Tahkuna Briis – kidur nišifestival. Nagu bonsai.

Kirjutas Evert Palmets
01-07-2019

Tahkuna tuletornis ja selle ümber toimub 6. juulil järjekordne kultuurifestival “Tahkuna Briis”. Juba neljandat korda aset leidev sündmus toob Tahkunasse kokku muusikuid nii saarelt kui mandrilt ning traditsiooniliselt ei puudu ka kunstiprogramm. Sel aastal esinevad Faun Racket, Lauri-Dag Tüür, Mauno Meesit, Valev Sein ja Raul Keller. Kontserdipaika rikastab Vaikla kunstiperekonna juhitud KORDONi residentuuriprogramm. Lisaks pakub silmailu ja mõtteainest fotograafide ühisnäitus “Bussielu”. Rääkisime festivali vedajate Tõnu Laasi ja Laura Noodaperaga paigaspetsiifikast, tuulest, tulest ja käesoleva festivali sisust natuke põhjalikumalt.

Laura Noodapera ja Tõnu Laasi Tahkuna tuletorni vanas kuplisLaura Noodapera ja Tõnu Laasi Tahkuna tuletorni vanas kuplis
Tahkuna tuletorn on 144 aastat vana. Kas on seetõttu mingeid eriti olulisi ja märkimisväärseid ettekirjutusi selle aasta festivali korraldamiseks?

Laura: Ma arvan, et torn, mis on vastu pidanud kaks ilmasõda, saab hakkama ka väikese kultuurifestivaliga.

Tõnu: Ja kindlasti ei võistle me tugevate sügistormide mõjuga. Lugupidav suhtumine väärikas eas navigatsioonimärki on eeldatavasti igale festivalikülastajale jõukohane.

Kas kohalikud ootavad Tahkuna Briisi?

Tõnu: Võib öelda, et on tekkinud väike kohalik huvigrupp, kes siia aastate jooksul korduvalt on sattunud. Samas eks suvi ole hiidlase jaoks hea muruniitmise ja kala suitsutamise aeg. Küllap ikka jõutakse vahel ka kontserdile. Suvine sündmusterohke aeg on väga suureks kontrastiks siinsele talvisele vaikelule.

Eelmiste aastate Tahkuna Briisiga seotud intervjuudest loen välja, et peate oma sündmust pigem nišifestivaliks. Või on festival kui nähtus juba neljanda aasta hakul juured alla ajanud, kuidas prognoosite? 

Tõnu: Liivasel ja vaesel pinnasel on keeruline juuri alla saada, aga eks see teeb ka sitkeks. Pakun, et nii võib vaadata ka Tahkuna Briisi – kidur nišifestival. Nagu bonsai. Tunnetuslikult ei tahakski siit eriti kaugemale purjetada.

Jõudsime vahepeal jutuga ka toiduni! Olen kohtunud mõne inimesega kes käivad festivalidel, kuid muusika ega muu melu neid üldse ei huvita: nad ostavad festivalipassi, et tulla sinna sööma! Mida isuäratavat, teistsugust või erilist leiab tõsine kulinaariafänn neil päevil Hiiumaa põhjanukil? 

Tõnu: Sel aastal pakub süüa Daniel, kes on paljukiidetud Ungru restorani köögipoole üks võtmetegelastest. On lubatud lihtsat menüüd ja väga maitsvat toitu kahel keraamilisel grillil.

Laura: Omalt poolt seisame hea joogipoolise – ja eriti sellise soojendava joogipoolise eest. Pakkumisele tuleb kindlasti valik kohalikke taimeteesid, mille tooraine oma kätega metsadest ja rannaniitudelt kogutud. Ja kui jaksan, teen merikapsa pirukat ka.
Non Grata performance eelmise aasta Tahkuna Briis festivalilNon Grata performance eelmise aasta Tahkuna Briis festivalil
Oluline ülesanne on antud ka tulele. Eriti seda eelmise aasta Non Grata grupeeringu fotot vaadates on hea tõdeda, et toote tuletorni-temaatika publikule lähemale, lausa nende ümber. Mis rõhub sel aastal?

