Psychobilly keeldub suremast ehk surfates kontrabassil nädala Tarantino küüdis

23-07-2019 | kirjutas: Arvi Tapver


Päikselõõsase rannaküla pea igal majal on märke sellest, kuidas kohalikel on tõsi taga sooviga Hispaania kuningriigist eralduda. Separatistlikud poliitiliste sõnumitega plagud rõdudel vahelduvad lihtsalt anarhia sümbolitest graffititega seintel. Selles suhtes poleks paremat asukohta psychobilly festarile kui Pineda de Mar.

Tegelikkuses muidugi vaevalt keegi kohalesõitnutest erilist tähelepanu poliitvangideks olevate kohalike poliitikute vabastamisnõuetele pööras - tegemist on ju rahvusvahelise subkultuuri ühendava sündmusega, kus lokaalsetel päevasündmustel on kurss madalal. Lihtsalt on tegemist ühega vähestest subkultuuridest, mis paistab silma erilise nihilismiga isegi kõikehävitava aja enese suhtes ning vägagi võimalik, et just seetõttu võib selle kandjate kätes olla punkliikumise tuleviku lipp. Siinkirjutaja teeb suuri sõnu olemata seejuures tolle nähtuse fänn. Pigem tehes seda pealtvaataja heatahtliku neutraalsusega. Igal juhul on järgnev puhtsubjektiivne pundar tähelepanekuid nädal väldanud sündmusest.

Die hard zombie´de jätkuv invasioon ehk psychobilly olemus

Selgitan oma varasemat väidet: psychobilly, punkabilly, rockabilly, hillbilly ja nende erinevate derivaatide enam kui seitsmekümne aasta vanused juured asuvad sügaval Ameerikamaal. Tehes läbi pidevaid liigisiseseid muteerumisi ning omavahel üsna sageli konfliktiski olles, pole selle põhiolemus sisuliselt segunenud teistlaadi musaga aja jooksul, mil iga kümnend on sünnitanud üha uusi ja uusi voolusid. Isegi tolle kandjate imagoloogiline paleus pole kuigivõrd muutunud, kui võrrelda fotosid 70ndatest, 80ndatest, 90ndatest jne. Nähtus keeldub suremast.

Piltlikult - Elvis pole oma pauna laubal kunagi lahti kamminud. Lihtsalt muusika on võtnud topeltpöörded või siis teistpidi: kujutage ette punk bändi tempoga keskmiselt 120 lööki minutis ja kontrabassiga. Kontrabassiga bände oli Pinedas ohtralt.

Kirjeldada psychobilly festarit inimesele, kes eelnevalt selle muusikaga kokku pole puutunud, võrdub muidugi katsega manada mõnd troopilist elukat silme ette sellele, kes pole oma polaarjoonetagusest külast kunagi välja saanud. Aga teeme seda siiski. Neile, kes teavad, millega tegu, pole neid kirjeldusi nii või teisiti tarvis.

Kui tavaline festar toob kokku täpselt nii eripalgelisi inimesi kui on bändid laval ning kui korralduskomitee kavatseb peo veepiirist kõrgemal ehk plussis lõpetada, siis on neid esinejaid seinast seina. Seevastu psychobilly festarile tuleb üleilma kokku suhteliselt homogeenne seltskond, kellele tunduvad meeldivat vanad mustvalged B-kategooria jänki õudusfilmid zombidest ja tulnukatest, leopardimustrid ja loomulikult hotroad-sõidukid. See peegeldub välimuses, bändi logodes ja isegi nende nimedes.

Kuigi vaieldamatu mõju on siinkohal neil, kes fännavad kõike, mis vähegi viiekümnendatest ja USA-st pärit ning oma kindel koht on vintage´il ning isegi steampunkil, pole valdavalt tegemist siiski mitte nostalgitsejatega. Kinnituseks sellele: kogu järgneva viie päeva jooksul ei jäänud kõrva rohkem kui vast viis cover-lugu, kuigi igihaljaste hittide saatel oleks ju hõlpsam nukrutseda ja vanu aegu taga nutta. Bändid esitavad valdavalt omaloomingut ja Eddie Cocran või Gene Vincent lood jäid seekord riiulisse. Bändide nimed, mis viitavad kirstunaeltele, koopainimestele, muumiatele või muudele elavate surnute liikidele, kujutavad endast sageli hoopis omamoodi enesepila: a la „teame, et see muusika peaks ammu surnud olema, aga meie tõuseme taas ja taas oma krüptidest“.

