rada7 audiosessioon 1.0

Kirjutas Peinka
28-03-2004

Süüdimatute maniakkide ja piiratud maitsete mudamaadlus räpase huumori võtmes — angst ekstreemspordi ja massipsühoosi vastu. Tsenseeritud versioon.

Kui inimesed laupäeva õhtul minu poole kogunesid, oli Red Bull lumelaua Air Jam juba alanud. Jalutades Fjodor Poldiga kesklinnast mööda Pärnu maanteed maa poole, võis jälgida huvitavat, kuid äärmiselt ebameeldivalt vaimu kõditavat sotsiaalset protsessi. Linn oli justkui halvatud, täis kõikvõimalikke sorte autosid, ning vastu vajuvast inimmassist võis tabada veel keskmisemat eestlast, kui ta seda tavaliselt on. Kodudest olid end välja ajanud uduste nägudega perekonnad, natuke räämas ja odavalt riides lapsed, lokkis kartulikoore värvi mullet`itega emmed, belõidega ja punaste ninadega õlid — issid, noored ekstreemsportlased ja nende wannabe`d, viltuste tukkadega tibid ja kõik muud siinsed kurioossed sotsiaalgrupid. Veendusime, et suusahüpped ja laulupidu on totaalselt out ning inimesed on endiselt ahvisoost.

Idee on lihtne ja varastatud. Valisin enda meelest huvitavad ja erinevatest stiilidest muusikapalad ning neid kuulama inimesed, kes oletatavalt olid võimelised lugude kohta oma arvamust avaldama. Üritasin luua muusikalise sümpoosiumi, kus kõik oleks vaba ja suhteline. Ebaadekvaatsed on nii kasutatud 10-palli süsteemi hindeskaala kui ka auväärt seltskonna hindamiskriteeriumid. Üks eesmärke oli kangutada lahti senised suhtelised muusikalised maitsed ning pakkuda võimalust uutele isiklikele mõtetele ja põhjendatud ideedele. Me ei laskunud laupäevaõhtusesse massieskapismikeerisesse nagu tegi seda Vabaduse väljakule voolav inimmass. Selle asemel jõime jäätisekokteili ja konjakit, põletasime küünlaid ning moodustasime uue kultuuririnde: see oli süüdimatute maniakkide ja piiratud maitsete maadlus räpase huumori võtmes — angst massipsühoosi vastu.

Otsustasin ürituse dokumenteerida ja nüüd see lebab siin teie ees alasti. Nagu mainitud, kõik on suhteline. Kutsun üles teid, kui Interneti võimalustega varustatuid, hankima need samad lood ja andma neile omaenda kallis ning põhjendatud, kuid suhteline väärtushinnang.

Meie žürii moodustasid:
Harald Haak (Tuntud ka pärisnime Mart Kalvet all, teadaolevalt laulab mitmes eesti raskemuusika kollektiivis. Ta on vabakutseline sulemees-muusikakriitik, punase habemega elav legend.)
Nygma (Hoiab trummipulki ansamblis Leech, nii rada7-mes kui ka päriselus tuntud oma vastuolulise ja seksuaalse suhtumise poolest. Ta on Nygma.)
Fjodor Polt (Noorte ja tegijate põlvkonda kuuluv muusikasõber, tuntud julge, kuid mitte väga harva ka äärmiselt emotsionaalse suhtumise poolest.)
Carzok (Sessiooni ainuke akadeemilise muusikaharidusega hindaja, samuti ainus naissoo esindaja. Tema on rada7-mes tuntud kõrge seksapiilsuse ja arvamusrohkuse poolest.)
Bonne (Sõbralikult ironiseerivalt on teda nimetatud „väikseks paksuks eesti industriaali ebajumalaks“. Ta on industrial kultusansambli Pedigree solist, tuntud oma nihilistliku ja äärmiselt rõveda suuvärgi poolest.)
Martin (rada7 insider isiklikult, osades ringkondades tuntud kui pressiesindaja. Ta palub, et tema pärast ei muretsetaks.)
Carlito (Teine rada7 insider, hetkel kaitseväelane ja temast eriti midagi ei teata ka. Tuntud kui vaikne isiksus.)

Lostprophets – “Burn Burn” (albumilt “Start Something”, Columbia 2004)

Walesi alternative-metal bändi Lostprophetsi saatus on iga bändimehe unistus. Täiesti tundmatu Walesi garaažibändina alustanud punt on jõudnud oma teise täispika albumini ja seda juba suure USA plaadifirma Columbia hõlma all. Kurja metalse imago ja suhtumisega, kuid ettevaatlikult USA kolledžroki popp-apiiliga silutud bänd on nii populaarne kogu läänepoolkeral, et jõudis veebruaris uue albumi promotuuriga ka Soome esinema. Muide, Helsingis käis Lostprophetsit kaemas ka mitu r7 lugejat.

