Ülevaade maikuus ilmunud muusikaga vähem või rohkem seotud artiklitest. Kui punk on purgivesi, mida on miksinud Snoop Dogg, kuhu kaovad autoritasud, millal viimane kui üks bänd (v.a The Verve) oma filmi saab, kas Guns N’ Roses on piisavalt kuulus, kas muusikatööstuses ekspluateeritakse vaime, kes kardavad Morrissey’d, mille eest maksid John Zorni fännid, miks piraatida striime?
JOOGIINNOVATSIOON
Oluline info kõigepealt. Maikuu alguses ilmus turule Ameerikas disainitud Austria päritolu käsitöövesi, mida müüakse vaid kastikaupa ja mis mõeldud vagat joont hoidvatele punkaritele, aga sobib ka kõikidele teistele. Igalt müüdud purgilt lubatakse annetada 0,05 dollarit mere puhastamisele plastist. Kast väärt punkvett maksab 22 taala. Tallinna Vesi pakub kuupmeetri (mis on 116 korda rohkem) samaväärset vett koos torutranspordi ja solgi ärajuhtimise teenusega 2 euro eest.
https://www.businessinsider.com/liquid-death-water-mike-cessario-2019-5
Snoop Dogg segas BottleRock Napa Valley festivalil oma suurima loo "Gin and Juice" mõõdulise džinnikokteili, mida sai kokku enam-vähem 500 liitrit ja mida peetakse ametlikult Guinnessi rekordi vääriliseks. Kuigi puudub info, kes selle lõpuks ära jõid, aga sellegipoolest – proosit!
EDETABELINNOVATSIOON
Läinud suvel välja kuulutatud ajakirja Rolling Stone edetabelid, mis pidid saama vägevamad ja interaktiivsemad kui Billboardi omad, jäid välja lubatud 13. mail ilmumata ja pole teada, millal need ilmuvad. Ametlikult teatati, et asju optimeeritakse, mis tarkvaramaailmas tähendab, et asjad ei tööta, aga pole ka kedagi süüdistada.
https://www.thefader.com/2019/05/12/rolling-stone-delays-launch-of-music-charts
INFOHALDUSE INNOVATSIOON
The Verge kirjutab pikalt avalikuks saladuseks olnud bardakist, mis valitseb muusikapalade metainfo valdkonnas. See ei väljendu vaid striimikeskkondades kuvatavatest kentsakates loonimedes ja imelikes ilmumisaastatest, vaid ka saamata jäänud teenistuses. Pessimistlike hinnangute järgi ei jõua digiteenustest õiguste omanikeni või makstakse valesti kuni 25% mehaanilistest tasudest, sest info versioonide, remikside, kaverite, sämplite ja kõikide asjaosaliste kohta on parimal juhul laiali erinevates andmebaasides ja halvimal juhul nii lohakas, et sellega pole midagi peale hakata. Kesksete andmebaasidega lahtisest uksest sisse murdmine ei ole samuti kaugele viinud. Mäng on huvitavam selle võrra, et mehaanilised autoritasud, mida makstakse reprodutseerimisõiguse eest, ei ole sugugi ainukesed tasud, mis sõltuvad pädevast infost.
https://www.theverge.com/2019/5/29/18531476/music-industry-song-royalties-metadata-credit-problems
Kokkuvõte, kes, kellele, mida ja miks kogub, on ilmunud kuue aasta eest Rada7-s.
https://www.rada7.ee/artikkel/70329/Kirjastaja-roll-muusiku-elus/
Flypaper on avaldanud sarnase loo koos joonisega. Mis ühtlasi peaks pisutki valgustama, et enamasti on ahel pikem kui striimiteenus ja artist.
https://flypaper.soundfly.com/hustle/know-your-rights-a-simple-guide-to-digital-royalties/
Kokkuvõte, kui paljudelt ja kuidas tasude kohta infot kogutakse, on ilmunud nelja aasta eest NYT’s, kasutades näitena globaalselt tegutsevat muusikaõiguste infot vahendavat ettevõtet Kobalt. Globaalse hiti puhul oli tollal erinevaid infoallikaid kuni 900 000, nende puhul leidub kõige huvitavamaid infovormistusi ja reageerimisaegu. Ja suured, nagu Youtube või Spotify on neist ainult kaks allikat.