Ligikaudu samalaadne oli ja on punk bändide suhtumine omaenda päritolusse, mis pahatihti polnud just suursugune. Nõrkus tuleb pöörata tugevuseks, miinus plussiks ja sellest saab nii kaitsekiht kui ka relv. Sarnaselt punkaritega, kelle tuntuim slogan keeldub end surnuks kuulutamast, teleporteeruvad igal suvel läbi aegade suduloori kohale teddy-boy´d; rockerid ja psychopunkid jm, et põikpäiselt oma kohta päikse all näidata.

Sageli ei pruugi võõras pila ja tõe vahel vahet teha – näiteks suhtumisse mõistesse hillbilly, millel on stereotüüpselt üpris kahetine, isegi halvustav tähendus: lihtsakoeline kolkamees. Pole salata, et hillbilly kaudu teeb see subkultuur omakorda pattu country´ga (mis mõnele selles ringkonnas isegi meelt mööda) ning teisalt omastab psychobilly ka 60ndate surfi muusika elemente. Ometi seostub hillbilly mõiste kui lõunaosariikide pärand varajase rock´n´rolliga sama palju kui konföderaatide lipp.

Isiklikult õnnestus rääkida osalejatega Itaaliast, Soomest, Mehhikost, Prantsusmaalt, Lätist, Kanadast, Venemaalt, Inglismaalt ja USA erinevatest osariikidest. Vastupidiselt eeldusele, et monoliitne subkultuuri-sisene seltskond on sektile omaselt sallimatu ning kitsa silmaringiga kõige võõra, eelkõige teistsuguse muusika suhtes, olid vestluskaaslased eranditult võimelised kaasa rääkima kõigest, mis jutuks tuli. Eriti need, kel vanust juba poole sajandi ringis, on üles kasvanud kümnenditel, mis toitis kuulajat praegusest märksa laiema muusikavalikuga, mistõttu nende tausta on kujundanud erinevad roki alahoovused. Kui on olnud õnne sündida UK-s või USA-s, võib juhtuda, et naabripoisiks on olnud suisa mõni tänaseks nime teinud staar ja seda mitte ilmtingimata psychobilly ringkonnas. Isiklik kogemus on tolerantsi ema!

Eestit on Pinedal esindanud juba aastaid väike ja staatiline seltskond, kuhu siinkirjutajal pole varem olnud au kuuluda. Siinkohal isiklik teade: Marit, sinust tunti puudust! Oled ainus eestlane, kes Pinedal külastajate seas meelde jäänud.

On nüüd kõigil selge, millest järgnevalt juttu tuleb?

Saabumine

Niisiis, kujutage ette, et terve rannakülakese on üle ujutanud hordide kaupa kohale saabunud võõraid, kes kõik näevad välja nagu oleks neid kloonitud mõnest kosmoseajastu James Deanist ja võiks arvata, et unine asum teeb 27 aastat järjest toimuva festariga oma aasta kassa. Siis aga küsib rannarestorani ettekandja häbelikult, et kas me teame, mis värk see toimub, et nii palju võõraid veidra välimusega inimesi ringi siiberdab? Festarist ei teadnud ta midagi. Tõsi, ta oli pärit Mehhikost, aga juba aastaid Pinedas elanud, kuna tal kodumaal olla mingi grupeeringuga konflikt tekkinud. Pärast tapmisähvardust pidas paremaks võõrsile kolida. Vahemärkusena – just Pineda esimesel päeval teatas telekanal hotellitoas, et Mehhikos olla lumi maha sadanud. Kataloonia päike aga küttis stabiilselt 25-36 kraadise kuumusega.