Bonne: Ma võin niiapalju öelda, et suhteliselt odav oleks tänapäeval tõesti mitte teada, kes see esitaja on, fuck me, see on ju kuradi…
Harald Haak: Ära ütle!
Bonne: Ei, loomulikult ei ütle. Ma kahjuks tean, aga lihtsalt pole selle liini follower mitte kunagi olnud, isegi mitte mingi nipiga.
Harald Haak: Ma oletan, et ma võib-olla olen seda Radio Maniast kuulnud. Kõlab niimoodi, nagu see võiks seal mängida.
Martin: Mis sa arvad, Nygma?
Nygma: Ma ei tea seda lugu. See on sihuke jumpy song.
Martin: See on ainuke emotsioon?
Nygma: Ma ei tea, kui kuskilt tuleb, siis kuulaks, eraldi võib-olla mitte, ei oska öelda…
Bonne: Totaalne sihtgrupi muusika, totaalne! Need, kes seda muusikat teevad, näevad samasugused välja, kui need, kes seda teevad.
Harald Haak: Kuule, see on iga muusikaga nii.
Bonne: Ei ole … mulle meeldib Peter Gabriel.
Nygma: Samas on ju mõnus, kui selline lugu raadiost tuleb.
Martin: Küsime klassikalise muusika eksperdilt Carzokilt.
Carzok: Vokaal käis närvidele. See kõlas nagu mingisugune USA kolledžibänd. Mulle ei meeldinud.
keegi tundmatu: See ongi USA kolledžibänd!
Martin: Aga, mis PainK arvab, kui listi kokkupanija?
PainK: Tutvusin selle bändiga läbi Fjodor Poldi ja seega eeldasin midagi paremat … aga tuli välja, et see on tõesti tavaline kolledžrokk.
Fjodor Polt: Kui sa läbi minu tutvusid… Point ongi selles, et kui on mingi räme tinapanemine ja möll käib, siis see ongi selline … eelmise aasta parim peolugu, selline raju, kohati anarhistlik laulusõnade poolest.
Martin: Kuidas see anarhistlik on?
Fjodor Polt: Noo, ma just rääkisin, selline otsekohene…
Bonne: Olete tajunud selle … Adamski “Killer” sarnasust selle looga?
Fjodor Polt: Jah, see on taotuslik. Üks kriitik ütles ripoff`i kohta, et kui on nii rets ripoff, siis see õigustab ennast.
Martin: Kas see tegelikult oli ikka nii rets?
Fjodor Polt: Oli, ikka väga rets oli.
Bonne: Sellised stiilsed ripoff`id on on head, nagu Boraxilt meenutada … vanade vene lugude ripoff`id ja Boney M’ist ripoff`id, et otse maha, nii et kuulajal ei teki kahtlus, et see on ripoff, aga see, noh…
Martin: Kas ei olnud ukse taga vä? (läheb katsub välisust).
Nygma: Sa oled ##### ju!
Martin : Ei, oli, tõesti oli, minuarust oli ka, mingi kops kops oli.
Bonne: Ma ütlen kõva 5, sellepärast, et elu pask scene, aga noh, selle loo kohta võib anda 5. Toimib mingilmääral nende püramiididega vööga naise jaoks.

Fjodor Polt: Annan 9. Peo lugu … ongi selle point, hull möll.
keegi kindlaksmääramata: Fjodor on kõvasti noorem ka.
Fjodor Polt: Vot ongi! Toimib kui ideaalne party laks.
Carlito: Annan 4, tegelt ei teinud ju. Mitte üldse.
Carzok: Annan ka 4, muidu annaks 0, aga power oli taga ikkagi.
Martin: Carzokil võis neli power`it taga olla, aga ma annaks ikkagi ka 4 punkti. See on rohkem sellepärast … noo okei, okei, 4 punkti.
Nygma: Annaks mingi 5. Laulu eesmärk oligi … türa, ärge nussige…
Harald Haak: Annan koolipoisi 3. Aga samas … ma ei oska 10-palli süsteemis hinnata! Mis on kolm 10-palli süsteemis? Tegelikult sobib. Ma üritan ümber häälestada, okei kuus 10-palli süsteemis. 5-pallisüsteemi 3 on 10-palli süsteemi 6.
Bonne: Võib 2 ka olla.
Harald Haak: Mine perse raisk! Ma tulen sulle kallale praegu! (irvitab pahaselt) Tähendab, 10-palli süsteemi 6, muidu oleks täiesti keskpärane 5, aga ma mõtlesin, et mingil teatud peol ma mängiks DJ set`is seda lugu küll.
PainK: Ma annaks egoistlikult 2 või midagi sellist, aga kuna ma usun natuke Fjodor Polti, siis ma tõstaks, ei tea, 3 peale selle?

Keskmine hinne: 5,0 – Koht: 9/11

Gary Numan – “Hybrid” (albumilt “Hybrid”, Artful 2003)

Inglane Gary Numan on üks 80ndate synth-pop’i loojaid ja žanri võib-olla vähem tuntud, kuid perversem, kliinilisem, paranoilisem ja kindlasti ühe erilisema vokaaliga tegija. Tuntud 80ndate hittidega „Cars“, „Metal“ ja „Down in the park“. Esimest on muide kaverdanud Fear Factory ja teist Nine Inch Nails. 90ndate keskel muutus Numani sound kurjemaks ja süngemaks. Lugu „Hybrid“ on remix tema selle perioodi loost „Pure“ (Pure, 1996) ning pärineb Numani viimaselt albumilt “Hybrid”, kus tema paremaid lugusid remix`ivad sellised kaasagsed Briti industrial-, rokk- ja electronica artistid nagu Sulpher, Rico, Paul Oakenfold jt.

Bonne: Ää, selline suhteliselt tänapäevale kohane odav industriaaliklišeede hunnik. Aga ise kirjutan ka vahel sellistele asjadele alla … hehehe, tundlik, ma ütleks, 7.
Fjodor Polt: Päris trippy asi, kohati meenutab USA scene`i, sellist mida PainK vihkab, The Chrystal Methodi teema. Meenutab David Lynchi “Lost Highway” soundtrack`ilt Nine Inch Nailsi “Perfect Drugi” … mingid elemendid… Hindeks annaks samapalju kui Bonne, 7.
Carlito: Ma paneks 6, kui minna, siis juba minna veel diskomaks, annab minna ju küll ja küll.
Carzok: Paneksin 6—7 vahele midagi. On üritatud saavutuda mingit sellist teemat. Algus oli paljutõotav, aga lõpus liiga monotoonseks läks asi, et ikka päris mitte.
Martin: Kusjuures, idee on üldiselt õige, kui annab minna diskomaks, siis minna juba tõesti diskomaks ja diskomad asjad on tõesti paremad. Kui juba valida, kuhu poole minna, siis see teine või disko, siis valiksin disko. 8 punkti.
PainK: Võrdlus the Chrystal Methodiga oli üllatav, kuigi samas loogiline, kui mõtelda. Ütleks, et see on just see, miks selline asi on parem kui The Chrystal Method, see on deep ja kannab, The Chrystal Method on selline, umbes, enamvähem, joke.
Bonne: Kas see on bänd või mees?
PainK: Mees. Annan 10, selline muusika mõjub minule ekstaatilisel tasandil kõige sügavamalt.
Nygma: Ma ei tea millega tegu on, ma ei ole sellise muusika austaja. Ma pole adekvaatne seda hindama päris täpselt, aga … lüürika, temaatika oli huvitav kohati nagu, aga väljendusviis ei assotsieerunud. Paneks mingi 4 näiteks, jah 4.
Harald Haak: Ma nüüd ei tea jälle, mis bänd see on. Eee … ma paneks 4, selles mõttes, et ma ei orienteeru selles scene`is eriti. Ma võin siin oma oletusi teha, aga ma ei tea, mis see mängis. Ta ei ole halb, üldsegi mitte, aga ta on kuidagi liiga üleprodutseeritud, liiga huvitavaks tehtud, tal puudub selline raw külg. Ütleme, et mingid deep`id electro scene`i tüübid võivad nüüd ütelda, et ma võrdlen siga ja kägu, eksole. Muide tekst on ilgelt hea, meenutab NIN-i. Aga on sitem kui … Calva Y Nada, aga parem kui, parem kui, parem kui … NIN.
Fjodor Polt: Kas ma võin pakkuda?
PainK: Paku.
Fjodor Polt: See on Gary Numan.
PainK: Jap!
Bonne: Kas see on “Death in Vegase” mix?
PainK: Ei, mix iseenda loost. Sa ütlesid, Harald Haak, et see on üleprodutseerid. Minu meelest see peabki olema selline steriilne ja esteetiliselt kõrge ning deep tase, võimalikult kaugel inimlikust loomast, masinlikult puhas.
Bonne: See on anyway üleprodutseeriud, et kõik vaataks, et “Näe, Gary Numanil tuleb uus plaat”!
Harald Haak: kes see Gary Numan on?
PainK: 80ndate electro`pede, “Carsi” tead? Duu duu duu tuuu…
Harald Haak: Kas tal mingi bänd ka oli?
Bonne: The Tubway Army oli.
PainK: Gary Numanina oli ta ikka põhiline.
Fjodor Polt: Nagu kaasaegseks hakanud, a la Jeff Beckiks muutund.

