Helsingi Hardcore Festival 2004

Kirjutas martin
16-03-2004

Neljandal märtsikuu päeval sai teoks kauakootud plaan külastada elu esimest “päris” hardcore kontserti, reisisihiks põhjanaabrite pealinna üks edumeelsemaid lokaale Nosturi. Olles end terve laevasõidu ja ka hostelis eelnevalt mitmekülgselt turgutanud ning enda arvates hardcore`i jaoks piisavasse konditsiooni sättinud, leidsime end lõpuks kauaoodatud sündmuse keskelt.

Väikese hilinemisega Nosturisse jõudes avastasime, et just sel hetkel tegi esimeseks bändiks olnud soomlaste BOLT oma viimast lugu ning ei suutnudki aru saada nende olemusest. Nii et see asi jäi sinnapaika, sujuvalt esimeste õllede juures meeldivate põhjanaabritega vennastudes selgus aga kurb tõsiasi, et ürituse üks oodatumaid esinejaid BLEEDING THROUGH ei esine, põhjuseks mingisugused ebamäärased rahaprobleemid ning lahkarvamused korraldajatega. Ei jõudnudki selle üle kurvastamisega pihta hakata, kui alustas Soomes staarikultust nautiv hardcore act ENDSTAND, mis oli omamoodi üks õhtu suurimaid üllatajaid nii oma kvaliteetse uuekooli USA hardcore`i stiili kui ka kohalike meeletu kaasaelamise poolest. Varemalt Endstandi plaadilt kuulates poleks uskunud, et nad veeranditki nii head live`s on, igaljuhul andsid nad ka tohutult enesekindlust ürituse õnnestumisse.

MOST PRECIOUS BLOOD oli nagu meeletu peatusteta kihutamine läbi New Yorki metroo. Brooklynist pärit Sick Of It Alli ja Agnostic Fronti kasupoeg oli oma mentorite vääriline, kui mitte neist ülegi. Aasta tagasi lauljat vahetanud ning äsja uue releas`i “Our Lady of Annihilation” välja andnud bändi esinemine jättis kustumatult positiivse mulje oma tough-guy-hardcore`iga. Egotripina siia vahele, et vahepeal oli mikker ka minu käes. Vähemalt minu jaoks Most Precious Blood stole the show.

NY punk/hardcore legend SICK OF IT ALL andis täpselt sellise etenduse, mida rahvas ootas, olles nii agressiivne kui ka lisades oma sõusse nalju nii publiku kui iseenda aadressil. Üllatav oli, et Sick Of It All mängis väga palju lugusid oma 80-ndate aastate loomingust, mis andis võimaluse teha reis ajas tagasi hardcore`i algusaastatesse. Teine pool koosnes viimase plaadi “Left on the ropesi” hittidest, mis viis ka publiku kaasaelamise maksimumini.

Et mitte oma üürikest väljamaareisi täiesti raisata ja näidata, et ka neetud rokkarid võivad päris kultuursed olla, tekkis mõte külastada kunstimuuseumit Kiasma ja loomulikult ei olnud takistuseks ka tasuta pilet. Kahest näitusest sügavaima mulje jättis Gillian Wearingi “Two Works” � kaks filmi, neist meelejäävaim ilma dialoogita neljaminutiline mustvalge film “Sacha and Mum”, emotsionaalne näide ema ja tütre suhtest ning selle muutumisest. Teiseks näituseks oli “Faster than history” � diskusioon Balti riikide, Soome ja Venemaa mineviku ja tuleviku üle, sisaldades nii momente nõukogude ajast kui ka näidates tänapäeva Tallinna olemust oma mitmekülgsuses ning pannes muigama “Welcome to Estonia” märgi kasutust. Sellega sai pandud ka meeldiv punkt oma reisile. Suured tänud, Ivo ja Kojan, sõidu eest!

Veel artikleid