Meie seltskonda kuulus paar, kellega tutvusime juba rongis Barcelonast Pinedale – Lue & Mickey: naine Inglismaalt ja tema prantsuse juurtega kaaslane, vanust mõlemal peale viitkümmet. Mehe päritolu jäi veidi hämaraks, sest ta mainis Prantsuse võõrleegionit, kus aga Prantsusmaa kodanik teenida ei saa. Võimalik, et kui ta isiklikult selle teekonna läbinud oli, siis pärines ta näiteks Kanadast, aga pikemat aega elab Mickey juba Inglismaal. Tolle paari taust ja info nende suust avas nii mõndagi toimuvast ning selle eelloo.

Kui 70ndate lõpul ja 80ndatel oli meie põhjanaabrite juures terav konfrontatsioon ehk sageli üsna verinegi lööma punkarite ja „diinerite“ ehk rockabilly ringkonna vahel (nimetus James Deanist), toimus kümmekond aastat varem midagi analoogset, vaid teravamal kujul ka UK-s: mod´ide ja rockerite vahel. Igaüks võib ise perra kaeda, kellega tegemist. Mickey ema oli mod ja isa rocker (või siis vastupidi), nende plaadikogud kujundasid maimukese tulevasi eelistusi, milleks olla justkui garage-rock. Mickey oli psychobilly miitingule toonud legend Koffin Kats, mis eelistab end aga punk bändiks tituleerida.

Tegelikult olid pea kõik Pinedale saabunud bändid omaette legendid ja valdav enamik seal juba mitmendat korda – eraldi välja tuua oleks neid kordi mõttetu, sest Pineda väisamine oleks justkui prestiižne aukohus. Lihtsalt kõik nad paiknevad omaenda isikupärases soklis ja seda, kuidas fännid vastavalt bändidele lava ees vahetusid, võis täheldada logodest ja badge´idest nende rõivail. Kui bänd kandis laval zombie või el mariachi muerto näomaalinguid, siis ka sellest.

Mickey ja Lue´gi käisid bände vaatamas vaid valikuliselt ning nad möönsid, et polnud erinevate sub-subkultuuride vahelised naginad Pinedalgi võõrad, ent need on ammuilma lahenenud. Üldse tundusid nad enam-vähem isiklikult kõiki vanu punkbände tundvat. Näiteks võtsid nad ise jutuks ammu unustusse vajunud folk-post-punk-indie bändi Man They Couldn´t Hang, mis jõudis Rock Summerilgi käia (teisel aastal, kui mälu ei peta).

Kuna nemad olid festari korduvkülastajad ja teadsid kohalikke olusid, siis oskasid nad valgustada ka kataloonlaste meelelaadi. Emariigist lahkulöömist taotlevast rahvakillust oodanuks justkui vasakpoolset maailmavaadet. Tegelikult see nii pole, mainis Mickey – pikalt võimu ligi olnud sotsid on liiga palju varastanud ja rahvas ei taha end nendega seostada ja nii olla see kõikjal Euroopas.

Seda, kui karmi lõivu festar osalejate terviselt lõikab, oli näha järgmisel hommikul basseinis väriseva Mickey näost. Meie seltskonna esimene „vigastatu“, aga mitte langenu: viimaseks päevaks oli leegionär taas rivis.

Esimene päev: Brazilian Psychobilly night

Tegelikult toimus esimesel päeval veel teinegi kohtumine kohe rongilt maha astudes. Kokkuleppimata ajal ja kohas põrkasime kokku kolmese eestlaste seltskonnaga, kellest üks veel siinkirjutaja sugulanegi. Niisiis saime kohe teada, et festari kahe toimumispaiga vahel sõidab tasuta lõbustusparki sobiv turistirong „Hell Train“; taksosõit nonde sihtkohtade vahel ei tohi koorida rohkem kui viis eurot ning rannas töllerdavatele mustadele ei tasu kraami eest maksta üle 40 euro. Hiljem liitus meiega veel üks tüdruk Eestist, kel oli Vana Tallinnat jagada. Sellise pagasiga alustasime Pinedal.