Keskmine hinne: 6,6 – Koht: 5/11

Xploding Plastix – “Treat Me Mean, I Need the Reputation” (albumilt “Amateur Girlfriends Go Proskirt Agents”, Beatservice 2001)

Kahest Norra ex-hevimetallistist – Mr. Suggestive ja Mr. Randy – koosnev nujazz punt on väga tõenäoliselt rohkem crazy, kui te neilt eeldaksite. Kujutate ette jazz DJ-d, kes kerib lugusid trummisoolodeni ja pälvib sellega publiku kortsuskulmudealuse tähelepanu? Just sedasi need kaks tonti kohtusid, kui juhuslikult klubis chill`iv Mr. Suggestive päästis DJ Mr. Randy agressiivseks muutunud klubirahva kättemaksuhimulisest haardest. Nüüdseks on neil ette näidata kaks täispikka, Norra grammy ning leping Sonyga.

Bonne: Siiamaani kõige parem lugu. Ma ei kujuta ette, mis asi see oli. Ilgelt selline … mulle meeldivad sellised uptempo asjad. Misasi see on … Almamagretta vä? Hehehe. Siiamaani kõige parem lugu, mis lastud on. Mida ma ikka kommenteerin? Lahe uptempo, 7.
Fjodor Polt: Minu puhul see PainK-i uus orgasmimasin ei tööta üldse nagu. Absoluutselt … liiga eklektiline, ma ei tea kuidas on õige sõna? Liiga ekstsentriline, või sihukene … liiga hull teema.
PainK: Mulle meeldib, et sa selle viimase ütlesid. (irvitab)
Fjodor Polt: Ma ei viitsi kuulata sihukest jazz’i teemat üldse, mind ei koti nagu. Võib-olla kunagi hakkan.
Bonne: Lostprophets on kindlalt nõmedam teema.
Fjodor Polt: Teine teema täiesti. Mingi 3.
Carlito: Ma paneks … 9. Hehe, diskoteemast täitsa sobilik asi, selline veerev asi, täitsa hea minumeelest.
Carzok: Ma tahaks 10 panna, aga midagi natuke jäi nagu puudu, paneks 9 ja pool.
PainK: Ühe korra pead veel kuulama!
Carzok: Jah, võib-olla tõesti, paneks võib-olla 10, kui korra veel kuulaksin. Väga lihtsa teema peale oli üles ehitatud, aga see oli äärmiselt geniaalselt tehtud. Väga hea oli.
Martin: Tahtsin seda öelda … et … 10-st tugev 8. Muidu oli hea lugu küll, aga mul on tunne, et see lugu võttis tol hetkel liiga palju minu üle võimust. Ma tunnen, nagu see lugu oleks minu vastu igatpidi, ta nagu tahaks mind selja tagant torgata … noaga … see võttis mu üle võimust…
Nygma: Jazz`i austajana ütlen, et see oli väga võimas. Akadeemiline intelligentsus oli hästi esindatud, teisalt emotsionaalne, emotsionaalne seksuaalsus oli olemas, diskolikus tuli sealt läbi selle hästi välja. Aga lähtuvalt instrumendi valikust oli see ka orgasm omaette. Paneksin 9, aga olen liiga paranoiline, et 10 panna. Panen 9.
Harald Haak: Haaaaa, Haak siin … 10!!! Nii fucking heavy lugu pole ennem kuulnud. Totaalne seks! Totaalne, totaalne seks! Noo, see on kuradi … aaaarrrhh, mul on selline tunne, nagu ma oleksin naisterahvaga olnud, raisk. See oli nii ilus, ma tahan seda saada. Ma loen praegu sellist asja … Jeff Noone`i raamatut, järjest juba kolmandat, mis kirjeldab sellist ulmelist, olematut DJ scene`i. Selline urban-küber-punk rida. See sobiks sinna nagu rusikas silmaauku. See on kuradi … Tarantino filmi jaoks liiga hea muusika. Kui Mutants viie aasta jooksu nii heaks saab kui see, siis ma lähen Soome elama.
Nygma: Huvitav oli kuidas päris instrumendid ja naturaalne trummimängimisstiil oli segatud elektroonilise n-ö nujazz`iga ja elektroonikaga.
Harald Haak: Nagu klaverimängijaga voodis…
Bonne: Sina kui trummar peaksid ära tajuma, kas need on elektrooniliselt tehtud beat`id, või on mõlemad koos? (vaatab Nygma poole)
Nygma: Koos.
PainK: Ma tahaks küsida, et milliseid orgasme Fjodor Polt saab, aga minu melest on nad sellise lumelaua määrde lõhnaga…
keegi teadamta: Hahaha!
PainK: See selleks. Olen nujazz`i teemasse suht hiljuti sisse sulandunud ja see track on nagu orgasm, mis ma selle stiiliga olen saavutanud. Nagu oleksin mehega vahekorras olnud (irvitab) … 9 punkti.
Harald Haak: mehega!?
PainK: jah, hahaha.
Carzok: Klaver oli nagu väga hea … hihihi!
Nygma: Nii kõva jazz oli!

