Rasmus RändveeFoto: Herkki Erich Merila
Igapäevaselt panga ärianalüütiku ametit pidava Rasmus Rändvee suurim soov on jõuda oma muusikaga eestlaste südamesse.
Kohtume Rasmusega Tallinnas vana postimaja Reval Cafes, kuhu täiesti üllatuslikult jõudsime mõlemad enne kokkulepitud aega. Šiki villase mantli ja salliga rüütatud Rasmus pole kindlasti ammu enam see nooruke kutt Superstaari saatest, kelle illusioonidele on veel reaalsuse nõel vajutamata jätnud. „Kes ta siis on?“ küsin endamisi enda vastas tugitoolis istet võtvalt kujult.
Tallinnas igapäevatoimetusi tegeva pärnakana on hea soojenduseks küsida, kuidas (teatud mõttes) saatusekaaslasel pealinnas läheb. Arutelu käigus nendime mõlemad, et ilmselt poleks kellelgi väga lugu, kui mõni tallinlane koliks Tartusse. Seetõttu on see Tallinnas elavate pärnakate identiteediküsimus ka olulisem ja rohkem ehk teema kui peaks. Panen kohe alguses tähele, et Rasmus räägib teisiti. Ta hääl on vaikne ja toon natuke laisk. Aga see pole arrogantne. See pole ka ebakindel.
Küsin teadlikult provokatiivselt selle kohta, mida Rasmus arvab sellest, mis meie ümber toimub. Mis ta arvab sellest, et elame ajastul, kus teatud asju peab president proovima korda seada sloganiga dressipluusi kandes. „Ma olen artist, aga see ei tähenda, et mul pole oma arvamust,“ ütleb Rasmus ja rõhutab seda, et keegi ei küsi ta käest intervjuudes majandusküsimusi, kuigi ta on seda ülikoolis õppinud. „Aga see pole ka minu asi kommenteerida,“ ütleb Rasmus teema kokkuvõtteks, et muusikuna eelistaks ta siiski rääkida muusikast. „No selle uue looga on vähemalt võimalik EKRE suvepäevadel esineda. Mõnel võõrkeeles musitseerijal poleks sedagi võimalust,“ poetan naljatades.
Kusjuures Rasmusega räägimegi seepärast, et eelmisel nädalal avaldas managemendist plaadifirmaks kasvanud Made in Baltics andis just välja tema esimese singli. Eestikeelse „Kas süda veel lööb?“.
„Kuule Rasmus, mis su strateegia siis ikkagi on?“ küsin ilma aega viitmata.
„Peangi kohe kõik nüüd lauda laduma?“ küsib Rasmus mult naeratades.
Strateegilisust on aga kahtlemata tunda. Näiteks on Rasmusega rääkides kohe tunda, et ta ei anna oma elu esimest intervjuud. Ilmselt ka mitte viimast, sest oma plaanidest rääkides jääb ta napisõnaliseks, kuid on aru saada, et selle „keskendun ühele päevale korraga“ taga luusib siiski mingi läbimõeldus. Milline täpselt, jääb aga saladuseks ja võib-olla on see ka hea. Rasmus nendib, et suurim eesmärk on tal praegu leida tee eestlaste südamesse ja jõuda kohta, kus tal on kodumaa publikule midagi anda. „Kas süda veel lööb?“ märgib tema sõnul tema karjääris uue ajastu algust. „Kohalejõudmist loomingus ei ole, on vaid teelolek,“ ütleb Rasmus, kui küsin, mis punktis ta artistina on.
Triivime selles teemas kohe küsimuseni, mis sai siis ikkagi isepäisusega silma paistnud kunagise superstaari bändist. „See on nagu ikka noorelt alanud suhetega. Sa kuidagi kasvad neist välja. Selle lõpp oli miskit, mida me kõik tundsime ja see juhtus väga loomulikult,“ kirjeldab Rasmus protsessi, mille tulemusena jättis ta kodulinna kamraadid ja astus olulise sammu oma karjääris – alustas teed sooloartistina. „Aga see pole lihtne. Korraga sain aru, et pean kõikide asjadega tegelema. Muusika, kontserdid, meediasuhtlus, strateegiline planeerimine, manageerimine, riietus ja nii edasi,“ kirjeldab Rasmus üksinda olemise teekonda kui väljakutset. Aga kohati räägib ta ikkagi „mina“ asemel „meie“. Aja jooksul saab aina selgemaks, et „meie“ taha ei peida end vaid tema uus saatebänd, keda muide Rasmus hindab väga kõrgelt. Pigem mänedžer Toomas Olljumit ja tema meeskonda.