Laura: Sel aastal on peateema hoopis tuul. KORDON residentuur loob õhtusele programmile eelneva workshopi raames installatsiooni, mis kasutab ja aitab lähemale tuua just seda alati kohalolevat algelementi.

Sellel aastal on teil menüüs ka fotonäitus ja installatsioonid. Kas tutvustaksite neid natuke lähemalt, kuidas teemavalik sündis?

Laura: Kui fotonäitusest rääkida, siis loodusega kooseksisteerimine, teel olemine, keskkonnasäästlik ja minimalistlik elustiil – need on minu meelest teemad, mis Tahkuna tuletorni sobivad. Ja sugugi kõik näitusel osalejad pole kutselised fotograafid – lisaks Renee Altrovile, Ken Ojale ja Tõnu Tunnelile panevad pildid üles ka täitsa tavalised bussientusiastid nagu Jaagup Jalakas, Joonas Plaan, Eisa-Johanna ja Teet Liiv, Kristiiina Tang ja Nele Aunap.

Tõnu: KORDONi residentuuri eestvedamisel ja juhendamisel tekib tuletorni ümber installatsioon, mis kogu festivaliala üheks ruumiks seob. Loomulikult suhestub loodu merebriisiga, millel tuleb lasta mõjuda.KORDONi residentuur osaleb sellel aastal Tahkuna Briisil ruumiinstallatsiooniga, mille raames kutsutakse kõiki huvilisi kunstiteose loomisel kaasa töötama! Õhtustele kontsertidele eelneb töötuba, mille käigus riietatakse 43 meetri kõrgune tuletorn Hiiumaa suurimasse seelikusse.KORDONi residentuur osaleb sellel aastal Tahkuna Briisil ruumiinstallatsiooniga, mille raames kutsutakse kõiki huvilisi kunstiteose loomisel kaasa töötama! Õhtustele kontsertidele eelneb töötuba, mille käigus riietatakse 43 meetri kõrgune tuletorn Hiiumaa suurimasse seelikusse.
Matkate ka ise vahel ratastel ringi, mis selle juures kõige võluvam on?

Tõnu: Ilmselt see on põhjamaine valgus, mis ei lase suvisel ajal paigal olla.

Laura: Minu jaoks on see meeldetuletus, et heaks eluks piisab vähesest. Tarvis on paindlikkust, tervist ja jaksu, lähedasi, vett ja toitu, kohta, kus magada – ja ongi kõik. See teadmine aitab ka muul ajal olulisele keskenduda.

Mida Tahkuna Briis oma külastajatelt kõige enam ootab?

Laura: Vist ikka seda, et inimesed ikka kohale tuleks. Ja siin olles ümbritsevasse keskkonda austusega suhtuks.

Käisin hiljuti nädalavahetusel Narvas ja Narva-Jõesuus, teisel pool Eesti otsas. Sattusin ka Narva lõunapoolsemasse tippu, Narva veehoidla juurde Kulgu sadamasse, mida arhitektuurifännid kutsuvad "Teiseks Veneetsiaks." Kas Tahkunale sarnast kohta võib üldse mujalt leida?

Tõnu: Minu jaoks tuletorn kindlasti defineerib Tahkuna neeme olemust. Siit on hea merele vaadata ja merelt vaadatakse vastu. Merel liikujale on tuletorn endiselt vajalik orientiir – vaatamata moodsate navigeerimisvahendite olemasolule. Aga ka maa poolt tulijatele, kui punane kuppel metsa vahelt paistma hakkab, oled peagi neemetipus keset avarust. Tuul on siin peamiseks jututeemaks, aga õnneks on see suvel peamiselt soe.

Laura: Mingis mõttes meenutab Tahkuna neem mulle Islandit oma kidura rannataimestiku, hapra sambliku ja jonnaka tuulega. Siin on see sama veider eraldatuse, maailma ääre tunne, oled ilma väntsutada ja rõõmsalt teadlik oma piiratusest.