Traditsiooniliselt on Psychobilly Meetingul esimene päev sisseseadmiseks ning seejärel on üks päev igal aastal pühendet mingi riigi või regiooni bändidele. Eelmine aasta näiteks Jaapani musale. Sel aastal oli esimesel päeval (ja hiljemgi) rõhk Brasiiliast ja üldisemalt Ladina-Ameerikast pärit bändidel, mis andis kogu õhustikule mingi jabura tarantinoliku tempo: Hillbilly Rawhide; The Mullet Monster Mafia; Sick Sick Sinners – tuntuim lugu ilmselt „We Wanna Drink Some More“ jutustab bändi mõtteviisist – ja õhtu lõpuks Os Catalepticos, millest eelmine bänd välja kasvas. Kõik bändid tundusid piisavalt omavahel tuttavad olevat, mis võimaldas muusikutel vahetada laval jooksvalt omavahel osasid nii bändi sees kui ka teiste bändidega.

Esimesed jahutavad õlled, tekiilashot, esimene joint ning The Mullet Monster Mafia, kelle korvpalluri põlvikutes bassimees meenutas äravahetamiseni kahemeetrist versiooni Danny Trejost, lükkas käima surfi, mis iseloomustab Quentin Tarantino varajast loomingut. Võrdlus seda tabavam, et isegi hiljem õlletopsi taga istudes paistis too kolge ligi meetri võrra üle oma fännidest sõprade peade. Nagu filmis, kihutasid latiino-rokkarid samas katkematus tempos, imaginaarse 70ndate aastate Dodge Challengeri küüdis juba järgmisse ööpäeva. Meri oli soe, tuul jahutas meeli ja kohe festari aia taga algas nudistide rand...

Teine päev: Koffin Kats, The Goddamn Gallows & The Neanderthals

Uskumatu, aga teine päev polnudki nii raske kui arvata võiks (ette rutates - selleks oli alles kolmas). Päevane programm viis meid ühte rannabaari nimega Santi, kus astusid järgemööda rotatsiooni korras iga päev lavale viis-kuus bändi, millest mõni ka õhtusele pealavale pääses. Ikka kaks bändi päevas. Kui arvestada, et rannaäärt mööda jalutades võttis Santi baari minek aega 40 minutit, kasutasime esialgu tasuta „hullurongi“ Hell Train, mille kõiki vaguneid täitsid koheselt eelmise õhtu üleelanud psycho-fännid. Kui arvestada aga seda, et tolle baari dringid ja nende valik polnud just kõige paremad ning sealset lava täitsid korduma kippuvad bändid, loobusime hiljem päevasest kavast.

Õhtust programmi oleks ehk lihtsaim iseloomustada nii: esimene bänd The Twilighters lõi kontrabassi pluginast pakatava garage/psycho/etc mootori käima ja nii jäi see nonstop´ina viimase bändi lõpuni. Kui midagi bändide eristamiseks välja tuua, siis tollest samast Twilighterist jäi meelde Cris Isaakile omane pika flenger-kajaga nukker kidra-intro, mis andis hetk hiljem maad kontrabassile ja sealt edasi te juba teate.

Järjekorras kolmas bänd The Goddamn Gallows kujutab endast Seasick Steve'i Korpoklaani frondina – bändis bändžo, lõõts ja loomulikult palju traksidega hillbilly teksapükse. Nende vahele mahtus juba eelpool mainit legend Koffin Kats Detroidist, kes kuus aastat tagasi ka Tallinnat väisas – sajaprotsendine tõupuhas psycho/punkabilly trio akrobaatikast kontrabassiga kuni viimse kui tattooni. Tüüpiline juhtum, kus punkbändina alustanud koosseis põhjusel või teisel tüdineb algsest liinist, pöördub tagasi oma juurteni, ent säilitab raevu ja suhtumise. Sarnase metamorfoosina sündis omal ajal Stray Cats. Taas kord vahetasid muusikud laval omavahel pille, millest oli selleks ajaks saanud juba festari traditsioon, ent kontrabass ägas ühtlases rütmis läbi öö...

