Asjadest ja asjust

Kirjutas archizoom
10-03-2004

Asjade kasutamise kõrgelt arenenud ebaloomulikkus väljendub selles, kuidas nende eluiga ei mõõdeta mitte vastupidamisaja kaudu, vaid sellega, millal kuuldavaletoodavad piiksud ja värvisära omanikku tüütama hakkavad. Omamine ei peagi heaperemehelikkusega võrduma. Kiire äraviskamise üheks suurimaks vastaseks on traditsiooniline Inglismaa, kus ese on väärtuslik oma vanuse tõttu. Aga missugustest püsiväärtustest saab rääkida maailmas, kus iga nädal toimub update Sulle Olulistes Asjades (nii nad väidavad)? Poodides on tegelikult kahjuks lademeis tooteid, mida normaalne inimene peaks ostma kord-paar kogu elu jooksul (kraadiklaas, uksematt jms). Ma ei mõista, millest need tootjad oma klientuuri kokku kavatsevad ajada — kiirest katkiminemisest või?

Vaadates seda, mis kerkib Tallinna kesklinna… Ehitavad firmad. Rohkem tööd = rohkem kaubanduskeskusi = rohkem kasumit neile. Rohkem kaubanduskeskusi nõuab rohkem kaupa müügiks. Suurem kaubahulk sünnib rohkematelt kaka tootmise firmadelt. No ühesõnaga tekitatakse olukord, kus amööb peab kaheks jagunema hakkama ja omakorda uuesti jagunema ning edasi juba arutult sigima. Küsimus ei ole pelgalt selles, et kõik amööbid ei mahu siia ära, palju valusam küsimus on, et mis trikiga NAD KÕIK ka kasumit kavatsevad saama hakata? Kui lihtne on jälgida neid finantsiliselt küll kulukaid, kuid sisuliselt odavaid reklaamikampaaniad, millega võib võita seda-teist-kolmandat. See ei ole mitte viis kliente juurde meelitada, asju proovima suunata, statistikat koguda — see on karjatus “Me sureme kui te meid ei toeta!”

Äri on džungel eetiliste kiskjateta. Lõhkikiskumine käib harva tühja kõhu tõttu, kui kõige olulisem on teiste lõuna endale tagavaraks kaapida. Siinjuures absoluutselt kõik, kellel inimese lõhna küljes pole, kõneleb ahnusest kurdistunud kõrvadele, pimestunud silmadele. On kaupu, mis nõuavad nii kliendi ülelöömist (kogumispension) kui ka kaupu, mis eksisteerivad suhteliselt rahulikult kõrvuti (muusikatööstus).

Kaubandus on suuresti enesesttoituv süsteem. Vahel tundub, et praktiliselt ainus võimalus maailmas kõht täis saada, on mingit äri toetades, kas oma kohalolekuga superlojaalse töölisena, või ise vägesid juhatades. Äri on ainus ja adekvaatseim võimalus “tõelise” maailmaga suhestuda. Küsimus on selles, mis rõhuvaimat/massiivseimat sotsiaalse ühiskonna osa hakatakse pidama ainsaks ja tõeliseimaks? See on kindlasti üleforsseeritult mehelik nähtus.

Potentsiaalsele kliendile ei anta tasuta mitte midagi. Nänn on paljas investeering, sinusse suhtutakse kui äripartnerisse, ning seda parem, kui sa (meiega või üleüldse) äri teha ei oska. Et äri meie maailma valitseb, väljendub selles, kuidas kõiki ebaratsionaalseid otsuseid, tegusid, inimesi mõistetakse ainult suhete ja emotsioonide tasandil. Samuti on liiga paljud nähtused põhjendatavad ainult kunstis, kunstiga. Kuna kunsti ajalugu on praktiliselt lõppenud, oleks ehk aeg ka laiemal üldsusel loominguline vabanemine läbi elada. Art pour d’art (kunst kunsti pärast) on muideks reklaamitrikk. Suund on ikkagi sinna poole, et inimene omale iga kuu uue ja parema mobla ostaks. Muideks, igast teleka-, arvuti- ja muud plastmasskorpused on elusloodusele jälle vägagi kahjulikud. Ja ei saa mõelda nii, et “ah, kui see juba müügil on, eks ma siis ostan ära”. Sest ühe ostetud asja eest pannakse näiteks kolm uut müüki — see on lohe, mille päid maha ei raiu.

Olemata liigselt paranoiline, tuleb teadvustada, et keegi jälgib ostja tegutsemisi nagunii — kas teeb hiljem statistikat, mis värvi toote sa koju viid, vahib sind kaameralindilt, toonklaasiga peegelaknast, või jälitab turvamehena. Mine kaubamaja asemel secondhand`i. Igasugune taas- ja korduvkasutus on meie ühekordse tarbimise maailmas kõvasti tänuväärsem tegevus kui tavaliselt arvatakse.

Aga uued eluliselt olulised asjad? Isetegemine on tänapäeval vähe arenenud (st arenenud peamiselt subkultuursel tasandil), aga selline boikott mõjuks ärimaailmale värskendava raputusena. Isegi meesterahvas, kes isetegemise kunsti siiski tunda vôiks, lösutab tööl arvuti taga ja on unustanud, kuidas näeb välja kase ja kuuse puidumuster. Ta ei tee neil isegi vahet. Ei tunne huvi. Maailm piirdub karbiga, kust tundmatut tüüpi info sisse ja välja liikumine on raskendatud kinnikruvitud filtrite tõttu. Mente et manu on omandanud virtuaalse tähenduse. Puhtalt môtlemisega tegeledes ei tea munapäine filosoof asjadest ikka midagi. Loomisteooria üle mõtiskledes peaks ka ise midagi oma kätega looma.
Uued asjad (riided) tuleks tellida meistri käest. Kui selle peale hakata pead kinni hoides ägama, et see pole normaalne, meid on ju 6 miljardit (kes riideid vajavad), siis ägan ma vastu, et mitu kapitäit riideid, mida aktiivselt ei kasutata, pole seda ammugi. Ja budistlik vanasõna ütleb üldse: “Asjad, mida sa kolm korda päevas ei kasuta, jaga laiali”.

NO ANIMALS WERE HARMED DURING THIS PIECE OF TEXT

Veel artikleid