Keskmine hinne: 8,1 – Koht: 2/11

Djali Zwan – “Number of the Beast” (“Spun” DVD, Columbia Tristar 2003)

Pärast Smashing Pumpkinsi agooniasurma jäi bändi fännkond leinama. Neil oli põhjus loota Pumpkinsi taassünnile, kui bändi loovhing ja frontman Billy Gorgan teatas naasmisest suurde muusikasse. Paraku oli Zwan koos 2003. a albumiga „Mary, Star of The Sea“ läbikukkumine. Kas Billy Gorgani talent on igavesti maetud? 2004. a kirjutas Djali Zwan (Zwani akustiline projekt) mitteametliku soundtrack`i narkofilmile „Spun“, mille hittnumber on kaver sellest Iron Maideni klassikust. Lugu ei jäta külmaks kedagi, nagu Smashing Pumpkinski oma parimatel aegadel.

Fjodor Polt: Noo, 10 tuleb kohe laksust ära! See oli liiga geniaalne lihtsalt nagu, liiga obscure teema, see on fucked up, mis praegu toimus. Ma ei tea, kes esitaja on, aga ma tean originaallugu. Ja ma pole seda lugu varem kuulnud. 10 anyways!
Bonne: Raske öelda … see on fucking work of the genious. See mees oskab kitra mängida … like a hell, paremini kui paljud meist … ja … ja … kurat ma paneks mingi 8 … fuck me.
Harald Haak: … (vaikus) … (pateetilise häälega:) Ma nutan, ma ei tee nalja, mul on pisarad silmas… See oli liiga hea. Ma nägin filmi … enda peas praegu … see on film, mida Kitano pole veel teinud. See lõppeb peategelase enesetapuga … pärast … grupiseksi, pimedas linnas, fucking kardinateta toas … see on fucking geniaalne … 10 punkti!
PainK: Eee … minu jaoks liiga americana-Tarantino-Arizona-kõrbe asi. Hippyshit, aga väga hea hippyshit, aga omas žanris parim. See, et ta on just see lugu ja just selle esitaja tehtud, annab talle väga palju juurde. Oma asjas kõige parem, saab mingi 7.
Harald Haak: Ma tahtsin seda öelda, et ma armastan kavereid ja ma olen kuulnud väga palju häid kavereid ja see on kõige parem kaver, mida ma kunagi kuulnud olen ja ma kardan, et ka kõige parem, mida ma kunagi kuulma saan.
Nygma: See oli sihuke siiralt ilus, kukkus niimoodi välja. Teades seda … the real soruce’i … selle kohta ma ei oska midagi öelda. Ma ei oska leida suhet originaali ja kaveri vahel.
Fjodor Polt: See on umbes sama suhe nagu Tori Amose versioon Slayeri “Raining Bloodist”.
PainK: Hea võrdlus!
Nygma: Paneks mingi 8. Selle ühe loo põhjal, antud esmase emotsiooni põhjal, võib-olla edaspidi hakkab langema. See oli esmaselt mõjuv. Lüürika, ülesehitus, kompositsioon, olid mõjuvad!
Martin: Muidu oli hea lugu, tugevalt 8 puntki. See oli disko, aga see ei olnud mitte päris see, mida ma oma hinges tahtsin saada.
Fjodor Polt: See ei ole disko! Sul on vale arusaam diskost.
Carzok: Esimene mulje, mis mul selle looga oli, oli see, et see on liiga country. Siis teiseks hakkasin sõnu natuke kuulama — ilma lauluta pole vaja. Kolmandaks, ainuke positiivne tunne oli, et selle taustal oleks hea seksida. Tänu sellele paneksin kokku 6 punkti.
Carlito: Ma panen 7. Country oli ka esimene asi mis mulle meelde tuli. Jah, 7… Mina ei tea, kas on liiga palju abivahendeid, või ma ei tea … 7 ta on.
PainK: See on Zwan ja originaal on Iron Maideni „Number of the Beast“.
Nygma: Billy Gorgan on saatanlik armastuse romantik, pidurdamatu. Seega see lugu sobis talle. Aga alguses assotsieerus millegipärast Johnny Cash`i „Hurtiga“.
Fjodor Polt: Mulle ka meenus Johnny Cash`i “Hurt”! Deep trip oli.
Nygma: Nüüd ma pole enam adekvaatne, teades, et see on Billy Gorgan, paneksin ühe punkti juurde. Aga vot samas ei pane ka!
PainK: Eelarvamused tapavad … nad teevad seda jälle.
Nygma: Ongi! Eelarvamuste pärast panin 8.
Harald Haak: Tänu sellele loole mõtlesin ma Whispering Foresti loole uue pealkirja välja.
PainK: Ja see on?
Harald Haak: Ma ei ütle seda sulle… (Võtab paberi ja kirjutab sinna midagi tähtsa näoga, midagi suurte tähtedega, mis kahjuks loo autorile ei meenu.)

Keskmine hinne: 8,0 – Koht :3/11

Rollins Band – “Liar” (albumilt “Weight”, Imago 1994)

Ta on filosoof, muusik, luuletaja, näitleja, ajakirjanik, kulturist, anarhist, koomik, armastaja ja valetaja. Teisisõnu, Henry Rollins on übermench. See lause tuleb kergelt üle huulte neil, kes on tutvunud tema tegemistega ja oskavad teda hinnata. Alguses oli ta laulja NY punkbändis Black Flag, sellele järgnes soolokarjäär muusikuna, siis ajakirjanikuna, luuletajana ning kõik need teised. „Liar“ on võibolla maailma kõige targem armastuslaul, koondades võimetuse ja võimekuse, tegelikkuse ning illusiooni lateraalid.

