Nädala muusikapai nr 127

05-07-2019 | kirjutas: Rada7.ee

Utt Nika ja juuni lõpus sündinud ida-sinilambatalleke. Aastaid tagasi oli Nika ise esimene sinilambatall, kes Tallinna loomaaias ilmavalgust nägi. Loomaaia sinilambakarjas on praegu alles ka Nika ema, juulis 20-aastaseks saav sinilambautt.Utt Nika ja juuni lõpus sündinud ida-sinilambatalleke. Aastaid tagasi oli Nika ise esimene sinilambatall, kes Tallinna loomaaias ilmavalgust nägi. Loomaaia sinilambakarjas on praegu alles ka Nika ema, juulis 20-aastaseks saav sinilambautt.Foto: Inari Leiman
Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva - värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat.


Kali Malone - "Litanic Cloth Wrung"

Marko: Samal ajal, kui meil teised siin võistkonnas ägisesid, et ei ole ühtegi lugu paisse valida, avastasin mina omakorda, et väga paljud lemmikud on uue materjaliga välja tulemas: K Leimer, Alessandro Cortini, Felicia Atkinson. Tema uue albumi teaser ei üllata. Samas mis üllatust oodata orelimuusikast, mida on viljeletud sajandeid? Rene13 viimast rada7 artiklit lugedes võiks mõelda, et midagi läbimurdelist võib tulla näiteks paari aastasaja pärast. Igatahes mulle Kali Malone'i melanhoolsed organ plaadid väga meeldivad ja kuna tegu on naaberriigi Rootsi artistiga, siis miks juba Eestis ei ole esinemas?


Rosa Damask - "Our Heroes Are Leaving Us, Our Heroes Are Gone"

Rene: Muidu technoga tegeleva Peterburi DJ Nastia Reigeli katsetused pungi- ja industrialijärgse muusikaga nime all Rosa Damask. "Kuidas teha slaavi postpunki?", "Kuidas teha väga head slaavi postpunki?" ja teised sarnased õpikud on tal jäänud läbi töötamata, sest see ei kõla üldse nii nagu võiks eeldada. Paneelmajade rajooni lokaalse melanhoolia asemel on siin brutalistlik mammutprojekt. Masinad mürisevad, siseviimistlemata koridorides kajavad erinevad hääled, kõik on kaetud tolmuga ja samal ajal täiesti uus. Lõhnab kuuma terase ja külma betoonisegu järele. Siiamaani üks parimaid palu tänavusest - selle kategooria hea, mille kohta esimest korda kuuldes võib öelda, et seda lugu ma tean juba aastaid.


Nina Kraviz - "I Want You"


Ivo: Sotsiaalmeedia on jõuliselt võtmas võimu traditsiooniliselt ajakirjanduselt ning kui seni on selleteemalistes heietustest olnud nukra näoga sisukama sisuga formaadid, siis viimasel ajal on eriti teravalt silma just kõmumeedia. Sealsete töötajate tööpäev paistab suures osas koosnevat Insta jms kerimisest, et siis mõni pildike embeddida ja paar väärtusetut lausekest sinna juurde pista. Nagu sellest veel vähe oleks, siis minu meelest võtab neilt leiva veelgi jõulisemalt meemide järjest kasvav populaarsus. Nagu ka Siim Nestor aasta muusikaajakirjaniku nominentide artiklis mõtiskles, võib meeme ilmselt täna juba osaks ajakirjandusest lugeda. Techno teema üks elavamaid gruppe on "The Worst Techno Memes Ever Group Page" ja ehkki seal on põhiteemaks niisama ilkumine, siis on ka grupis endas käinud läbi mõttekäik, et parim promo on saada meemile ja kajastatud. Igal juhul on see level up, kui oled piisavalt kuulus, et meemile saada. Nina Kraviz igal juhul piisavalt seda on ja meemiteemaks olid jalad, mis arusaadavalt pole ajakirjanduslik kõrgklass ja täpsemalt polegi mõtet seletada, aga seepärast ma ka juttu just nii alustasin. Seda enam on huvitav, et Nina uus video on just selline nagu ta on, ehkki konkreetselt jalgu fookuses napib. Lugu ise on singel Nina enda labeli трип 25. reliisilt, tema enda sooloreliisilt "stranno stranno. neonjatno."


Mega Drive - "Gun Hag"

Kirill: Uus sinku Megadrive'i sel aastal ilmuvalt plaadilt "199XAD", mis on järg viis aastat tagasi ilmunud plaadile "198XAD". Vana on saanud endale plaadilepingu firmaga FiXT Neon ja lubatakse kõvasti kuuma anda. Mul pole selle vastu midagi ja singel ise paljulubav.


Five Finger Death Punch - "Blue On Black" (feat. Kenny Wayne Shepherd, Brantley Gilbert & Brian May)

krissirge: Five Finger Death Punch'ile on alati meeldinud kaverid ja viimasel plaadil (soovitan... tegelt kõiki nende plaate) tehakse oma versioon bluusiroki klassikast Blue On Black'ist. Peale tavaversiooni plaadil tehti sellest ka eriversioon, kus Ivan Moody'ga laulab koos kantriroki staar Brantley Gilbert, Brian May teeb ühe korraliku soolo ja kampa on võetud ka originaali autor Kenny Wayne Shepherd. Ehk siis selline mõnus kompott mitmest generatsioonist muusikutest.

Minnes loost natuke kaugemale - Wikipedia ütleb, et see lugu on saavutanud kõige kõrgema koha Billboard Hot 100's bändi ajaloos, millest on omamoodi kahju. Viimasel ajal on mitmel raskerokibändil (Disturbed, Bad Wolves) olnud crossover-hitt just kaveriga mingist klassikalisest loost. Kas raskerokil polegi enam muud võimalust tavaraadiosse saada?


Anna Kaneelina - "Thunder"

Laura Noodapera: Pärast Anna Kaneelina nägemist Sõru Jazzil olen tema debüütalbumiga alustanud õige mitut hommikut Tahkuna tuletorni kohvikus. Panen selle peale, saiakesed ahju ja teen endale päeva esimese kohvi. Midagi väga värsket on selles naiselikus jõus, kaeblik-võimsas vokaalis ja veetlevates arranžeeringutes. Äkki õnnestub ta järgmisele Tahkuna Briisile meelitada, kes teab. Oma peas panin kasuka talle tormituulte kaitseks valmis.