Industriaali lipulaev Ministry esmakordselt Eestis: Õhtumaa viimne, kuid tõhus piraat

18-07-2019 | kirjutas: Arvi Tapver

Foto: Taavi Torim
Tegelt päris viimaseks piraadilaevaks Ministryt nimetada ei saa, aga laval taaruv rastapatsidega Al Jourgensen meenutab päiksepiste läbi põdenud kapten Jack Sparrow´d küll. Ministry on sel juhul tema Kariibi mere brigantiin, mille mastis ta meeleheitliku kindlameelusega (puna)musta lippu hoiab, otsides tulutult vaenulikke laevu, mida kaaperdada.

Jourgensen meenutab kuulsat filmi-bukanjeeri nii kõnnakult, välimuselt kui ka žestides ning see on siiralt nauditav, aga samaaegselt ka veidi nukker. Mitte seetõttu, et piltlikult tema kuunar oleks tänapäevase naftatankri vastu võimetu, vaid seetõttu, et silmapiiril ei paista ühtki vaenlast. Seda enam, et kui Ministry oleks laev, siis oleks ta tõhus drednoot ehk raskerelvastuses ristleja, mitte lindpriide vennaskonna lekkiv lootsik.

Muidugi, Ministry on Jourgensen ja Jourgensen on Ministry, aga siiski saab neil kahel siin mõttelise vahe teha. Seda hõlpsamalt, et Jourgensen ise oma sõnadega bändi kava ehk lood pooleks jagas: „Esimesed 45 minutit kuulsite, kui pask see USA on. Teise 45 jagu toidame teid koeraküpsistega.“ Ja küpsised olid seejuures maitsvad!

Ministry loob laval oma kahe kidra, bassi, trummi ning sündiga nii võimsa helivalli, et Jourgensenil polegi muud teha kui garneerida omaenda loomingut kas suupillil, slide-kitarril või siis (ad)ministreerida tseremooniat nagu see bändi nimele ehk ministeeriumile või ka jänkide keelepruugis hingekarjasele kohane. Kogu live-etendus on tseremoonia ja see on piisavalt massiivne, et isegi kohati Dave Grohli pingevaba lavahoiakut meenutava soolokitarristi Sin Quirini osaks jäi vaid neli-viis soolot poolteist tundi väldanud show jooksul. Tõsi, neist kaks hingematvalt kaunid. Bänd on terasest nagu industraal-metallile kohane.

Otseloomulikult on Ministry poliitiline ja raskelt vasakule kreenis, ent see pole iseenesest veel halb. Pea iga teine lugu kutsus üles silmi avama, virguma või kaasa mõtlema ja see on isegi hää. Jänkimaal puudub totalitaarse riigikorra kogemus ja seda, mida nad nimetavad (natsi)režiimiks, teavad vaid kooliõpikust. Nii võitlevad nad kõikvõimsate suurkontsernide ehk raha võimu vastu, tõde moonutava ning inimesi mõjutava meedia vastu (mis on samuti kontsernide käes), mis pahatihti on valgenahaliste rikaste käes ja alati jääb õhku küsimus, kas skeemi taga pole järjekordne skeem. Vasakpoolsus USA-s tähendab väikese inimese võitlust „suurte poistega“. Sotsialismi jaoks on sealne ühiskond liiga individualistlik juba oma sünnist peale. Kui ekraanile lava kohal ilmub maata jäänud indiaanipealiku nukker, ent mornilt uhke nägu, siis peaks meenutama, et maa võtsid talt mitte Valges Majas istunud president, vaid ikka toonased valged skvotterid ehk tänased maksumaksjad.

Halenaljakaks läks loo „Antifa“ ajal, mille sõnum kaitseb tänaseid väidetavalt elujõuetuid vasaknoortest hädavareseid ehk „lumehelbekesi“, kui lavale ronis pealtnäha 130 kilone palja ülakehaga kiilaspäine „lumehelbeke“, et sealt rahva sekka sukelduda. Vähe sellest, tol kärbeskaallasest helbekesel õnnestus ka teist korda lavale ronida, kust turvad ta lõpuks maha võtsid.
Foto: Grete Stitch Laus
Pärast väikest vahebreiki esitas bänd kava teises pooles oma vanemaid hitte ja tõsiselt käima läks möll alates igihaljast „Jesus Built My Hotrod“. Nüüd laulis Jourgensen sellest, mida jänki teab ja kirub: TV-evangelistidest, metamfetamiini sõltuvusest ja raha jõust.

Nii jäigi terasele kuulajale kõrvu kumama sügavmõtteline refrään samast laulust:
„Ding dang a dong bong bing bong
Ticky ticky thought of a gun
Every time I try to do it all now baby
Am I on the run...“

Jah, varakult enne laivi oli selge, et mingit kohtumist pressiga bänd ei võimalda ja parem ehk oligi. Mine seda tea, millise pöörde selline vestlus võtnuks ja kuidas lõppenuks. Kuuldavasti jäi aastate eest Ministry toomine Rabarockile peamiselt just Jourgenseni radikaalsete väljaütlemiste ja suhtumiste taha. Muidugi, tema toonased destruktiivsed elukombed erinevat mõnukeemiat konsumeerida jäid auväärsele teisele kohale.

Jourgensen on vahepeal end kokku võtnud ja vanade bändikaaslastegagi ära leppinud (vähemalt mõnega neist). Seetõttu tabas siinset meie kilulinna üüratu õnn industriaali-giganti elusalt ära näha, kuigi tundunuks, et Helitehas ei pruugi kõiki himustajaid ära mahutada. Mahutas siiski. Seega suursündmus fännidele, kuid mitte ainult.

Ära märkida tasub ka Ministry toetusbändid samal õhtul. Alustas Survival is Suicide Barcelonast. Kataloonlaste duo (nii nad endi identiteeti määratlesidki vastukaaluks Hispaaniale) teeb enda sõnul eksperimentaalset trummi ja bassi muusikat. See tähendas praktikas seda, et bassist mängis samadel keeltel ühtlasi ka kitrarri partiid ja teine pool bändist mängis trumme. Mõlemad said oma osaga kenasti hakkama ja taas süvenes nukker kahtlus, et tulevik kuulubki sellistele kahemehe koosseisudele, kuna tehnilised lahendused võimaldavad vähema arvu liikmetega bändis hakkama saada. Äärmiselt tehniline looming, milles eksperimente sisuliselt vähe. Tõsi, järjekorras neljas instrumentaalne lühipala oli algusest lõpuni pelgalt sünkoopidele pühendet.

Dying Fetus USA-st suutis selleks ajaks saali täitnud rahva pea koheselt elama panna. Tolles brutal deathi trios oli just kui kõik selleks, et igaüks omaenese pilli mängiks, ent lahendas kitarri soolod selliselt, et neid mängis bass, kuna kitarr jäi vääramatult rütmi mängima. Seegi omapärane lähenemine.

Õhtu lõppes viisakalt enne kella kahtteist, et järgmisel päeval tööle minev rahvas viimaste busside peale jõuaks.
Foto: Grete Stitch Laus
Helitehas, Tallinn 16. juuli 2019.

Arvi Tapver
Töötanud varasemalt Rada7-le, Õhtulehele, teinud koostööd erinevate luureorganite ja missiagentuuridega, olnud aktiivne ühiskondlikes organisatsioonides ning hoidnud aktiivselt maksudest kõrvale.

Vaata selle autori kõiki artikleid »