Harald Haak: Bändi ei tea, annan 9. Täit kümmet ei tule ära … see meenutab mulle millegipärast Frank Zappa paremaid palu. Hea asi tegelikult. Ilgelt power`iga! Aga lõpupoole hakkas juba igavaks minema, you made your point, “i’m a liar, i’m a liar”.
Carzok: Esitajat ei teadnud, aga refrääni meloodia oli tuttav. See oli siis selline poindiga laul, mis jõudis väga hästi kohale. Muusikaliselt midagi väga eriti olnud … aga … tundus keskmisest intelligentsem asi, annaks 8.
Fjodor Polt: Tean lugu ja esitajat päris hästi, aga samas see ei olnud selline Les Claypoollik mingi jauramaine tegelikult. Ütleks nii, et see mees on minu meelest USA vaste Harald Haakile. See ei ole nüüd selline suck up, pigem intelligentsuse toonus. Väga head sõnad ja puha, annan 8, sest tegelikult annab ilmselt lüürilist kontseptsiooni veel paremaks teha … tegelikult, mõnevõrra. Musikaaliselt ei pakkund väga palju.
Bonne: Olen Bonne.
Harald Haak: Palju õnne!
Bonne: Haha. Noh, kuulan tema poolt varemaid asju veidi parema meelega, kogu see teema on selle taadi jaoks allakäik ju tegelikult. Me kõik kuulame Musta Lippu ju parema meelega.
Harald Haak: Aaaaaaaa!
Bonne: Ammm … Henry Rollinsile ma annaks punktid tema Misfitsi Crimson Ghost tattoo`le ja Charles Mansonist inspireeritud Creepy Crawl tattoo`le. Punkid … kunagi oleks 6 või 7 pand … nüüd 5.
Nygma: Rock-jazz`ilik muusikalise lähenemise siirus oli toetuseks lüürika siirusele. Samas väljendab see lugu sellist nihilismi ja oli šovinistlik, teisalt jälle inimlikult siiras. Power`it oli! Annaksin jällegi 9, kümmet nagu ei anna jälle. 9.
Harald Haak: Tahtsin lisada, et nüüd kui mulle tuli meelde, et see on Henry Rollins, siis … ma üldse ei registreerinud ära, et see on see lugu ja siis mulle tundus, et see on liiga “evil“. Et ma olen parem heade poolel pigem. Aga teades, et see on Henry Rollins, ei saa seda teksti valesti tõlgendada.
PainK: Ütleks lõpetuseks, et mõnes mõttes on see lugu test ego matuursusele.
Harald Haak: Egoküpsus on see eesti keeles.
PainK: Kui keegi paneb sellele loole 10, siis ta ka teab, miks ta sellele 10 on pannud. Jääks kümne juurde.
Harald Haak: Kas hinnet saab muuta?
PainK: Ei saa.
Nygma: minu 10 ongi 9.
Martin
Fjodor Polt: (vaatab Martinit) Asja point ei ole ennast viltu kammida, et võiksid kommenteerida ratsionaalselt.
PainK: Fjodor Polt, mida sa silmas pead?
Fjodor Polt Ma nimesi ei nimetaks, aga see koht, kus seeni ja käbisid leidub.
Martin: …
Carlito: Lugu kommenteeri!
Martin: Lugu oli väga hea …sorry

Keskmine hinne: 8,2 – Koht: 1/11 – võitja

Hammerfall – “Hammerfall” (albumilt “Hammerfall”, Nuclear Blast 1997)

„Hammerfall, we will prevail, Hammerfall, let us hail, We share a dream, the future is ours, A metal heart is hard to tear apart, heed the call“. Muusikakriitiku küsimus, kas taolise muusika puhul on tegemist maailma osavama eneseirooniaga või absoluutse labasuse tipuga, on samasugune klišee nagu see lugu ise. Muidugi ei huvita see n-ö probleem Hammerfalli. 1997. a Põjamaade ja Saksamaa müügiedetabelitesse jõudnud ja siiamaani seal edukalt püsiv bänd on andnud nüüdseks välja juba neli täispikka albumit. Antud lugu pärineb nende debüütalbumilt.

Carlito: Kas kellegile veel tuleb pähe sõna “homone”?
Harald Haak: Alguses ma mõtlesin, et ma paneks kommentaariks selle lilla pallikese, teate küll, see rada7 foorumist, see, kes veereb ja lehvitab selle lipuga eksole. Teate küllj millest ma räägin? Paneksin 7 punkti. Refrääni eest tahtsin lausa 8 panna, aga siis tuli see gayass lõpurida, nii kuradi halb mullet kasvas kõrvade külge ja kukkus isegi 6 peale hinne.
Bonne: Ära põe!
Harald Haak: Ma ei põe, ma annan neile mingi kuradi 7 ära, võtke heaks!
PainK: Mina pean tunnistama, et ma olen sellisest muusikast välja kasvanud … ehehe.
Harald Haak: Jää jumalaga, puberteet!
PainK: Jah, just tahtsingi sinna välja jõuda, et ma ei saa sellistest inimestest aru, kes jäävadki taolise muusika juurde pidama. Ma ei viitsi mõtelda, mis hinde ma sellele annan. Kütaks suvaliselt kuhugi allapoole viit, mille ma ratsionaliseerin 2,5-ks ja selle siis ümardan omakorda 3-ks näiteks.
Fjodor Polt: Minu puhul, on selline sita … noh, nostalgia, ei ole ka õige asi, mõnes mõttes on nostaliga, kunagi sai seda kuulatud ka isaga. Samas minu puhul käib asjaga kaasas sihuke sitane sõna nagu „retrohõng“. Ja see on minu puhul väga määrav, kui ma lugu hindan. Paneksin 5 punkti selle vokaali eest. Ja samas nõustun täeisti PainK-iga, et ma ei saa aru sellistest inimestest, kes jäävadki seda kuulama. Aga vahepeal on täitsa turgutav.
Bonne: Isegi raske on ütelda, ma vahepeal mõtlesin ilge speech`i välja, aga mul on see ammu meelest läind juba … hahaha … paneks punkte võib-olla … 3 või 4 … Euroopat on vallutanud totaalne sellise … heavy … buum.
Carzok: Täiesti selline sihtgrupi muusika, et täiesti mitte minu jaoks. Suhteliselt igav oli, aga sellele sihtrgrupile, kellele ta tehtud on, oli kvaliteetselt hästi tehtnud. Paneksin kokku mingi 6 punkti. Oleksin
ma kümme aastat vanem, siis paneksin võibolla juba 8.
Nygma: Mul läheb meelest ära, pean märkmeid tegema endale … paberi peale … kohati selline muusika on liiga pompoosne minu jaoks. Bändi filosoofiline ja muusikaline lähenemine tundub mulle primitiivne. Aga teisalt pillimänguoskus, või kuidas nad mängivad, on okei. Temaatika … filosoofia võtab kõvasti maha. Paneksin muusikalise oskuse eest ainult siis … 4.
Bonne: Ära nii palju soga.
Martin: Ma ei pannud tähele, sorry