The Neanderthals on perekond Flintstone´i ekvivalent muusikas. Muidugi, kui joonisfilmi tegelased üldse mõistaks muusikat teha. Leopardinahas koopainimesed, atribuutideks nuiad, tagumas primitiivset hüpnootilist surfibiiti. Olgu! Kontrabassi laval polnud. Muusikaliselt on see garage/surf rock, mida tegi proto-punk bänd The Trashmen 60ndatel ajastule omase ruumikajaga trummisaundis. Märksa hiljem ka reaktiivpommitajalt nime saanud B-52, mis olla olnud John Lennoni lemmikbänd. Neanderthalsi ei pea võtma liialt tõsiselt – nad ise ka ei võta. Põhjus ja mõte bändi nime taga on lihtsad: kui 60ndatel tundus, et rokirifid on ammendunud ja uusi kuskilt võtta polnud, asus osa toonastest „traadibändidest“ demonstratiivselt primitiivsuse teed, selmet leiutada midagi keerulist, mis ju samuti paratamatult end ammendab. Hiljem sai sellest jänkimaal pungi esimene laine: Iggy Pop, MC5, Ramones jne.

Kõige selle lõpetuseks – paar päeva hiljem kõnetas siinkirjutajat keegi võõras anglosaks festari merchi-lettide juures, arvates, et tegemist on Neanderthalsi laulja Johnny Rabbiga. Teagi, kas võtta seda kui komplimenti, aga leopard oma täppe ei loovuta.

Kolmas: Demented Are Go & King Kurt

Reede. Nagu juba jutuks oli, raskeim hommik. Tappev kuumus ja destruktiivsed eluviisid nõuavad oma hinda. Kolmandamat päeva kummitab peas lakkamatu kontrabassi tümin nagu džungitrummide lahingukutse ning tõepoolest, paljud fännid, kes varem töölt lõikama ei saanud, tulidki just selleks ajaks.

Üks tehniline tähelepanek: enne õhtust show´d festari aia taga rannas oma igapäevast jointi ja õlut võttes (ikka selles samas rannas) võis küll kuulda heliproovi helisid, ent laval ei tundunud ükski bänd ei tolle päevani ega ka hiljem oma heli vastu erilist huvi tundvat. Kogu mojo töötas puhtalt katkematu boogie-biidil ja nii iga järgneva bändi puhul. Ainus, mis jättis saundis soovida, oli vokaalide kaduma kippuv sõnade osa. Teisisõnu, naljalt sõnadest aru ei saanud, mis aga kedagi häirivat ei tundunud.

Üks tehniline kaebus ka: enne joogileti äärde siirdumist tuli osta teisest letist kupong, mille alusel käis joogi lunastus. Seega ostuks tuli seista kahes järjekorras. Jama!!!

Alustame lõpust: Demented Are Go – psychobilly legend, õigemini tolle front Mark „Sparky“ Phillips, oli ilmselt festari oodatuim ning kardetuim. Ta on nähtus ja nähtuse kohta käivad omad kindlad ootused. Kõik tahavad näha etteastet ja kardavad läbikukkumist. Tom Waitsi tämbriga Sparky saab jackpoti isegi siis, kui ta põrub. Ta ei saagi põruda, mõni tüüp lihtsalt on nii cool. Bändi kaubamärgiks ongi Sparky koolnu-meik ja kummargil mikri statiivile toetudes laulmine; tema rüht, justkui suunaks ta oma sõnu otse põrandalaudadesse.

Nii tammub šotlase kildis ja pikas leopardikasukas Sparky zombiena laval ning kuigi teadjamatelt lava ees on kuulda, et ta pole taas kuigi heas vormis ehk teisisõnu suudab vaid refrääne ära laulda, siis ometi on nemadki rahul. Midagi paremat ei saa ju zombiest oodatagi! Roll on osa Sparkyst, rock ka muidugi. Sarnast suhtumist võiks oodata punkarilt, kes oma kaotused poosi abil võiduks pöörab, teades üsna hästi, et hukatuse sarm on rohkem väärt kui võlts ellujäämine, mis talle ei sobi. Esimesest taktist on võit tema päralt.

Walesist pärit punkbänd alustas juba 80ndate alguses ja list endistest liikmetest on pikem kui rongiplaan Pinedast Barcelonasse. Sparky on jäänud. Esimesel päeval sai siinkirjutaja kuulda, justkui oleks Sparky pungi kõrgaegadel hänginud ringi hilisema Sique Sique Sputnik frondi Martin Degville´ga, kes korra Eestiski käinud. Kuna Sparky oli pea ainus, keda iga päev ka rahva seas näha oli, tekkis võimalus väide paikapidamatuks tunnistada. Ette rutates – Sparky on pärit Lõuna-Walesist ja Degville Birminghami lähedalt ning too väide oli totaalne kräpp.

