Pedigree – Drug TV. EP 2003.

Kirjutas Peinka
20-01-2004

Tere, saage tuttavaks! Või te juba teate? Nii või teisiti, nemad on Pedigree — ehk Pedigree Sonic Underworld familia. Ghetto, millega ei mässata. Neil on oma teema, mis on nii diip, et teeb kõik, mis jääb sellest väljaspoole, enam-vähem mõttetuks. Ja ülikõva laksu all olles, on neil täiesti individuaalne grupiorgasm, mida ei tunne keegi teine.

Täpselt see hetk, kui ketas vajub lõpuni kurku, sa kisendad „Aaaaaarrrgghhh“ ja silme ette visualiseeruvad DRUG TV mustmiljonid kirkalt välkuvad kanalid. Oled mõne hetkega tõmmatud tagasi haisvat bioloogilist kõntsa täis emaüssa. Sa ei ole seal üksi. Võikas plasmamassis hõljub kummalisi seltsilisi. Miski ei ületa seda – trip a la carte. Märkad laialiveniva näoga hõbedaste politseiprillidega Al Jourgenson Ministryst. Tema tagant kerkib hirmutava varjuga esile sünge metallkrutsifiks — see on ju täpselt seesama, mis on Godfleshi albumikaanel! Natuke eemal tiirleb pumpüssiga suure näohaavaga karvane rets Arizonast – kus sa teda näinud oled? Tohutult väikseid armsaid valgeid kilekotte, saledaid pikkade jalgadega lumivalge nahaga ilusaid beibesid ning David Lynch`likult hüsteeriliselt k e t t a puuris vudiv Orav. Rocky Balboa poksikindad ning Flavor Flav äratuskell. Need ebamäärased, kuid samas peaaegu käegakatsutavad kujundid keerlevad särisedes ja välkudes ümber su tajutsooni, kuni keeristorm tõstab teid veelgi enam üles. See kõik tõuseb, tõuseb, tõuseb, tõuseb, tõuseb … kuni sa inised läbi jäigastunult kinniste hammaste “aaaa, aaaaaaa-aaaaaaaaa” ning inimesed vaatavad sind punnis silmadega. Sa oled täiega sassis ja see seisund ei vaja lunastust. Esimene saade (loe: lugu) on lõppenud. Edasi, ja nii lõpuni. Sa oled samamoodi sügav & puutumatu nagu Pedigree iidolid läänest. Don`t fuck with us… Sellest nad on teinud loo, plaadi, video ja omaenese elud.

Eriti hea on video. Vaatasin kohe mitu korda ja ma nägin _KUI_ teemas nad ikkagi on. Ma pole kindel, et isegi Draconic nii teemas on. Video ei pruugi olla päris maailmatasemel, aga just need retsid visuaalid. See on nagu hardcore porno — ma saan täpselt aru, mida on tahetud ütelda. Ladys & Gentlemen, see siin ei ole tüdrukute lemmik (või kui on, siis need tüdrukud ei saa aru), see ei ole Tormented või Recycle Bin (või Leech). See on toores jõud, sissetöötatud kindlusega uimastav löök otse vastu laupa, mis nihilistliku ükskõiksusega taob uuesti ja uuesti, niikaua, kuni kristallpuhas ekstaas avab lisadimensiooni su kuulmiskodades. Keegi kisendab otse pealuu sees:

„you shine in the eyes of a modern machine,
you drive on the ways of the future dream,
you rumble in the blood of the children of god,
you break our hearts and begin from the start“

Muidugi, ära siis enne oma kapslit unusta, eksole.

Mõnikord natuke paremini, mõnikord halvemini, kuid “Drug TV” on juba kunagi eetris olnud. Need on Pop Will Eat Itself “Two Fingers, My Friend”; Nine Inch Nails “Things Falling Apart”; No Big Silence “Unreleased”; Godflesh “Love and Hate in Dub” ja kõik need teised. Domineerib groteskne, monotoonne, rõhuv, masinlik, toores, ekstaatiline, kuid äärmiselt läbitöötatud elektrooniline beat, peale uinutavat Techno Animal`iku dub’i ja juhuslike filmisample`id — viimane on ju ka eelmise dekaadi garnituur. Kitarri on vähe, aga kui ta tuleb, siis lihtsalt ja toorelt.

Paremini õnnestunud lood lisaks lärmakale videosinglile ja plaadiavajale „Head Drug Rising“ on sünge „People From Hell“ — hea biidi ja huvitava atmosfääriga, mille sõnadest peegeldub laulja Bonne kalk tundemaailm — anarhistlik kongressihirm ja usaldamatus. See on ühtlasi plaadi üks kolmest sõnadega loost. Töötlus No Big Silence`i loost „On The Hunt“ ehk „Angel:Escape dub“ on ka parajalt kickass. Metallseim pala „Deathmask“ on potentsiaaliga, kuid jääb oma demokvaliteedi tõttu teiste lugude varju. Viimase loo „Head Drug Reprise“ lõpus leidub plaadi tõeline pärl — uue liikme Leivo kirjutatud DJ Shadow’lik chillout outro plaadile. Seda tahaks Pedigreelt laivis kuulda.

Pedigree ei näe vaeva, et otsida omaenda nišši juba kasutatud võimaluste vahel ning nad ei räägi justnimelt innovatiivselt programmeerimiskeeles. Nad teevad väga hästi seda, mida nad teevad väga hästi. Nad oskavad olla nagu valatult Pedigree, aga praegu jäävad hätta, kui neilt midagi enamat tahetaks. Kas nad kõlaksid värskemini ja kaasegsemana mõjutatuna Kevin „The Bug“ Martini stiilis hardcore dub`ist? Groove`imast ja mitmekesisemast electronica’st – Peaches? Kas ma kujutan liiga palju ette?

Kui ei juhtu ime ja nad kogu seltskonnaga USA-sse ära ei tõmba, siis ma ootan Pedigreelt kahte asja. Kõigepealt nende järgmist kauamängivat „Subreality“, millest ma usun, on tulemas bändi kõige originaalsem ja huvitavam plaat. Enne seda aga hulk väga kõvasid live`e — seda nad oskavad tõsiselt hästi. Seniks aga head DRUG TV-d. Päriselt, proovige! Väike ketas ja…

Veel artikleid