Keda huvitab praktika, siis Sonicbidsi blogis on toodud välja mõned avalikud autoriõiguste infot sisaldavad keskkonnad, kus võib suurema pildi huvides proovida midagi otsida. Väga hõlbus just ei ole.
http://blog.sonicbids.com/who-owns-that-song-how-to-research-copyright-ownership
HELISEV KINO
Hoolimata levinud seisukohast ei konkureeri muusikatööstus peamiselt piraatidega, vaid teiste tähelepanu püüdvate meelelahutustoodetega nagu film, televisioon, sport, videomäng ja umbes kahe inimese puhul ka kirjandusega. Billboard on avaldanud pika loo, kuidas käibevoogude parendamise huvides on korraga töös või just linastunud terve müriaad dokumentaale või dramatiseeringuid, kus keegi laulab. Nagu näitab välja toodud Nielseni info, kergitavad muusikafilmid, hoolimata õiguste tagaajamisele kuluvast peavalust, artisti nähtavust olulisel määral, konkureerides surma endaga.
Vanity Fair tutvustab üheksat peagi linastuvat muusikafilmi.
Pange vaim valmis, sest linale on kargamas Boy George, Aretha Franklin, Judy Garland, Céline Dion, Bruce Springsteen, The Beatles, Prince’i lugudes toimuv, Wham!i lugu "Last Christmas" ja veel üks film, kus kehastatakse David Bowiet, kes ei laula.
https://www.vanityfair.com/hollywood/2019/05/upcoming-music-movies-prince-celine-dion-beatles
TÕDE JA ÕIGUS
The Verve’i hittloo "Bitter Sweet Symphony" autor ei olnud pikalt Richard Ashcroft, vaid Mick Jagger ja Keith Richards, sest loos on kasutatud nelja sekundi pikkune sämpel The Rolling Stones’i loo "The Last Time" orkestrile seatud instrumentaalversioonist, mille kasutamiseks saadud luba ei olnud juriidiliselt lõpuni korrektne, mistõttu ei teeninud The Verve loo populaarsuselt raadios ega teles suurt midagi. Et asjal oleks veelgi hapum mekk, vaidles loo mehaanilised tasud endale Andrew Oldham, kes oli teinud orkestriseade. 22 aastat hiljem loovutasid Jagger ja Richards suuremeelse žestina oma nõudmised autoritasudele tagasi Richard Ashcroftile. Mis ilmselt tähendab, et The Verve’ist ei ole lähemal ajal tõsielusugemetega mängufilmi ilmumas.
LA bändi Guns N’ Roses esindajad leiavad, et kuigi bändi kaubamärgi õiguskaitse ei kehti alkohoolsete toodete osas, on bänd piisavalt kuulus, et peaks kehtima küll. Mistõttu on nad kaevanud õlletootja peale, kes toodab pirni ja hibiskusemaitselist õlut Guns ‘N’ Rosé. Õlletootja Oskar Blues esindajad leiavad, et Guns N’ Roses siiski ei ole piisavalt kuulus, mille peale Guns N’ Roses esindajad hakkasid tõestama, kui kuulus bänd ikkagi on. Seeläbi suudeti kogemata kombel tõestada bändi kohta ka midagi sellist, mida on juletud varemgi kahtlustada.
