Jõulud Radaseitsmes jätkuvad ... muljed Green

22-12-2004 | kirjutas: Dunkelheit

Meie lemmikfestival Green Christmas on oma arengus jälle tohutu hüppe läbi teinud, seda nii esinejate (selleaastane Paradise Lost oli kahtlemata läbi aegade kuulsaim GC-l esinenud bänd), toimumisaja (seekord siis tükk aega enne pärisjõule) kui toimumiskoha poolest. Teatri väikese saali harjunud kodune olemine on muidugi kaduma läinud, millest on natuke kahju, samas on spordihoone jälle palju suurem ja glamuursem. Kuskil pakuti seal vist isegi massaaži (?). Mis veel tervislikesse eluviisidesse puutub, siis see ka on igati tervitatav, et sees suitsetada ei tohtinud. Clean Christmas.

Et nüüd jälle algusest alustada, siis juba hommikul kell kümme läks Dunkelheit Tartus Rakvere bussi peale, et endises kodulinnas varakult kohal olla. DJ Bussijuhi selle päeva muusikavalik oli miski Eesti Hiti (?) kassett või plaat, millelt ta jõudis reisu jooksul kõik läbulood kolm korda ette mängida. Kohale jõuda oli meeldiv. Linnas kohtas kohe palju karvaseid, kes tahtsid teada, et kus see spordihoone on. Umbes püüdsin juhatada, ilma et ise oleks seda kummituslikku hoonet tegelikult enne näinudki üldse. Iga kord kui ma viimasel ajal Rakverre satun on seal millegi uue ja naljakaga hakkama saadud. Seekord siis spordihoonega. Igatahes varsti oli aeg esimeseks ürituseks, mis oli Paradise Losti autogrammisessioon kohaliku superostukeskuse Tsentrum lahedas plaadipoes. Mitte et ma oleks autogrammi tahtnud, aga ilmusin ikkagi kohale, sest kodus oli igav ja külm.

Natuke eelpoolnimetatud sessioonil niisama ringi vahtinud, tutvusin poolkogemata ühe põlise Rakvere hevimehega, kes, nagu meie jutuajamisest selgus, oli rokkinud juba siis kui mina veel lasteaias käisin. Veel oli ta muuhulgas olnud Gunnar Grapsi sõber ja kunagi nooruses kalameeste peksmise eest vangis istunud. Mis nad kurat püüavad neid viidikaid siis, eksole. Ühise keele leidnuna siirdusime koos Berlini, mis oli kahjuks eiteakellele reserveeritud ja seejärel Kära Kantsi, kus aeg möödus hevilistel teemadel juttu ajades ja õlut juues kuni mingil hetkel oli veel ainult viis minutit aega, et Paradise Losti pressikale jõuda.

Ühesõnaga oli pressikonverents juba alanud kui kergelt purjus algaja ajakirjanik Dunkelheit mingeid müstilisi treppe ja koridore mööda seigeldes sinna õppeklassi lõpuks ikkagi kohale jõudis. Nagu koolitunnis ikka, käetõstjaid eriti polnud. Muidu oli õhkkond väga sõbralik ja Losti mehed vastasid lahkelt kõikidele mu (tõenäoliselt ebakompetentsetele) küsimustele. Alljärgnevalt siis lühikokkuvõte sellest ägedast intekast:

Do you identify with some subculture, like, do you think you're a gothic band?

We used to but now we don't anymore.

Do you think your newer songs are superior to your old ones?

Technically, yes, but just technically.

Does it bother you that people differentiate between old and new Paradise Lost?

Well, that's how people are.

Are there any downsides in being popular? Do you feel pressured to be in a certain way?

Yes, we feel the pressure to work harder.


Veel kirjeldasid nad lühidalt oma uut albumit ja paar sõna oli juttu Eestist ja nende eelmisest kontserdist siin. Kätepigistused ja see you later, Paradise.