Ent kui laupäeval, mil Sparkyl oli teine etteaste The Hillbilly Moon Explosioniga ja mees tundus adekvaatseks jutuajamiseks veel liiga habras, siis after-party ajal esmaspäeval oli tüüp konditsioonis vastamaks, et teab küll, kellest jutt, aga kokku puutunud nad pole. Siinkirjutaja ajas Sparky´ga veel triviaalset juttu ning soovis talle jõudu. Oleks tore teda taas kohata. Hoia ennast, Sparky.

King Kurt – bänd püsib elutervel sarkasmil, mida kannab eneseirooniast pakatav shortsides front Gary „Smeg“ Cayton. Ligikaudu sellise rolli oleks vast omal ajal välja kandnud vananev Jerry Lee Lewis (mõningane väline sarnasus), taibates, et on lootusetult tüsenenud ning ainus alternatiiv end surmtõsiselt võttes naerualuseks teha oleks kõik pilaks keerata. Midagi sellist võiks meil oodata lühikestes pükstes Peeter Volkonski esinemisest, kui ta veel laval kepita püsti püsiks. Nii see tsirkus laval vääneldes ja pseudo-seksikaid iidoli-poose võttes käima läks.

Enne show algust ringlesid kuuldused, et lava ees olijail on oodata muna ja jahu rünnakut või muud sarnast, millega bänd kuulajaid üllatada tavatseb, ent midagi sellist ei järgnenud. Küll aga lendas rahva sekka ohutuid täispuhutavaid rannapalle ja järgnes lõbus burleskilik show kleite kandvate karvakasvanud muusikute poolt. Ei puudunud ka primitiivseid Okeaania või Aafrika hõime kujutav atribuutika jms. Kuulsaim lugu ilmselt „Zulu beat“. Üks vähestest bändidest, mis esitas ka cover-lugusid, ent tegi seda nendele omasel grotesksel moel nauditavalt.

Väike ülevaade ka eelnevatest bändidest. Toda õhtut alustas The Rocket Dogz – sirgjoonelised lõunaosariikide outlookiga härrastmehed kuni kaelasidemeni välja, midagi sellist teevad meil Andrus Kasesalu ja Boogie Company. The Cracks – Jaapani punk´n´roll trio neoonvärvides poolemeetri kõrguste psychobilly-irokeeside ja horror-maskidega, mis kujutasid mädanevat näonahka. Nood zombied keerasid senisele biidile veel ühe vindi peale. Nüüd oli keskmine tempo juba 160-180 löögi piirimail saavutades The Exploitedi hardcore pungi mõõdu. Seda hetkel, kui tulemas oli veel neli bändi. Tõenäoliselt kogu festari kiireim meeskond.

Üleüldse tundus nii mõnegi bändi puhul kõige tabavam kirjeldada nende muusikat kui 80ndate thrash metalit, ainult kontrabassil mängituna. Seda kõige paremas mõttes. Kontrabassi eripära seisneb selles, et lisaks bassi funktsioonile loo struktuuri koos hoida, annavad löögid keeltele ja kõlakast justkui ekstra-löögid trummidele lisaks. Sellest ka inglise keelne nimetus „slap-bass“.

Sama rida ja tempot jätkas The Cyclone Itaaliast. Kui eelmisest midagi erinevat välja tuua, siis Rammsteini kaevuri-grimmi ja taas kord koopamehi imiteerivat lavashow´d. Kummalise sarnasusena tõusis silme ette kunagine Soome bänd Hearthill, kuidas iganes põhjanaabrid end muusikaliselt ka liigitasid. Ainult Cyclone tegi seda kiiremas tempos. The Delta Bombers – Las Vegase nelik jätkas sealt, kus rock´ n´rolliks kasvanud rhythm & bluesi klassikud omal ajal 40ndatel ja 50ndatel alustasid. Jätkas ja tegi seda puhtalt.

