Arvustus: Rattlecan Paintjob - „Vaata ema, muusika“. Punk, soovitatav kuulata „sangast“!

09-07-2019 | kirjutas: Arvi Tapver

Vähemalt mina tegin nii - kuulasin Rattlecan Paintjobi uut materjali "sangast". Tegelikult polegi palju muid valikuid, kuna bänd on välja andnud tõelise ajarände 90ndatesse: vormilt kasseti, mis igasse koduse musakeskuse soklisse ei sobitugi (tõsi, ka audiokassett teeb tagasitulekut ja JMKE annabki omi üllitisi välja just sellistel kandjatel, aga see on juba peamiselt fanaatikute rida) ja sisult midagi, mis meenutab toonast Psychoterrorit, PWA-d ja midagi veel. Üldiselt pigem meloodiline HC-punk.

Selleks, et seda tunnet veelgi süvendada ja kõik hoovad ikka päriselt põhja suruda, on Paintjob salvestanud omaendi sõnul kogu materjali lives ehk kõik pillid ja träkid korraga ja seda kuskil betoonbunkris. Ja seda on tunda.

Neile, kel silmad ja kõrvad, aga teadmisi vähe, olgu teada, et selline meetod tagab otsekohesema, jõhkrama tulemuse, aga tehniliselt prügisema saundi. Lisaks pole vigaste partiide üle mängimine sisuliselt võimalik. Konkreetsel juhtumile pole see bändi ka heidutanud - naisvokaalist pakatav taustalaul tundub eraldi ülesvõetud ja musa külge kleebitud olevat. Kas see nii ka on, võite küsida bändi enda käest. Igal juhul trummide taga istub Paintjobis naine nimega Ann ja trummimänguga üheaegselt lõõritada nii, et löökriistad mikrofoni lootusetult tolles betoonbunkris ei summuta, on suht keeruline. Võin ka eksida. Kui tagasi tulla 90ndate pungi juurde, siis samad taustavokaalid meenutasid JMKE neid aegu, kui Villut saatsid Promill Promilli ja Tirtsu nimelised valküüriid, kuni nendegi aeg püünel üks päev otsa sai.

Puhas nostalgialaks, kui poole laulu pealt helitase kaob kuskile inimkõrvale vaevu hoomatavatesse registritesse, et siis tagasi tulla meie dimensiooni. Täpselt nii nagu see juhtus toona kassetilt teisele musa mitmekordse salvestamise tulemusel. Teine laks järgneb, kui poolte lugude kuulamise järel tuleb hulk tühjust ehk vaikust. Õigus, jah! Kassetil on ju kaks poolt ja nüüd tuleb oodata, kuni toode end lõppu ehk teise poole algusesse kerib. Seda oodates võime arvustada muusikat ka. Kui aus olla siis olin bändi kuulanud korra ühel ühisel laivil klubis Barbar, sama materjali Rada7 keskkonnas eelkuulamisel ja mõne looga ka varasemalt neti-avarustest tuttav.

Bändi iseloomustab hoog ja robustsus, mis mõneti mängib siinsete klišeede ehk Eestis tegutsenud 90ndate punk bändide kopeerimise piiril, kuigi Rattlecan Paintjob on kahe dekaadi jagu neist noorem kooslus. Jutt ei käi pungi stampide kopeerimisest, vaid mingitest alateadlikest hoiakutest. Muidu üsna tõhus ja hääles kidra ilmselt lihtsalt ei hooli sellest, et salmide vahel ka oma instrumentaali-jupid täpselt mängida. Punk. Nagu seda Delirium Brothers või Zriamuli oleks võtnud. Lemmy-Wattie moodi laulumaneer on teadlik valik, kõrgoktaanilisest pohhuismist kõrvetet hääl nagu seda Eestis täna Huiabella Fantastica puhul veel kuuleb.

Just sellised kassetid rändasid mööda korteripidusid kümmekond aastat ikka kaasaskantavates kassetimängijates ehk „sangades“ nagu tänapäeval kolmeliitrised „tetraliisud“, kust mahuvein klaasidesse voolab. Ma ei tea, kes on Endel (the kriminaal) ega sedagi, kes on tolle kvarteti ehk Rattlecan Paintjobi ema(d), kellele kasseti nimi viitab. Tean, et kui bändi eesmärk oli teha endi kinnitusel salvestus, mis peaks olema sama hea kui nende show´d, mis ühe või teise tunnistaja arvates on paremad kui nende salvestused, siis - jah, see kassett on nagu elav esitus.

Arvi Tapver
Töötanud varasemalt Rada7-le, Õhtulehele, teinud koostööd erinevate luureorganite ja missiagentuuridega, olnud aktiivne ühiskondlikes organisatsioonides ning hoidnud aktiivselt maksudest kõrvale.

Vaata selle autori kõiki artikleid »