Keskmine hinne: 4,8 – Koht: 10/11

Mike Patton – “Ford Mustang” (albumilt “Great Jewish Music: Serge Gainsbourg”, Dzadik 1997)

Kui keegi rokimaailmas tahaks öelda, et ta on tegijam, kui Henry Rollins, siis on see Mike Patton. Muidugi, ta ei vaevu seda ütlema, sest ta tegeleb hoopis oma 1000 erineva projektiga: Faith No More, Tomahawk, Lovage, Fantomas ning need teised 996 asja. Eriti mõjub Mike Pattoni juures see, et Mike Pattoni fännil on võimalik üllatada teist fänni avastamata Mike Pattoni projektiga. Muidugi, tõeline fänn haistab alati tema hormoonidest pungil, küllaltki ebameeldiva higilõhna juba kaugelt. Näiteks on seda tugevasti tunda selles Prantsuse sünge romantiku Serge Gainsbourgi 1968. a loo ümbertöötluses.

Bonne: Kõlab nagu soundtrack mingist sellisest vingest Prantuse filmist. Ta ei ole see ju. Okei. Ma ei oskagi öelda. Ma ei tunne keelt ka vaata nii hästi. Ei oska arvata, mis bänd see on. Annaksin mingi 6 võib-olla sellepärast, et selles style`is ma jään kindlalt nagu anyway nende oma vanade enda asjade juurde. Ma ei ei usu, et keegi sisse murraks selles valdkonnas.
Carlito: Abivahendite mõjul olen selline külm ja kalkuleeriv ja siin oli liiga Prantsusmaa minujaoks. panen 4.
Carzok: Päris 9 ei tahaks panna, sest ma panin ühele paremale loole 9. Ütleme, et 8,5. Teemat oli väga hästi tabatud.
PainK: Teemat?
Carzok: Meeleolu oli täpselt väga ehe. Muusikat oli väga vähe ja see oli väga hea.
Harald Haak: Panen 7. Omas scene`is on see lugu võib-olla isegi 10 väärt. Eee … aga mõtelge, kellega te räägite, ma olen Harald Haak, raisk! Hehehe. Tähendab … see lugu sobib ideaalselt omasse konteksti. Ma ei tea, kas te olete käinud sellises juuksurisalongis nagu Käärkäsi? Kui ei ole, siis minge, kasvõi sellepärasat, mis muusika seal mängib.
Bonne: Sellised käärid, kus terade asemel on naise jalad…
Harald Haak: See, mis on Woodstocki ja Rockstarsi vahel. Seal salongis mängib Zerkinksy ja sellist mängib ta väga palju. Ja see sobib. Aga 7. Sest ta on ikka liiga fucking gayass asi.
Nygma: Postmodernne seks. See Prantsuse hõng seal ümber oli iseenesest omakorda jällegi seks. Seks! Kõige romantilisemalt, kõige iharamalt, kõige perversemalt seksi kirjeldav … flirtiv … samas esteetiline, aga mitte sotsiaalselt… Vokaal on jah, võibolla liiga geine, nagu öeldi, aga mis teeb temast just hea selles mõttes, miks see lugu on hea.
PainK: L`amour… Nygma ütles kõik minu eest ära.
Fjodor Polt: 10 punkti. Põhjuseks on see, et mind see lugu omas elemendis ei kütnud üles, aga samas kui kuskil õiges miljöös ja kindlas mahlas, siis ta töötaks. Tegin ühe illustratsiooni eksprompt kahe minutiga, mida see lugu mulle meenutas. See illustreerib mu mõtet paremini. VAATA SEDA PILTI
Harald Haak: Ma ütlesin kohe, et Fjodor Polt hakkab pilte joonistama!
Bonne: Kas ta mitte ei joonesta?
Nygma: Panen 9 punkti. Päris 10 ei pane.
PainK: Jään ka 9 juurde.

Keskmine hinne: 7,6 – Koht: 4/11

Merzbow – “1930” (albumilt “1930”, Dzadik 1998)

80ndate lõpul pani jaapanlane Masami Akita pseudonüümi Merzbow all käima destruktiivset noise’i ehk müra tootva ansambli. N-ö bänd sai nime Saksamaal sajandi esimesel poolel tegutsenud kuntsniku Kurt Schwittersi töö „Merzbau“ järgi. Viimane kujutas tema enda koju 360 kraadi laiuses ehitatud suvalisi 3D objekte. Töö pikem tiitel oli „The Cathedral of Erotic Misery“. Sellisest lähtepunktist pärineb ka Merzbow müra — rämpskunst, erootilised rituaalid ja kõikvõimalikud perversed fetišid. Olge valmis kõige hullemaks — see on helidemaailma õnnistamine läbi selle jõhkra vägistamise.