Vene päritolu trance muusik Arty on saanud end esindama sama mehe, kes argumenteeris Marvin Gaye pärijatele õiguse ja miljonid "Blurred Lines" autoriõiguste küsimuses. Arty leiab, et Marshmello on oma hitis "Happier" kopeerinud ühest tema remiksist kahekümnest noodist koosnevast järjestusest 19 nooti. Vähemalt 100 000 indie-, metal- ja punkbändi hoiavad sellistest kohtuasjadest kuuldes hinge kinni.
https://edm.com/news/arty-marshmello-copyright-lawsuit
Vahepeal on lõppenud kaks aastat kestnud kohtulahing Colombia päritolu laulja Shakira ja Kuuba laulja Livami vahel, kas sarnase meloodia peale lauldud viimase klišee kasutamine on plagiaat või ei ole. Kohus leidis, et ei ole ja Shakira pääses puhtalt. Vähemalt 100 000 indie-, metal- ja punkbändi said pärast sellist otsust kergemini hingata.
KRIITIKAKUNST
Eelkõige leiutaja ja ettevõtjana tuntud Thomas Edison oli ka väikestviisi muusikakriitik. Valik mõtteid omaaegsete ooperilauljate kohta suurmehe enda sulest.
GUIDO CICCOLINI: “Ciccolini is getting so sharp that he drops every overtone and only emits fundamentals… I have about made up my mind that EVERY Italian tenor is an all around general damn fool.”
GIOVANNI POLESE: “Some opera perverts have probably got educated to this type of voice.”
INSTAKARMA
Ariana Grande, kelle tuuriettevõte leiab, et kontsertidel tehtud fotode õigused ei kuulu fotograafidele, vaid Ariana Grandele, on sattunud ootamatusse olukorda ja leidnud väärilise vastase, sest jagas Instagramis kaht paparazzi tehtud fotot, kes nüüd nõuab autoriõiguste rikkumise eest õiglast tasu.
https://www.digitalmusicnews.com/2019/05/15/ariana-grand-sued-by-paparazzo/
VAIMU NÄRIMINE
Flypaper õpetab ära tundma Bo Diddley biiti, mida kasutatakse popmuusikas siiamaani, kasutatakse ilmselt ka edaspidi, kuigi Bo Diddley on üle kümne aasta surnud.
https://flypaper.soundfly.com/discover/hearing-the-bo-diddley-beat-in-everything/
The Guardian õpetab, kuidas hologrammid on orjatöö, milles ekspluateeritakse vaime, sest ühes telesarja tulevases jaos on ka nii.
TÄNAVARÄPP
New York City volikogu otsusega on paigutatud ühele Staten Islandi tänavanurgale silt kirjaga Wu-Tang Clan District, sest samanimeline bänd on sealtkandist pärilt. Teiselpool väina asuvas Brooklynis on antud ühele tänavale aunimetus Wallace Way, sest Christopher "Notorious B.I.G." Wallace veetis sealkandis oma kujunemisaastad. Ametlikuks saavad nimetused siis, kui linnapea otsused heaks kiidab.
https://pitchfork.com/news/new-york-street-corner-now-named-wu-tang-clan-district/
https://thegrapevine.theroot.com/skys-the-limit-brooklyn-to-rename-street-in-honor-of-th-1834921936
AGITPOP
Indias lõppesid maikuu keskel üldvalimised, kus üle 800 miljoni hääleõigusliku kodaniku sai valida üle 8000 kandidaadi vahel. Valimisi kaunistas suurepärane valik poliitiliselt motiveeritud popmuusikat, milles innustati laulu ja tantsu toel tegema õiget poliitilist valikut. Puudub info, missugust rolli agiteerimisräpp valmistulemuste osas mängis, valimised võitis ülekaalukalt konservatiivne ja hindumeelne India Rahvaerakond.
https://qz.com/india/1591532/songs-bharatiya-janata-party-congress-used-in-lok-sabha-election/
Aktiivsetest pensioniealistest koosnev Ühendkuningriigi bänd Rolling Stones alustab jaanipäeva paiku Ühendriikide turneed, mille peasponsor on pensioni väljamakseteenust pakkuv ettevõte. Pensionipõlve kindlustamisest ei ole bänd oma kuulajatele teadaolevalt veel laulnud.