Festival on varem toimunud ka mitmepäevase sündmusena. Kas ühepäevane tihe programm on ootuspärane?

Tõnu: Kuna mahutame programmi ühte õhtusse, siis see tõepoolest paneb külastaja keskendumise proovile. Aga see-eest jääb ülejäänud nädalavahetus Hiiumaa vaikuse avastamiseks. Ei söanda inimestelt liiga palju suvist aega röövida.

Kui raske oli koostada festivali muusikaprogrammi tuues siinkohal esile ka asjaolu, et sündmus toimub mingis mõttes veidi eraldatud pinnal, Hiiumaa looduskaitsealade varjus ja saare kõige põhjapoolsemas tipus?

Tõnu: Alateadlikult see paigaspetsiifika kindlasti mõjutab ja ma pakun, et universaalsed märksõnad võiks olla „sume“ ja „karge“. Tuleb välja, et enamik selleaastaseid esinejaid on ka varem tuletorniga moel või teisel kokku puutunud. Teine läbiv põhimõte on, et igal artistil oleks võimalus eristuda.

Laura: Ja ega artistidel vist polegi siia keeruline jõuda, pigem on ikka külastaja see, kes vajab julgustamist, et pikk reis ette võtta.

Mul on nii hea meel, et näen festivali kirjelduses ka sõna "performance". Kuidas näeb välja teie silmis Valev Seina ja Raul Kelleri etteaste?

Tõnu: Valev ütleb, et see on valss tuletorniga. Eks see jääb pealtvaataja otsustada, kes seda tantsu juhib ja kas taktimõõt peab. Malmist tuletorni loomulik akustika paneb helid ootamatult resoneerima ja see tähendab, et tulemust on keeruline ette planeerida.

Kuidas mandrilt end kohale kõige mugavam oleks kohale toimetada? Olete ka pealinna-Tahkuna-pealinna otsetranspordi peale mõelnud?

Tõnu: Hea vettpidav moodus on broneerida eelmüügipilet praamid.ee-lt. Üle mere saab igal juhul, ka sadamast soetatud üldjärjekorra piletiga. Saab tulla bussi või lennukiga. Kuuldavasti liiguvad suvel Hiiumaal lisaks kohalikele taksodele ka Bolti autod. Eribuss… pealinnana mõtled siis Kärdlat, eks? Täitsa mõeldav!

Seitsmenda juuli hommikul (või päeval… või õhtul) ärgates on tänavune festival möödunud, peate mõnda aega ilmselt festivalipohmelli, sest väga-väga hästi korraldamine võtab võhmale. Te ise olete kõikide nüansside kulgemistega jube rahul ja kuulete palju head, emotsionaalset tagasisidet. Kas hakkate seejärel kusagil kuklas juba 2020. aasta suve peale mõtlema või õnnestub teil plaan korraks ikka päriselt ka puhata? On teil plaan?

Laura: Ainuke plaan on pärast Tahkuna Briisi korra aeg täiesti maha võtta, et korraldajatest jälle inimesteks muutuda. Seejärel lööme ilmselt kahjud kokku ja keskendume muudele Tahkuna tuletorni asjadele, sest tegemist jätkub seal ilma festivalitagi küll: kaks kuud tihedat toimetamist ootab siis alles ees.

Viimane ja Rada7.ee muusikalehe lugeja jaoks väga oluline küsimus: kas festivali käepaelad on juba tellitud?

Tõnu: Ühel aastal meil olid käepaelad, aga kontserdieelses suuremas saginas jäid need pooltele külalistele andmata. Tundus kohe kuidagi liigne. Samas sel aastal müüme pileteid online-keskkonnas ja skännime väravas QR-koode. Eks ta ole.

Aitäh vastuste eest! Kohtumiseni Tahkuna poolsaarel 6. juulil, Tahkuna Briis festivalil.

Tahkuna Briisi facebook.
Piletid leiad eelmüügist Ticketeri vahendusel.

Veel artikleid