PainK: Selline rets müra on minu meelest ideaalne võimalus kuulata heli kujul meid ümbritsevat infot. Kõik need televiisorid, raadiod, mööduvad autod, Internet ja pidev inimeste loll jutt on koondunud üheks helimassiks. See on nagu kuulata stressi ennast ja see on hea. Väga hea. Punktid? Hindamatu. Kas 0 või 10. Ratsionaliseeritult siis 5 ehk.
Fjodor Polt: Ma paneks … ma ei oskagi midagi panna, seda ei saa hinnata. See on just täpselt nagu PainK ütles, igapäevaelu koostisosa. “Dancer in the Dark” soundrack meenus, kus on samamoodi igapäeva noise’i ärakasutamine. Samas seda ei saa kuulata. See sobiks plaadile, kas outro`ks või vahepaladeks. 0 või 10. Panen ka 5.
Nygma: Ma pole LSD-d teind … 2 puntki.
Carzok: Esimene reakstioon oli, et appi see pole muusika, siis et ei ikkagi on muusika, et idee on hea, aga teostus oleks võind parem olla. Panen 3.
PainK: Minu meelest see ei ole muusika.
Bonne: These are voices in my head … hehe. Ma ei tea, mis bänd või rühmitus see oli, ma pakun PanSonic’ut või Merzbow`d või midagi sellist. Aga minu jaoks vähemalt on sellist asja vaja. Punktid? No see on hästi retooriline, ma võin anda 1, võin anda 10, onju, põhimõtteliselt sellist muusikat ei saa
hinnata…
Harald Haak: Bla bla bla.
Bonne: Haha, okei, annan siis ka 5.
Harald Haak: 9 punkti. Väga mõnus oli käija kohas, mida enam ei ole: Liikusin mõtetes tagasi mõned aastad, aastasse 98 või 99, siis kui Enteris veel elu kees. Enteris olid väga ranged peod. Jaja, Lemmy mängis plaate, see oli … oioioi, raisk! Samas pean ma mainima, et ei saa kümmet anda, sest mulle selline muusika ei meeldi.
Carlito: Mina panen 9. Vähemalt. Tegelt panen 10. Tähendab mina praegu olen sõjaväelane, või ütleme siis kaitseväelane, hea küll.
keegi suva: Kumb siis?
Carlito: Kaitseväelane siis. See on siis see teema, mida soovitaks ülejäänud kaitseväelastele ka.
kõik: Hahaha!
PainK: See on Merzbow.
Harald Haak: Ma arvasin kohe, et see peab midagi idamaist olema. Sakslased midagi nii sürrealistlikku ei tee.
Nygma: Martin magab ju, vahepalana.
Martin: …

Keskmine hinne: 5,4 – Koht: 7/11

Britney Spears – “Toxic” (albumilt “In The Zone”, Jive 2003)

Näete-nüüd-siis, maailma ihaldatavam puutumata vagiina ongi lõpuks puudutatud. The girl has become a woman. Aplaus! Minu meelest oli seal isegi abielu vahepeal või midagi sellist. See ei ole üldse oluline, eks. Põhiline fakt tema naisekssaamisest on hoopis see, et ta räägib oma uuel plaadil põgusalt eneserahuldamisest. Ärge arvake, et ma ei tea, et naine saab seda teha dušši all veesurvega mängeldes, sedasi, et tema nahk jääb paika ja nii, aga siiski, come on

Bonne: Ilgelt lahe, mulle hullult meeldib see lugu. Ma annaksin sellele loole võib-olla 10-st 9 puntki! Sellepärast see lugu mulle tõesti meeldib. Ei, ma hakkasin otsast peale. Goddamned! Ma vihkan seda vastikut hoora! Ma vihkan tema nõmedat muusikat! Ja ma vihkan kõige rohkem seda tema viimast nõmedat singlit! Hrrrr … hahaha. Tapa ennast ära, cunt! 0! 0! 0! 0! See ei ole klišee. Oi jumal! Mulle meeldivad paljud lood, aga vot see, see on sitakoer … äääähhh…
Fjodor Polt: Tapa ennast ära hoor, cunt, bitch, hoor, vitune koer! Aga … see lugu tegelt jumala hea.
Bonne: Sitakoer!
Fjodor Polt: Ainult see lugu on priima. 8. Sellepärast ma ei vihka seda lugu, et ma kunagi ei kuula raadiot ega vaata muusikakanaleid ja ma kuulen seda mingi kord kuus ja siis mulle meeldib.
Carlito: Britney, raisk. Hindamatu.
Carzok: Britney kõige parem lugu minu meelest. Sellepoolest üle 5 ta muidugi ei saa. Kuni poole peale täpselt oli hea, aga siis hakkas tüütama. Enne lõppu see teema, mis tuli, see oli täiesti üleliigne. Okei 5 punkti.
Nygma: Väga popp, poppmuusika žanris. Samas on seal psühhodeelilist-progelikku lähenemist popploo kategooriast lähtudes. See on ikka hea lugu poppmuusika žanris. Arvestades tegijaid seal taga, pole kahtlustki. Esitaja tekitab eelarvamusi. Annaks 8 punkti.
PainK: Iseenesest Britney Spears ei heiduta mind, aga see lugu oli popploo kohta julge noise‘liku produktsiooniga, see rule`is kohati. Britney Spearsi lood on mõnes mõttes kõik ühesugused — nagu McDonaldsi lasteeine, millega sa saad kaasa sellise väikese roosa põrsa mänguasja, vaatad seda põrsast, näpid natuke ja siis saadad edasi prügikasti. Annaks 4.
Harald Haak: Annaks loole produktsiooni eest, ainult produtksiooni eest siis, 7. Eesmärgipäraselt väga hästi tehtud lugu. Esitaja ei puutu siinjuures üldse asjasse. See, mis moodi see masin töötab, on täiesti hingetu. Siin ei saa esitajat hinnata. Sa ei hinda esitajat, kui sa annad sellele 0 või 10, noh. Sa hindad produktsiooni, seda, kuivõrd osavalt on see pandud raha järgi lõhnama. Annan 7.
Martin: (Martinit pole, ta on kadunud teise tuppa ja ei liiguta)

Keskmine hinne: 5,3 – Koht: 8/11

East Trading Wang – “Date” (albumilt “Employees of The Year”, Hyperrecords 2004)

Eesti Helmeti, Soundgardeni ja Therapy? sõprade ja tüdruksõprade ning nende sõprade ja tüdruksõprade kohalik fetišobjekt on teinud kõik endast oleneva, et osavalt mängida endi sõprade ja nende tüdruksõprade ning nende sõprade ja nende sõprade tüdruksõprade orgasmi piiril. Nad said endi loo Hollywoodi filmi (“Little Nicky”), aga filmi soundtrack`ile nad seda ei pannud. Siis lubavad nad plaati, aga seda ei tule … ei tule … ei tule … ei tule … ja siis korraga … TULEB! Tervelt 25 minutit puhtalt. Kindlalt Eesti aasta parim vahelehedisain. Oeh… 😛

