna andergraund skenesse … rohkem raskema muusika poole. Mainstream’is ja popmuusikas on võimatu leida midagi, mis on maitsekas ja stiilne. Kõik on ühe paugu järgi sitt.
S: Eesti alternatiivroki kuulajaskond ei ole ilmselt väga lai, või siis see muusika ei sobi avalikkusele, et nüüd õppida kuulama ja armastama seda muusikat. Sellist popmuusikat on väga palju, aga samas sisu võib jääda kesiseks.

Paljudel inimestel on, või saab olema teie plaat kodus riiulil. Olete te ise oma albumit juba kuulanud? Kas meeldib?
S: Jah, olen kuulanud hommikust õhtuni, söögi alla, söögi peale ja öösel magades ning mulle meeldivad kõik laulud.
M: Selle küsimuse juures oleks kõige õigem laskuda lindistamise juurde. Kui on küsimus, kas plaat endale meeldib, siis võib öelda, et peale seda tööd see peab meeldima. Muidu poleks keegi seda ette võtnudki. Plaadi tegemine ise kestis umbes neli kuud koos varase pre-production’i ja hilisemate miksimistega. Alguses tegime kõvasti proovi, kogusime ideid, siis lindistasime plaadi one-on-one. Siis aitas meid Jaan Varts, kes lisas oma ideid ja aitas osa kraami välja praakida. Siis võtsime veel juurde instrumente, mida olime ammu planeerinud: klaver, viiul, tšello, tromboon, keyboard’id, ja veel igasugu naljakaid vidinaid, et kõike huvitavaks teha. Inimesed, kes seda muusikat muidu ei kuula, võiks ka võtta selle plaadi ja leida sealt midagi meelepärast.

Kas album ja sellel olevad lood kannavad endas mingit sügavamat tähendust? Kas mõni lugu on mõne huvitava tekkelooga või pühendusega mõnele inimesele?
S: Kindlasti on pühendatud mõnele inimesele. Kindlasti on ka tekkimiskäik mõne loo puhul täiesti tunnetatav emotsioonist.
M: Situatsiooni emotsioon. Näiteks sõnad — ühest situatsioonist tuleb nii suur annus rõõmu või kurbust, et kirjutan kohe loo ära. Või midagi jubedat, mida oled näinud ja siis mõtled, et kuidas nii saab ometi … inimesed mõelge! Ja siis lähen teen loo ära.

On see juhus, et teie esimene singel "Dreams Won’t Come True" tagurpidi kuulates Saatanast räägib?
M: Muidugi ei ole … heheheee …
S: Peabki rääkima saatanast.
M: Saatan teeb meist kuulsad inimesed.
S: Me ei käi kirikus ja tahame ainult saatant kummardada.

Kui üks Saue kohalik ajaleht teid intervjueeris, kuulsin ma, et Martin peab
küülikufarmi, sest tal on prillid. Kas see on väga vaevanõudev töö?

S: Mina ei mäleta seda intervjuud … aga eks neid intervjuusid on ka palju olnud …
M: Farme on ka sitaks olnud, ma ei mäletagi.
S: Praegu oleme rohkem lehma peal, piim on kalliks läinud.
M: Alma muutis oma logo ka ära, kole logo on … kammib.
S: Tere piima tõrjusime välja Tallinna turult. Alma on meie brand tegelt. Martin ise teeb maha … talle logo ei meeldi. Noortele läheb muidu hästi peale. Meil on uus promo plaanis järgmistel live esinemistel — piimaga näkku ja mosh’ima.

Kuuldavasti pidid kolledžpunkarid skoorima palju tüdrukuid oma mussi ja attitude’iga. Kuidas teil on, kas teil kõigil on tüdruksõbrad ja kui ei ole, siis miks ei ole?
M: Skoorimise all sa mõtled, nagu kepime koguaeg?
Kalle: Minul on, aga Laasner ütles et mul ei ole naist.
M: Ma ütleksin enda poolt nii, et Kallel on tüdruk. Praegu muidu intervjuud kirjutades võid kirjutada, et keppisime robustselt.
S: Ei ole kahjuks tüdruksõpra endal. Ma olen küll õigeid näinud, aga õiget leidnud ei ole.
M: Mu hing on niivõrd muusikale antud, et ma ei saaks end tüdrukule pühendada. Tüdrukule jääks nii väike osa minust.
S: Aga ma võiks öelda, et me tahame küll naisi. Muidu arvatakse, et me teeme ainult muusikat ja naisi ei taha, aga tegelikult tahame küll. Tulge kontserdile palun … hehe …
M: Tulge kontserdile ja me valime välja endale … kõiki naisi tahame.

Mis on teie kõige tähtsam/parim kogemus kogu selle bändi tegemise aja jookusl?
M: Selle võib võtta kokku kui bändi tegemine. Siis järgmine asi live, mis on alati üks joovastavamaid kogemusi. Plaadi presekas oli väga kõva sõna. Mulle isiklikult jääb kõige südamelähedasemaks esinemine Lätis. Läksime esimest korda ja arvasime, et meid vilistatakse välja … mingi suvaline bänd Tartust … aga tegelikult olid inimesed meist juba kuulnud ja elasid tohutult kaasa. Kõige lahedam mäsu mida ma kunagi läbi elanud olen. Peale seda tekkis tunne, et ma ei taha enam kunagi midagi muud kui bändi teha. Las see tunne kesta igavesti!

Slipknoti tüübid pidavat ennast lõikama enne live’i mängimist, et õige feeling sisse tuleks. Mida teie enne live’e teete õige feeling’u saavutamiseks? Lõikate üksteist?
M: Sügame kotte, laseme ühe peeru, et laval oleks puhas õhk. Meil ei ole eriti palju vaja, et õigesse elementi saada.
S: Kõigil on tegelikult oma väike nüanss. Kalle näiteks põristab trummipulkadega, et oma käed viia vastavasse konditsiooni (sellele kommentaarile järgneb suur üldine naer). Ta ei tee seda lisaks, mida te kõik mõtlesite. Martinil on enamasti unekas. See on indikaator, mis näitab, et kõik on korras ja live võib peagi alata. Mina ise häälestan oma kitarri nii palju kui saan, et laval kohe häälest ära ei läheks vaid mingi kolmanda loo ajal näiteks.

Kas tahate ise veel midagi lisada?
S: Janniga oli väga tore vestelda. Tule jälle külla, iga päev vestleme.
M: Niipalju veel, et plaadi tulekuga anname umbes 20 kontserti, et nii-öelda sisse pühitseda oma plaati. Oleme kontsentreeritud suurlinnade peale. Tallinnas üritame väga suure publikuni jõuda. Üritame koolides näiteks anda live’e, et paljudele inimestele salvata meie Slide-Fifty positiivset pisikut.
S: Põlvasse tahame kindalsti minna, Valka, Jõgevale on kindel plaan minna. Narva nüüd ilmselt ei saa enam, kui piirileping tuleb, aga siis teeme arvatavasti Petseris staadioni-live’i kohalikul jalgpalliklubi väljakul 40000-le inimesele.

Tänasin Kallet, kes oli kõige jutukam, pakkisin oma pambud ja tulin tulema.

Piltide autor Mailis Kuur.

Veel artikleid