Järgnes hulk aega niisama passimist ja soundchecki vaatamist. Spordihoone on muide väga huvitav. Hästi paljude ustega, mida ei tohi avada, ja koridoridega, mille sissepääsul seisab “Ametikäik”. Täiega VIPi tunne oli seal ringi kolades. Kui lõpuks rahvast hakati sisse laskma käisin veel kiiresti paffil bussi vastas, mistõttu Echosilence'i alguslood jäid kuulmata. Tagasi tulnuna jõudis siiski ära otsustada, et vana, ilma vokaalita Echo meeldis rohkem.

Järgmisena peale läinud Waterdog oli kena aga natuke mittemidagiütlev. Painkillerile näiteks jälle meeldis. Vahepeal leidsime AS Viru Õlle leti näol mugava võimaluse (küll õllesõpradelt mõnevõrra vastuolulisi hinnanguid pälvinud) alkohoolsed joogid kiiresti kätte saada. Teiste tootjate esindajate juures olid nimelt igal pool järjekorrad. Vahepeal veel kohtusid ja vennastusid igasugused Rada7 särkides ja muidu särkides inimesed. Siinkohal tervitakski kõiki, näiteks Nelet, paffi, painkillerit, N.-i, Lilithit ja Morticiat, Parasitot, Üksikut Hunti, ashi, Vanevalda, oma uut sõpra hevikat, kelle nimegi ma teada ei saanud, kõiki korraldajaid ja bände, eriti PL-i; siis veel Virumaa Teataja tublisid metaliarvustajaid, eriti ajakirjanik Aarne Mäed, kes kah seal hängis. Ei tervitaks Falcki turvamehi (kelle hulgas oli kindlasti ka palju toredaid inimesi) ja neid kontserdikülastajaid, kes eelistasid oma õlled ärajoomise asemel põrandale maha valada, et too siis mõnusalt kleebiks.

Et nüüd jälle edasi minna, siis HORRRICANE oli täpselt nii hea ja võimas kui ma mäletasin, õhtu esimene tipphetk minu jaoks. Vahepeal võeti ette jälle mõned käigud viruõlleleti juurde, kus plastmasstopsitornid näisid imekombel siiski vähenevat. Järgmisena lavale tulnud Sex Machine'i kummitasid ilmselt mingid probleemid ja bändiinimeste dekadentlik-glamuurne välimus ning kinniteibitud rinnanibudega tsikk ei suutnud ka asja eriti paremaks teha. Ehk teinekord õnnestub paremini ja saab tantsida ilma et end selleks sunniks. Kahjuks ei täitunud salajane lootus, et äkki Solwaig mängib vähemalt mingis instrumentaalses variandis oma raadiohitti :( muidu oldi päris meeldivad, nagu ka järgnenud Brides in Bloom.

KUS RAUAD ON??? Jeesus Kristuse nimel, ma olin tõesti juba hakanud unustama kus rauad on. Üle pika aja jälle Tharaphitat kuulda oli elamus, mis tõsiselt tegi mu senise õhtu. Laivibändina on Tharakas lihtsalt nii ehe, et ma tundsin end korraks jälle tõelise hevimehena. Tänud!

Eelnenud võimsale elamusele vaatamata suutis Callisto üllatada; kuigi ma olin juhtunud neid juba enne ühe korra nägema ei mäletanud miskipärast, et see NII aeglane muusika on. Kivikujuks muutumise metal ühesõnaga, väga hea sound oli ka õnnestunud neile keerata. Omaette oleks Callisto vast kuidagi poolikuks jäänud, aga PL-i soojendama sobisid nad suurepäraselt.


Ja Paradise Lost muidugi tuli ja tappis.

Lynne
21-12-2004
kell 20:41

Aga minus valitseb kuidagi hästi kurb tunne, et GC selleks aastaks läbi on. n

Madu
21-12-2004
kell 20:53

äh, kui rauad pidevalt tules hoida, siis on uus green kiiremini käes, kui te oodatagi oskate. n

martin
21-12-2004
kell 20:56

tjah, endal kahju, et callisto nägemata on siiani jäänud. vell, nekst taim.