https://www.axios.com/annuities-firms-new-stones-tour-2f0b835e-2822-47b9-b056-10099a2e5a08.html
Ühest vanemast mehest, kes esitab peamiselt halemeelseid palu, on saanud Ühendkuningriigi ohtlikumaid muusikuid. Maailma vanimaks, aga mitte kuigi oluliseks peetav Cardiffi plaadipood lõpetas Morrissey plaatide edasimüümise. Liverpoolis koristati Morrissey uue albumi reklaamplakatid ühistranspordist, sest oli esitatud vastav kaebus. Probleemi võtab kokku Liverpooli elanik Jack Dotchin, kes heidab lauljale ette, et Morrissey on pseudorassist (sic!), kelle seisukohad solvavad mitte ainult teda, vaid ka paljusid teisi ja nii valede vaadetega inimese loomingut ei tohiks ühistranspordis reklaamida.
Morrissey viimane album "California Son", mis koosneb kaveritest, mille originaalesitajad on vähemalt kolmest rassist, kellest ükski tõepoolest pole Morrissey kriitika osaliseks saanud briti moslem, Londoni linnapea ega hiinlane, ilmus 24. mail ja jõudis UK müügitabelis 4. kohale.
ÜHISAHASTUS
Fänluse vahendamist kolmepoolselt kasulikuks ärimudeliks teha püüdnud ühisrahastusplatvorm PledgeMusic läks pankrotti, kahtlustatakse viletsat finantsdistsipliini, mistõttu fännidelt kogutud raha läks esmalt ettevõtte tegevuskuludeks (sh võlgade katteks) ja alles seejärel projektidele. NPR’i lugu keskendub John Zornile, kelle mammutprojekti "The Book Beriah" rahad jäid pankrotipessa kinni.
Siia on kohane lisada muusikatööstuse PR firma CyberPR koostatud lugu, milles lükatakse ümber ühisrahastusest maalitud mesimagusaid müüte:
* Seal ajab lihtsalt kokku kümneid tuhandeid dollareid – reaalsusele vastab hoopis rohkem kalkulatsioon, palju sul on selliste inimeste kontakte, kes oleks nõus sulle raha andma ja lähtuma sellest (oluliselt väiksemast summast).
* Suur sotsmeedia järgijate arv on konverteeritav edukaks ühisrahastuskampaaniaks – sotsmeedias loeb stats, mitte edevusmõõdikud, sageli need omavahel ei klapi.
* Eduka kampaania saab panna püsti arvuti tagant lahkumata – personaalne lähenemine on endiselt kõvem valuuta kui anonüümne massisuhtlus.
* Toetajad soovivad käsitsi kirjutatud sõnu, vinüülplaate ja kassette – ja kõik tööinimesed soovivad töökoha logoga rõivaesemeid, eriti fliisi.
* Kickstarter on kõige parem keskkond, sest sellel on kõige parem maine – arukas on tutvuda keskkonna pakutavate tingimustega ja võrrelda, kuidas need projektiga klapivad, tehnilise analüüsi alusel saab talitada targemalt kui maine alusel.
https://cyberprmusic.com/5-music-crowdfunding-myths-busted/
Kickstarteri stats 4. juunist näitab, et eesmärgi on täitnud 37% projektidest, muusika puhul ligi pooled, 75% neist on kuni 10 000 dollarit, mis on enamvähem ühe albumi eelarve.
https://www.kickstarter.com/help/stats
Rahaliigutamisteenuse hiid PayPal teatas juba aastal 2016, et põrsa kotis ostmine on igaühe enda asi, nemad ühisrahastuse puhul ostugarantiisid ei paku ja nässu läinud tehinguid tagasi ei pööra. Loodetavasti õppis seeläbi suur hulk inimesi, mis asi on risk.
https://www.cnbc.com/2016/05/09/paypal-pulls-buyer-protection-for-crowdfunding-sites.html
VANA PLAAT JÄLLE PEAL
MusicWatch Annual Music Study oletustel tegutseb Ühendriikides vähemalt 17 miljonit striimipiraati, kes erinevatel põhjustel lindistavad striimitavat muusikat failideks, kandes niimoodi edasi omaaegse kassetikultuuri väärtusi, põhiline on Youtube’ist rippimine. Artiklis on sooritatud võimas loogikatehe, kuidas kõige aktiivsem 30% striimipiraatidest salvestab aastas keskmiselt 11 albumi jagu lugusid ning see on sama, mis 11 plaadi poest varastamine.