Harald Haak: Annaks 7. Mul on omad resolutsioonid, aga ma kirjutan neist täpsemalt, kui ma Hard Rock Clubi kodukal neid arvustan. Lihtsalt tahaksin seda öelda, et väga hea meel on, et Ramonesi ja Motörheadi vaim veel Eestis elab.
Carzok: Tõmbaksin esimese ja selle loo vahele paralleeli. Aga see nüüd oli parem. Seal ei olnud liiga USA värk. Noh, ütleme 5,5 punkti.
Fjodor Polt: Ma ütleks samamoodi nagu Harald Haak, et ütlen oma resolutsioonid ja asjad kuskil mujal kirjalikul teel välja. Aga annaksin 9. Sarnane tõesti Lostprophetsi looga. Samas, vihasem ja mulle meeldis isegi rohkem. Ja tõesti … selline krõbe värk, kuigi varasem kraam neilt oli chill’im ja rohkem QOTSA teema, see on … kohati tagasiminek? Aga eks vaatab.
Bonne: Eheheh… EI! Ma ei saa öelda, et mulle meeldiks selline muusika, sest muidu ma kuulaks juba ammuilma sellist muusikat. See on ju tavaline, täiesti tavaline klišeerokk. Oleksin ma siis veel ekstreemsportlane. Aga ma ei ole juba ammu enam, seda juba 15 aastat ei ole. Miks mulle peaks East Trading Wang meeldima?
Fjodor Polt: Palju punkte?
Bonne: Amm … ma ei kujuta ette. Noh ma olen seda plaati nii palju kuulnud, mitu korda. Päris olen. Mingi korra vist kuulasin. 3.
PainK: Nagu Bonne ennem kuskil mainis, et nad kannavad samu riideid, mis nende muusika. Selline muusika tundub mulle emotsionaalselt ebasiirana. Ma lihtsalt ei suuda ette kujutada, et kellegil on sellise rütmiga emotsioonid, nagu seda on ETW. See oleks liiga parversne ikkagi … ma ei suuda isegi ette kujutada. Totakas?
Nygma: Jah, aga … siin on küsimus just muusika stiilis, mingil määral.
PainK: Noh, ongi kolledžrokk.
Nygma: Jah, aga samas väga hästi välja mängitud. Siit võib leida huvitavaid asju. See on stiilipuhas ja see on väga hästi välja toodud. Ma ei kuulnud soolotrummi absoluutselt. Võibolla PainK-i helisüsteemi viga või olen ma kurt? paneksin 7.
PainK: Panen 5, einoh 6.
Carlito & abivahendid: Iseenesest kõlas küll, ja hästi isegi. 5.
Martin: (Martinit pole, ta on kadunud teise tuppa ja ei liiguta)

Keskmine hinne: 6,1 – Koht: 6/11

Kui kõigil juba kõrvad ummistunud kipuvad olema, tõmbab Harald Haak järsku kotist plaadi ja paneb meie väsinud sümpoosiumi taaskord proovile…

Frankenstein Drag Queens from the Planet 13 – “I Love to Say Fuck” (albumilt “Songs From the Recently Deceased”, People Like You 2001)

FDQFP13 on Murderdollsi laulja Wednesday 13 kõrvalprojekt, mille kohta bänd ise ütleb, et nad on “the horror queens of rock’n’roll”.

Fjodor Polt: Kuule, ma enam ei suuda, kohvist ja konjakist hakkas paha, lähen koju korraks, chill`in, helistan maybe.
PainK: Sa ütlesid, et see on naiste bänd … haha, ma tunnen ühte inimest, kellega see lugu hästi riimub. Sellisele kontekstile paneksin ma 9. Loole endale paneksin 4. Et siis 4.
Nygma: Ma tahtsin alguses 2 panna, aga nüüd panen 1, saades teada, et naine veel laulab ka. Ma ei taha siinkohal šovinistlik olla. See ei tule sellest tegelikult.
Bonne: Ära aja pada.
Nygma: See ei ole pada, ma ei taha, et naised mind vihkavad … hehe. Mulle ei meeldinud mitte midagi sealt. Välja arvatud need 2 puntki, mis tulevad sellise otsekohese robustuse arvelt.
Carzok: 3 punkti ja liiga primitiivne.
Carlito: Ehh … labane. Punktid ka veel? Mis numbrid veel üle on? Panen 2.
Bonne: Ma justkui peaks teadma selliseid bände, aga nagu näha ei tea. See on selline 3 punkti väärt. Eino, olen suhteliselt in doubt paegu, te raisad nussite mu ajusid… kes see on? See ei ole The Distillers, see ei ole Wendy O. Willimas … ammugi mitte, Wendy O. Williams, teiesugused nolgid ei kuulagi sellist … hahaha.
Bonne: Ma ei mõtle Marti … hahaha. Eino, selles suhtes, et ma jään vastuse võlgu. Aga lõpuks paneks 7.
Harald Haak: Avastsin selle bändi enda jaoks, kui olin Echtalioni proovis seal Guano ruumides. Seal vedeles hunnik vanu Metal Hammereid. Lugesin neid ja leidsin sealt plaadiarvustuse ning otsisin selle järgi Internetist üles. Selle nimi on Frankenstein Drag Queens from the Planet 13.
Bonne: Oi jumal, jumal küll, Frankenstein Drag Queens from the Planet 13.
Harald Haak: Tead seda bändi?
Bonne: Tean muidugi, jumal, see on ju täiesti mõttetu bänd.
Harald Haak: Ma ei teadnud sellest bändist mitte midagi ja ma ei tea kui siiralt see kirjutatud on, aga kui ta on siiras, siis ta saab mult kõva 8 punkti. See on ilgelt hea lugu pidudel mängida.
Martin: (Martinit pole, ta on kadunud teise tuppa ja ei liiguta)

Keskmine hinne: 4,3 – Koht: 11/11 — kaotaja

COUNTDOWN:
(Esikolmikus olevad lood on lingitud mp3-delt. Tõmmake!)

1. Rollins Band – “Liar”, hinne: 8,2
2. Xploding Plastix – “Treat Me Mean, I Need the Reputation”: hinne: 8,1
3. Djali Zwan – “Number of the Beast”, hinne: 8,0
4. Mike Patton – “Ford Mustang”, hinne: 7,6
5. Gary Numan – “Hybrid”, hinne: 6,6
6. East Trading Wang – “Date”, hinne: 6,1
7. Merzbow – “1930”, hinne: 5,4
8. Britney Spears – “Toxic”, hinne: 5,3
9. Lostprophets – “Burn Burn”, hinne: 5,0
10. Hammerfall – “Hammerfall”, hinne: 4,8
11. Frankenstein Drag Queens from the Planet 13 – “I Love to Say Fuck”, hinne: 4,3

Veel artikleid