Neljas – The Adicts & The Hillbilly Moon Explosion

Säästes lugejaid neljanda festari-hommiku piinadest, mida siinkirjutaja läbi pidi elama, asume koheselt bändide juurde. Alustame The Hillbilly Moon Explosionist, mis oli ehk parim üllataja, kuigi sugugi mitte tundmatu nimi sel festaril. Bänd tegi nädal hiljem oma etteaste ka Haapsalus American Beauty Car Show´l.

Õnnelikud, kes seal kohal olid, ent sel õhtu Pinedas oli oma osa ka taas kord lavale roninud Sparkyl. Mitte, et bänd iseseisvalt poleks hakkama saanud. The Hillbilly Moon Explosion (üllataval kombel Šveitsist) oli kas ainus või üks kahest bändist festaril, kus laulab naine – lõunaosariigist pärit kaunitari välimusega Emanuela Hutter ning tema duettidel Sparkyga on nii oluline koht, et nende kodulehel on selle jaoks kohe päises eraldi kast: „Sparky Session“. Explosion oli ka ainus bänd, mis lasi lavalt käeviibetega helitegijalt saundi korrigeerida.

Lugudes „My Love For Ever More“ ja „Queen of Hearts“ peavad Emanuela ja Sparky maha dialoogi, mis püsib õrnal naiselikul sensuaalsusel ning mehe rämetämbril. Kontrastil nagu kaunitar ja koletis, ent lauljatar on kõike muud kui habras abitu iluvidin. Liibuvas kleidis otse pudelist kuukav Emanuela laulab täpselt ja jõuliselt, vanade bluesi traditsioonide väärselt, aeg-ajalt tantsusamme võttes ja kleiti kohendades. Sparky sammub taarudes oma repliikide vahel juba järgneva õlletopsini ja pälvib naise sooja naeratuse. See, mis lavalt kätte paistab, on säde („spark“) nonde isikute vahel.

Siis aga võtab ta naine kätte kitarri ja kuigi ta mängib vaid tausta, pole tegemist butafooria-elemendiga. Ta mängib ausalt. Hiljem võttis ta üle Oliver Baronilt vabanenud kontrabassi ja kuigi see ilmselt pole ta tugevaim oskus, pälvis trummarilt tunnustava noogutuse: „selle järgi saab trumme mängida küll.“ Nimest hoolimata pole The Hillbilly Moon Explosion soft toode.

The Adicts on kultusbänd juba hämaratest pungi algusaegadest 75.-76. aastast. Samakultusliku filmi Clockwork Orange posterit kopeeriv/plagieeriv bändi mustvalge logo pole vähem kuulus kui Mitsfitsi pealuu. Nii naeratab kõvakübaraga jokkeri-maskis peategelane Alex juba ligi pool sajandit oma fännidele. Bänd on oma plaate üllitanud legendaarsete Sire ja Nuclear Blast Recordi alt.

Psychobillyga on bändi seos aga suhteliselt lõtv, mistõttu mõjus The Adicts mõnel määral võõrkehana nimekirjas teiste esinejate seas. Samas oli The Adictsi näol tegemist festari suurima nimega absoluutarvestuses. Tõsi, viimasel ajal on bänd varju jäänud. Enne festarit kuulis siinkirjutaja isegi korra arvamust, et täiesti arusaamatuks jääb, miks või kellele bänd üldse veel eksisteerib. Ju siis on plaadimüük või tuuri läbimüük kukkunud. Elu on täis vastuolusid.

Praegune koosseis on 50 prossa iseendast noorem – lavalt on selgelt paista, et The Adicts seisab püsti frondi Keith „Monkey“ Warreni tahtel, keda saadab truult vanadest olijatest vaid kitarr Pete „Dee“ Davison, sest ilma sellise kriitilise massita ehk teise vana liikme toeta ei saa läbi ükski bändi liider – see poleks siis enam sama bänd. Trumme taob Michael „Kid Dee“ Davison ehk Pete´i poeg. Ülejäänud kaks nooremat Kiki Kabel (bass) ja Highko Strom (teine kitarr) on ilmselt sisseostet riidepuud. See võib seletada skeptilisi arvamusi bändi kohta.