„Koostöö Toomasega on kujunenud väga sujuvalt. Pöördusin tema poole seoses Eesti Lauluga – singel oli meil olemas, vajasime appi kedagi, kes suudaks koordineerida kogu protsessi. Sealt jäime me koos edasi töötama. Me täiendame üksteist, sest on asju, milles Toomas on minust palju teadjam,“ kirjeldab Rasmus oma koostööd Olljumiga. Näiteks läheb jutt sellele, et mõnikord on Toomase nõu olnud asjalik ka särgiga sobimatu lipsu diskvalifitseerimisel esinemisriietusest.
Rasmus on sooloartistina välja andnud seni kolm singlit. 2017. aastal avaldatud debüütsinglile „This Love“ eelnes pime periood. Rasmus räägib, kuidas kirjutas usinalt lugusid, aga ükski neist polnud päris see. „Sul on ainult üks debüütsingel karjääri jooksul. See ei saa olla keskpärane või hea. See pidi olema parim,“ kirjeldab Rändvee teed oma soolokarjääri alguse saanud looni. Ja ta ei eksi, sest Eesti Laulult noppis ta tol aastal kolmanda koha. „Poleks arvanud,“ ütleb Rasmus. Selle aasta suurfavoriidiks peeti ju teatavasti Kerlit, kelle asemel võitis rahva hääl, mis lähetas Eurovisioonile Koidu ja Laura „Verona“. Kui küsin, milline neist kolmest on tema parim lugu, on Rasmus diplomaatiline. „Parim võidab. Kindlasti oli „This Love’il“ oma koht ja see on jõudnud kuulajate südamesse,“ kirjeldab Rasmus.
Kõik lood on sündinud koostöös erinevate laulukirjutajatega. Lugude valmimise protsessi kirjeldades nendib Rasmus, et professionaalidega koostööd teha on hea. „Kas süda veel lööb?“ muusika sünnile aitasid kaasa põhjanaabritest Topi Latukka ja Matias Meller. „Ma andsin neile vabad käed, aga ütlesin, et soovin ise kirjutusprotsessis osaleda,“ kirjeldab Rändvee. Nii asuski trio ühes ruumis tööle ja loo kondikava oli valmis pooleteist tunniga. Kokku kulus ideest teostuseni kaks päeva. „Lool olid olemas nii inglise kui ka eestikeelsed sõnad. Seekord oli selgelt aru saada, et eestikeelsed on paremad ja loo mõte tuleb selgemalt välja,“ kirjeldas Rändvee, miks ta loomingusse esimene emakeelne laul sattus. Kusjuures plaanis on eestikeelse loominguga ka jätkata ja ümberorienteerumine koduturule on Rasmuse praegune strateegia. „Eesmärgid ja plaanid on ajas muutuvad,“ lisab Rasmus kiiresti selgituseks, kui küsin, kas maailmavallutuse plaanid on maha maetud. Loo sõnad on kirjutanud Maian Kärmas, kuid eestikeelseid sõnu proovinud ta ka ise kirjutada. Kuid need pole muusiku sõnul olnud veel piisavalt tugevad avaldamiseks. Oma inglisekeelsed tekstid on teinud Rasmus aga ise.
Kui pärin, miks Rasmus ikkagi seda kõike teeb, võrdleb ta seda sõltuvusega. „See laeng, mis ma lavalt saan, paneb mind seda tegema,“ kirjeldab Rasmus silmnähtavalt elavnedes. Järgnevalt räägime sellest, mis tunne on muusikaga tegeleda ja miks on hea siiski muusika kõrvalt tegeleda maisemate asjadega. Näiteks käia tööl. „Ma tunnen, et see aitab mul hoida tasakaalu,“ ütleb Rändvee.
Täiesti ootamatult oleme oma planeeritud tunni kohvikus kulutanud. Aeg on viimaseks küsimuseks. „Rasmus, sa oled mulle seostunud mingi teatava isepäisusega ja sellega seoses küsin, et mis on järgmine isepäine samm, mida sa kavatsed teha? Eesti keeles laulavad ju teised ka.“ Rasmus kissitab kergelt silmi ja hakkab mulle rääkima sellest, et on juba pikka aega unistanud väga eriliselt lavashowst, mille kallal ta nüüd on tööd teinud. „See on midagi, mida keegi Eestis pole varem teinud,“ kirjeldab Rasmus kirglikult oma plaanist.
Ja ongi aeg. Rasmus paneb selga oma villase mantli ja suure salli kaela ning sukeldub pärastlõunase Tallinna inimmassi. „Ehk ta siis leiab sealt kuskilt selle tee eestlaste südamesse,“ mõtlen endamisi.