Bänditutvustus – Ladytron

Kirjutas Dunkelheit
02-03-2004

Electroclash

Kunagi oli selline aeg nagu kaheksakümnendad, kui õiget ja lahedat muusikat tehti ikka süntesaatoriga ja kitarr riputati kaela ainult laval poosetamise ajaks. Lood rääkisid õnnelikust armastusest ning neid esitanud inimesed olid särasilmsed, südamlikud ja ilusate soengutega. Siis kõik muutus ja head muusikat hakkasid tegema ülbed ja räpased päriskitarridega mehed. Muusika uueks nimeks sai grunge.

Kulisside taga oli selleks kannapöördeks ette valmistutud pikemat aega; Nirvana ristiisa Sonic Youth oli art-rock nohikute scenes juba hulganisti jüngreid kogunud, enne seda oli veel punk ruulinud ja kõige varem The Velvet Underground, mis oma muusika jätkuvale mõjuvõimule vaatamata on tänapäeval teenimatult vähetuntud. Igatahes, viimasel sajandivahetusel esile kerkinud ja praegu trendikate inimeste seas laineid lööv electroclash’i scene on midagi, mis ühendab endas kaheksakümnendate new wave’i ja electro steriilse väljenduslaadi, pungi lihtsuse ja labasuse ning üheksakümnendate esimese poole grunge naudingutest küllastunud nihilismi – pluss veel nõrkus kõige vastu, mis on seotud 1980. aastate moe (kitsad lipsud ja siidpintsakud!) ja futuliku ulmefilmiga Liquid Sky.

Ladytron

Ladytroni nime kandva bändi juured on Liverpooli klubimuusika scenes. L. asutatakse 1998. aastal Hong-Kongist kodumaale naasnud DJde Daniel Hunt’i (keyboards/rhythm box) ja Reuben Wu (keyboards/rhythm box) ning Mira Aroyo (vocals/keyboards) ja Helena Marnie (vocals/keyboards) poolt. Nende esimene singel “He Took Her to a Movie” (1999) saab muusikaajakirjanduse sooja vastuvõtu osaliseks, nagu ka EP “Commodore Rock” (2000). Debüütplaat “604” (2001) tõstab Ladytroni kiiresti pool-UG superstaaride hulka ja noore Electroclash’i scene keskmesse. Felix Da Housecat väidab, et Ladytron on tema albumite “Kittenz” ja “Thee Glitz” valmimisel oluliseks inspiratsiooniallikaks.

Ladytroni kõlapildis domineerivad tagasihoidlikud analoog- ja digitaalsündid. Iseloomulikud on monotoonne ja minimalistlik taustarütm, jahe naisvokaal, lõputud Kraftwerki-stiilis kordused ja eelkõige meloodilisus. See viimane omadus muudab Ladytroni populaarsemaks miljonist igavast synthpop-bändist, mis olemas on.

Lüürika… ee, electroclasherid ise väidavad, et nende liikumine ühendab moe, muusika, tantsu ja kõik ülejäänu ühtsesse esteetilisse tervikusse, mis lisaks kõigele on veel sotsiaalkriitilise iseloomuga. Ladytroni lüürikast võib välja lugeda irooniat, maailmavalu, armastust ja mis veel kellelegi meeldib, aga on üsna kahtlane, kas sellel kõigel iseseisvalt erilist väärtust oleks. Muusika juurde sobivad sõnad seevastu suurepäraselt.

Järgmine ja seni viimane täispikk Ladytroni riliis “Light & Magic” eesotsas hittsingliga “Seventeen” liigub kaugemale electrost ja läheneb rohkem popmuusikale a la Blondie, kuid kohati näiteks ka Joy Division’ile ja My Bloody Valentine’ile. Kadunud on esimese albumi soojad analoogsündid, iga nurga taga varitseb jäine digielektroonika, millest trendikas-eksperimentaalsed silmapigutused erinevate muusikastiilide suunas paistavad välja nagu rosinad saiast. See helidüstoopia pole mitte ainult kuri, vaid ka kohutavalt salakaval ja ligitõmbav. Väga vähestel lugudel on suurem potentsiaal kummitama jääda kui Ladytroni “Seventeen”il.

Nagu igaüks kõigepealt tähele paneb, on L. tantsumuusika. Kuid samas on ta ka meeleolumuusika ja seda üldsegi mitte halvas mõttes. See on suvisel pärastlõunal West-Endis ringijalutamise muusika, mis sind nii täielikult endasse haarab, et oht hajameelselt auto alla jääda on rohkem kui suur. Terve psytrance scene ei suuda sama, mida Ladytron oma kahe albumi ja peotäie singlitega.

Kuigi L. oleks kerge kõrvale heita kui järjekordne katse kaheksakümnendaid üles soendada, ei kõla mitte ükski nende lugu nii, nagu oleks ta pärit MTV algusaastatest. Pigem on Ladytroni näol tegemist tagasi jõudmisega sinna, kust kunagi alustati, seejuures võrreldamatult kogenuma ja targemana kui enne. Polümeeride alalt analoogiat otsides: Ladytron ei ole kehvakvaliteediline plastmass aastast 1982, mis aja jooksul oma värvi kaotab ja päikesevalguse kätte jäädes mürgiseid gaase eritama hakkab. Ta on nagu tugev ja kriimustuskindel läikivvalge PVC aknalaud – kahtlemata masstoodang, kuid ometi nii hea ja stiilne, et saab rääkida palju rohkemast, kui ainult camp-väärtusest.

Veel artikleid