Mis puutub laivi, siis siinkohal tegi The Adicts täispunktid. Monkey astus lavale mustvalges klouni ülikonnas, lehvitas kabareelikke liblika-tiibu nagu seda vanal ajal striptiisitarid tavatsesid teha ja loopis pidevalt midagi rahva sekka – mida täpselt, ei saanudki teada, aga bänd tegi oma töö. Hõbedased konfetid purskusid kahuritest õhku, täitsid saali ja sadasid rahva sekka... Kuulsamaid lugusid võite bändilt ise neti abil otsida.

Tol päeval astusid lavale veel Gutter Demons (kiire ja räpase tänava-usutava saundiga trio kontrabassiga), Gorilla (eriliselt karmi ja täpse doseerimisega trio kontrabassiga) ja Guana Batz (samuti tihke kvartett kontrabassiga – alustanud juba 80ndatel, osav ka esitama teiste tegijate lugusid ja meenutas veidi üleeelmisel päeval esinenud Cyclone´i) – väga tugevad koosseisud, mis olid korraldajate poolt pikit The Hillbilly Moon Explosioni ja The Adictsiga vaheldumisi. Nagu soomusrong kihutas taas üks päev igavikku...

Viies: Hola Ghost ja Batmobile ehk tagasi latiino-kummituste manu

Õhtut alustas Henry and the Bleeders ja bändi hüpnootilised rütmid tõid taas silme ette psühhedeelse tripi mõnest David Lynchi või Tarantino odavapoolsest road moviest. Bänd on varemgi Pinedal üles astunud. Jätkas The Rattlers – siinkirjutaja sai oma ainsa trofee, kui bänd oma etteaste lõpuks heitis rahva sekka katkise trummipulga. Kahjuks ei lasknud toll seda käsipagasis üle tuua ja nii tuli meene Ibeeria pinnale jätta.

Hola Ghostel mariachi muerto ehk pealuu-maalingutes näod, sombreerod, kastanjetid ja trompetid viisid kuulajad spageti-vesternitesse (või oleks õigem kirjutada „festern“?), mille muusikat nad osavalt oma loomingusse põimisid. The Ricochets – kui keegi teab Melrose´i Soomest, kus Smilers omal ajal trummari sai, siis vähemalt vokaal ja tempo veab võrdluse välja... Batmobile – kõva bänd lõpetama festarit. Kui aus olla, siis selleks ajaks hakkasid emotsioonid ja mäletused hägustuma. Raskeks läheb mitte ainult bändide eristamisega vaid terveid päevi omavahel.

Ära peaks mainima bände Kings of Hong Kong, Dead Elvis and His One Man Grave, Reverendo Sea to Cat, Tastless, Dollar Bill, mis täitsid kava kas Santi baaris või suurel laval vahetuvate bändide vahel reeglina paroodia-maiguliste show elementidega.

Ühel neist päevadest pööras ilm tormiseks ja öösiti võis lahe vastaskaldal näha äiksesähvatusi, kuigi meie pool oli vaikne. Nii sähvisid hääletud piksenooled ka järgneval ööl after-party ajal Santi baaris, kus kohaletulnud enne hommikut omavahel hüvasti jätsid. Vahupidu ja veidrad horror-kostüümid: tulnukad, vikatimees, preester, vampiirid, skeletid ja isegi liikuv kirst. Leebe vahemere briis...

Korraga tuli siinkirjutaja juurde tütarlaps meie seltskonnast jutuga, et talle oli keegi hispaanlane saatnud pildi ühest eestlasest – ainsast, keda ta Pinedal kohanud. Fotot silmitsedes nägi siinkirjutaja iseend ja meenus üks kohalik, kellega sai mõned dringid võetud.

Uuri lisa:
https://psychobillymeeting.com
https://www.facebook.com/Psychobillymeetingpineda/

Arvi Tapver
Töötanud varasemalt Rada7-le, Õhtulehele, teinud koostööd erinevate luureorganite ja missiagentuuridega, olnud aktiivne ühiskondlikes organisatsioonides ning hoidnud aktiivselt maksudest kõrvale.

Vaata selle autori kõiki artikleid »

Kõik fotod: Sille Tapver.