Kõik on vaiksem enne tormi. Kolmekordne sära puhub südamesse tunded, mida pole võimalik saada mujalt. Kontrollin, kas pide on korralikult all. Sätin end veelgi mugavamalt, et mitte õiget hetke maha magada. Õhk jääb seisma. Sellistel hetkedel tahaks olla veelgi parem, et oleks põhjust olla veelgi uhkem. Õhus on tunda tormieelset akustilist kõla. Lahing algab. Nii kaugele, kui võimalik näha, valgustab maapinda kuulipildjatuli, taevas särab signaalrakettidest. Korrapärane segadus. Peas kummitavad süntesaatorimeloodiad. Kuuletun automaatselt ülema käsklustele, tulistan kui tarvis. Hetkeks lööb kõik vaiksemaks, kuid vaid selleks, et veelgi vihasemalt jätkuda. Haavatuid viiakse minema. Ohh, kui vaid relv tõrkuma ei hakkaks. Edasi! Sosinad, karjed ja selged hüüded kostavad enesekindlalt üle lahingumüra. Uhke muusika uhketele inimestele. Eesti keel ja eesti meel ning kõik eripära, mis sellega kaasneb. Teen kaevikus salaja kükitades suitsu, mõtted kodul.
Sinu auks ma laulan…
Selline oleks võinud olla ka minu ajateenistuses olnud kaitselahingu kirjeldus, kuid see sobib minu arvates väga hästi Loitsu uue helikandja kirjelduseks. Rahvusliku uhkuse kandja Eesti muusikamaastikul on saanud valmis oma teise täispika albumiga, mis lisaks välimusele on ka sisult kunstiteos. Olemuselt on muusika jäänud siiski black metal’iks kuid kompott on tehtud märgatavalt maitsekamaks Loitsulikult põnevate lisanditega. Albumil kohtab huvitavaid vahekohti ja puhtaid võimsaid vokaale ning saund on pigem rock`n`roll kui tavapärane BM. “Vere Kutse Kohustab” on hea näide muusikaliste võimaluste ärakasutamisest ja edasiliikumisest – kinnisideelisus ja aegumine ei ole kindlasti märksõnad selle plaadi puhul.
Lüürikaline pool on traditsiooniliselt rahvuslik, kuid sel korral selgemalt Teise maailmasõja teemaline. Sõnad on kujundusega kooskõlas – sõdurilaulud, mis räägivad lahingutest ja sellest, milline on kodu. Erilist tähelepanu on veel väärt plaadi üldisest teemast kõrvale kalduv “Aeg Ärgata”, milles on kriitiline hüüe olukorra tänapäeva ja tuleviku suunas, mis vastupidi plaadi üldisele uhkusele on pigem pettunud.
Meie võitluslipp sini-must-valge, aatekõrgusse näidaku teed!
Hoolimata tegijate enda vastuväidetest propaganda suhtes, ütleksin siiski, et käimasoleval infoajastul on Loits kui võitlusgrupp, kelle sõnad tõstavad au sisse mehed, kes võitlesid kodumaa vabaduse eest punaste vägede vastu. Preagugi aktuaalne “sammaste sõda” üritab keerutada üles tolmu, püüab maha vaikida vaprad teod, mida tegid metsavennad, soomepoisid ja mehed, kes leidsid, et kodu kaitsmiseks on hea võimalus võidelda saksa mundris. Seetõttu on pataljon Loits kasvõi tahtmatult osake käimasolevas infosõjas.
Loitsu albumid on erilise lisaväärtusega – Loits on ainuke Eesti bänd, mida kuulates tahaks olla parem inimene, sirgema seljaga. See paneb mõtlema headest asjadest, mis ehk muidu globaliseeruvas igapäevas ununeks. See on rahvuslik hüüd mäletamaks minevikku, tajumaks olevikku ja ehk muutmaks tulevikku.