Piraadid ise põhjendavad tegevust järgmiselt:
* piraaditakse lugusid, mis ei meeldi piisavalt, et neid osta.
* äpipoed pakuvad otsingu peale striimirippimise äppe.
* tahaks kuulata lugusid offline (see on sageli premium teenuste luksus).
* ei soovi kulutada igakuisest internetimahust muusikale liiga palju.
https://www.musicwatchinc.com/blog/thanks-to-stream-ripping-music-piracy-still-a-scourge/
Ammu surnud Harold Arleni õiguste omanikud süüdistavad Apple’it, Amazoni, Google’it, Microsofti ja Pandorat süstemaatilises muusikapiraatluses, sest viimased tegelevad Arleni ametlike väljaannete pähe kahtlast päritolu ja hoopis odavamate väljannete edasimüümisega. Harold Arlen on peamiselt kuulus 39. aasta filmi "Wizard of Oz" heliloojana.
ÕIGLANE TASU
Pitchfork on võtnud kokku suure osa viimase aasta jooksul ilmunud raporteid ja analüüse muusikatööstuse oleviku ja oletatava tuleviku kohta. Sõna saavad võitjad, kaotajad, pessimistid, optimistid ja ka mõni vahepealne. Kui lugeda üks (peamiselt ameerika) muusikaturu kohta käiv artikkel aastas, siis nüüd on see olemas.
KUULDUSI RINDELT
Warner Music Groupi boss ütleb, et muusika on liiga odav, striimiteenuste keskmine kuuhind on naeruväärne, sest igasugused soodustused solgivad hinna ära. Tema räägib muidugi positsioonilt, kus juhatuse meeleheaks on vaja stabliiselt kergitada käibenäitajaid ja praeguse jaotusmudeli põhjal on premium striimiteenus sama hästi kui igakuine püsiannetus suurtele plaadifirmadele ja parem kui see oleks kõrgem. Need, kes lisavad mõttekäiku muusika nõudluse hinnaelastsuse, kuuhinna suhte sissetulekusse, käimasoleva kuuma sõja turuosa pärast ja kasvõi kuulajate soovi maksta (enamik striimist kuulatakse freemiumina), ütleks midagi muud.
Endiselt käib madin selle üle, kui hea mõte on Ühendriikides mehaaniliste tasude määra kergitamine järgmise viie aasta jooksul 44%. Nüüdseks on asjalood arenenud mainesõja nilbusteni, Digital Music News on toonud välja selle kempluse mahlasemad sõnavõtud.
Taustaks niipalju, et välja on joonistunud binaarne opositsioon, kuidas Apple on heade poolel ja Spotify (ja teised suured striimipakkujad, keda keegi enam ei mäleta) halbade poolel. Majanduslikud realiteedid selle vastasseisu taga on sellised, et tehnoloogiafirmal Apple on kama, kas Apple Music teeb kasumit, seevastu tehnoloogiafirma Spotify ainult audio vahendamisega tegelebki. Kui suurte striimiplatvormide raamatupidamine just väga loominguline ei ole, pole neist veel keegi välja mõelnud, kuidas kasumlikult tegutseda, aga kõik on veendunud, et kasutajate arvu kasvades tuleb ka kasum ja seepärast võitlus nõnda äge ongi. Välja arvatud Napster (vahepealne Rhapsody), millel pole meeletult kasutajaid, on ainult premium hinnaga paketid ja rentaablus.
Arengud võtab kokku Spotify boss, kelle jutus on väga oluline iva:
“We think $10 a month is a very, very cheap and an amazing proposition. But the amount of people who wake up in the morning thinking, "Hey, I want to like pay $10 a month for music" isn’t as great as most people would believe".
https://www.digitalmusicnews.com/2019/05/24/spotify-adam-parness-resigns/