sentenced – the cold white light

Kirjutas Peinka
10-01-2003

aasta 2002 kompromissituim ja siiraim armastusalbum.

miks peaks kellelegi, no nii kriipsuvõrra üle keskmise, meeldima üks pealtnäha suht suvaline soome deprekaevi? siin polegi muud, kui lihtsad meloodiad ja lihtne sõnum. veeretades üle köögilaua diskussiooni elu mõttetuse üle, avastasime selle bändi geniaalsuse. võrreldes sentenced’t bändidega, kes on viinud oma muusika füüsiliste ja vaimsete võimete piirideni, selgus, et sentenced ei oleks siiski vähem andekas.

1997 aasta reliisiga “down” tuli sentenced esile enesetapu teemaga koos just neile omaste melanhoolsete ja kurblike viisidega. sama stiili on võtnud üle palju kaugemale lennanud artistid, him ja 69 eyes. sentenced ei ole olnud põrmugi tiivustatud tuntumate bändide komertsimeega kaetud edust, vaid ronis sügavamale, endassehaarava valu haarde. albumitega “frosen” (98) ja “crimson” (00) jätkati samas suunas, jättes järjest ja järjest vähem ruumi leida elust naudingu võimalust.
kõik on jäänud samaks, kuid ilmselgelt on see loomingu autorite veelgi enam kärbunud süda, mis suudab teha “the cold white light’ist” karjääri süngeim ja parim album. “tcwl” on jõhkralt kompromissitu. põrutavam näide on läbi ja lõhki simpel “excuse me while i kill myself” /-i’ll kill myself, i’ll blow my brains onto the wall! c u in hell, i will not take this anymore! now, this is where it ends, this is where i will draw the line so, exscuse me while i end my life.-/ plaat on otsast lõpuni totaalselt surmateema. loos “brief is the light” soovitavad nad kurblikult: /-hear these words i say, make the most out of your day, for brief is the light on our way, on this momentary trail-/ pala “aika multaa muistod (everything is nothing)” /-and though i might have strayed the path i wouldn’t change a thing i’ve hated life to the fullest yet with longing deep within-/ on frontmani ville laihiala suicide note. plaadi hapram track “you are the one” on maailma siiraim armastuslugu…ilmselt pühendatud samuti surmale. /-you are the only one for me, year to year, in words and deed, in all this chaos the trace of clarity, you are the only one i see-/ sentenced mitte ainult ei armasta surma ega soovi seda endale, vaid nõuavad seda ka teistelt: /-let’s take a ride before we fall, leave no room for happy endings, and make it right for once and for all-/( “neverlasting”). singlil, kuid kindlasti mitte plaadi parimas loos “no one there” peegeldub ilmselt põhjus, miks bändiliikmed siiani elus on püsinud: /-and the wind blows through my heart, shivers me one last time, as i now reach out in the dark – no one there-/. erinevate masendavate nüanssidega maise elu mõttetuse teemale lähenevad ka ülejäänud trackid albumil. ikka halastamatult ja kompromissitult.
plaadi muusika on värskeim ja kaasahaaravam alates 1996 aastast. väga meloodiline, kuid mitte him’ilikult lääge. laihala on väitnud intervjuudes, et sentenced’i muusika on kirjutatud nende endi lõbuks. seda on albumil tunda. see ongi koht, kus ilmnebki nende geniaalsus: ääretu siirus kogu selle vastuolulise temaatika juures. nad ei kavatsegi pingutada, nagu seda teevad laialt tunnustatud geniaalseteks peetud artistid. nad käituvad ka nii, nagu nad laulavad: elu ongi lõpuni mõttetu. neil puudub motivatsioon kuhugi pürgida. ja selles oma ükskõiksuses ja siiruses on nad parimad. kui gootimetalli peetakse tihti 80’te new-wave gooti laine mannetuks klooniks, siis ka pingutades ei meenu nii pisarais meloodiaid, segatud kompromissitu suhtumisega surma. ville laihala kommenteerib bändi sõnumit lausega “we’re not serious about, you know..it’s just.. to joke about something terrible it make feel you better.”

Veel artikleid