Lynne
21-12-2004
kell 21:01

Tõsi. Eelmine alles ju oli tegelikult. Aga lihtsalt kuidagi. Ootused olid nii suured ja need said kõik ilusti täidetud ja nüüd kuidagi on tühi tunne.

gun
21-12-2004
kell 22:11

aitäh teile kõigile!

Cy
21-12-2004
kell 23:15

ohoh.
üks ei olnud kaine ja teist ei olnud kohal, aga kord on üks, siis teine märgitud artikli autoriks

martin
21-12-2004
kell 23:20

parandasin ühte punktiviga ja viskas mind automaatselt autoriks n

biggo
21-12-2004
kell 23:40

vinge artikkel(Y)

Lizzy
22-12-2004
kell 03:32

ma juba kujutan ette, kui kohutav see yritus seal oli:-P

paff
22-12-2004
kell 08:38

mitte kohutav vaid meeldejääv. callisto oli ikka jah, tase.

bonne
22-12-2004
kell 11:39

äge kui poolpurjus ajakirjanikud su soundcheckki vaatavad...!!!!!! a gde respektah, gazjoll ?? n

yxikhunt
22-12-2004
kell 14:55

Igati vahva ja kordaläinud yritus. n

Arethe
22-12-2004
kell 16:20

Vahepeal leidsime AS Viru Õlle leti näol mugava võimaluse (küll õllesõpradelt mõnevõrra vastuolulisi hinnanguid pälvinud) alkohoolsed joogid kiiresti kätte saada. Teiste tootjate esindajate juures olid nimelt igal pool järjekorrad.

Jess. Ma läksin kah selle lühikese saba õnge. Ja hiljem mõtlesin, et oleks pidand ikke veits sabas seisma. Lükkasin kraami kudagi kurgust alla.

Dunkelheit
23-12-2004
kell 02:13

hum. mulle ei tulnud pähegi, et seda siin minu eneseupitusena tõlgendada saaks. las ta siis olla pealegi. aga selleks, et peinkalt midagi õppida, olen ma küll liiga andetu.

ash
23-12-2004
kell 19:51

ma ei saa siia maani callistost üle.tore:)

creep
26-12-2004
kell 01:26

callisto oli ilus, väga ilus!
aga minu lemmiku tiitli pälvis siiski eriti mõnus ja naksuv põrand. mm..
artikli juures ei meeldinud tervituste lõik.
muidu lahe :) n

creep
26-12-2004
kell 01:27

naksuv siis selles suhtes, et kleepus ja tallad jäid kinni.

shade
28-12-2004
kell 09:38

Artikli lugemine pani veidi kurvastama, et ise kohale tulla ei saanud.. aga eks seda huvitavam on GC 05'te oodata.

sirle
28-12-2004
kell 21:23

jah.. samad sonad shade'ga... kuigi kahtlusedkas isegi j2rgmise aasta omale j6uab..
a emme saatis v2hemalt j6ulukaardiga mulle greeni flyer'i... nyyd ilusteb teine mu seina p22l.. iga p22v pean seda kurvastusega vaatama ..uh.. raske elu...

HaraldHaak
04-01-2005
kell 01:12

Korraliku artikli mõõtu see jutt just välja ei anna (ebaolulisele on kuidagi palju tähelepanu pööratud, olulisele siis selle võrra vähem), aga hõngu saab vist kätte ka see, kes ise kohal ei käinud. Ja üritusekorraldajaile on nii ehk paremgi – seni eemale jäänud teavad nüüd, et tuleb ikka ise end kohale vedada, ei saa rada7 "algaja ajakirjaniku" peale loota, et ta kõik koju kätte tooks ];-)==>

Iga kord kui ma viimasel ajal Rakverre satun on seal millegi uue ja naljakaga hakkama saadud.

Minu arust olid parimad uued ja naljakad asjad linna keskväljakut ümbritsevad jõulukaunistused, mis nägid välja nagu koolilapse joonistatud skeemid inimese munasarjadest... aga ma pole ka pikka aega Rakveres käind. Olid need seal juba mullu?