Lembit Krull räägib. Mitte ainult muusikast.

21-05-2019 | kirjutas: Aimar Ventsel


Hot Kommunist on Lembit Krull (bass, vokaal), Mikko Nissinen (kitarr, taustavokaal), Andres Aru (trummid) ja nad lasid hiljuti välja EP. Nimeks „Ära määri meie käsi oma verega“. Vinüülil ja puha. Plaat on hea. Kopromissitu, energiline ja tige. Mispärast oligi põhjust bändi frontmaniga maha istuda ja rääkida.

Kas sa elad Soomes praegu?

Praegu veel elan. Aga ega ma sinna jääda ei kavatse, naine-lapsed on siin Eestis. Aga mõned aastad pean ma Soomes veel virelema, et mingisugust pensioni välja teenida. Ma olen ise ettevõtja, ega ma endale suurt palka ei maksa. Aga eks see asi ole nii, et pead rabelema nii kaua kui saad. Eestis pole praegu üldse mingit varianti.

Sa oled ju elektrik? Eestis praegu ju päris palju ehitatakse, ehkki ma ei tea mis palgad Eestis ehituses on.

Hetkel veel toimib kõik. Aga eks varsti tule kinnisvaramulli kliimaks ja siis hakatakse jälle laenuvõtjaid pigistama ja rahast tühjaks tegema. See on üldse kapitalistliku majanduse huvitav omadus, et iga kümne aasta tagant tuleb majandus alla tõmmata ja võlgu sisse nõuda. Minu meelest selline tsüklilisus järjest tiheneb, katteta raha liigub järjest rohkem. Pill läheb lõhki niikuinii millalgi. Siin ei ole küsimus üldse rahamaailmas vaid ressursside jaotamises, neid lihtsalt ei jagu enam. Eestis on ju ka nii. Kõik see poliitika on selline, et ükskõik millist erakonda sa ei vaata, väljaarvatud mingi Elurikkuse Erakond, siis kõik räägivad majanduskasvust või heal juhul säästvast arengust. Kui see aga toimub rahamaailma kehtestatud reeglite järgi, siis see ei toimi kohe mingit moodi. Kui sa tootestad mingi ellujäämiseks elementaarse asja, siis sellise ideoloogiaga või mõtteviisiga ei jõua kuigi kaugele.

Ma ise ka vaatan, et järjest rohkem tekib asju juurde, ilma milleta ei saa.

Loodame et mingi terve talupojamõistus pääseb võidule.

Sa mõtled maailmas üldse või Eestis?

Nojah, maailmas üldse, aga Eestis ma vaatan nagu ... nagu imedemaal. Kuidas valija läheb äärmusest äärmusesse ja usaldatakse juhte, kes võimule saades kohe kõik ära unustavad. Kõige huvitavam on jälgida seda tavakodaniku või indiviidi tasandil. Kuidas poliitikutel sabas joostakse ja usutakse kõike seda pläma. See arvamus võib päevapealt muutuda.

Mind hämmastab kõige rohkem EKRE. Mitte isegi partei, aga see mass fänne, kes usub iga sõna, mis neile ette söödetakse.

Ma arutasin seda hiljuti ühe klassivennaga ja me mõlemad jõudsime järeldusele, et vana Helme on oportunist ja ülejäänud on hullud. Ma alguses jälgisin EKRE-t ja lootsin, et nad toovad poliitikasse mingisugust teravust, aga paistab, et niipea kui nad sinna saavad, siis kogu selle jama, mille nad kokku on keeranud, see unustatakse kohe ära. Ja muidugi see pidev hirmu tekitamine olematutest asjadest, mis Eestit lähiajal ei ohusta. EKRE-l on kindlasti ka mõtlevat valijaskonda, kellele nende valimislubadused korda lähevad, ent nüüd mängitakse ainult puhtal hirmul. Rail Balticut nad peatada nähtavasti ei suuda ja riigiametis lokkavat korruptsiooni nad hävitada ei suuda, sest nad on ise seal sees. Nüüd läksid nad võimuliitu ühe Eesti kõige korruptiivsema parteiga - mida sa seal paljastama hakkad? Nüüd tekib see, et suurima valimisvõidu saanud erakond läheb opositsiooni ja igasugune otsustamine takerdub pisiasjade taha. Ma ei tea, kaua rahvas ennast lollitada laseb, ega sellest head nahka ei tule. Ma ei ole mingisugune reformarite pooldaja, aga kindlasti on reformaritel tagataskus häid majandusspetsialiste.

Mina arvan, et rahvas laseb ennast kaua lollitada. Vingumist on palju ja see laseb auru välja.

Mind on ka üritatud EKRE-sse värvata. Nähtavasti on see tingitud minu sõnavõttudest valitseva poliitilise establishmendi suhtes, aga ma ei saa olla koos mingite ullikestega ühes parteis.

Üks sinu sõnavõttude teema on Facebookis Eesti Vabariigi kritiseerimine.

Minu jaoks tekibki küsimus, kas eestlastel ongi vaja oma vabariiki. Nad on suure hurraaga hulga asju persse keeranud.

Mis nimelt?

Meil oleks siin Euroopa serval vaja rohkem sirget selga näidata. Igasuguste suurprojektide elluviimine või siis rahvusvahelise finantsmaailma nõudmisi täita. Või see suur raha matta sõjalisteks eesmärkideks. Ma ei usu, et Eesti kaitseks keegi kätt tõstab, meie oleme selleks siin, et peamiste NATO maksjate pealt esimene löök kõrvale juhtida. Siin oleks vast võimalik luua mingisugune Baltimaade ja Skandinaavia ühendus, mis territoriaalse kaitse kohalt oleks palju kindlam kui see usakate poolt pakutud värk.

Räägiks nüüd muusikast. Sa ütlesid kunagi, et vinüül sulle endale peale ei lähe eriti.

Mul on väikesed lapsed. Kodus ei saa muusikat kuulata, hakkavad kohe kisendama, et pane see müra kinni. Kuna liigun tööasjus palju autoga, on CD-d kogu aeg autos, seepärast ei kuulagi eriti vinüüle. Tegelikult olen aru saanud, et vinüülplaat on mingisugune kogumisväärtus. Nagu raamatud. Või T-särgid. Neid olen ka mõnes mõttes kogunud. Heli poole pealt tehti ju CD kõige rohkem originaalesitust taasesitama. Paistab, et vinüüligurmaanidel on muu mõttes. Mingi nostalgia. Ja tseremoonitsemine. Et iga veerandtunni tagant saab plaadimängija juurde minna poolt vahetama.

Mis mõtet on üldse albumit või EP-d teha ajal, kus palju laetakse loo kaupa maha muusikat?

Allalaadimine võimaldab muusikahuvilistel terad sõkaldest eraldada. Ja sitta mitte helpida. Las sitt jääb neile, kelle elu muidu ka sitast koosneb.
Ma olen asja võtnud sellisena, et iga minu tehtud plaat on omaette kunstiteos. Mis sest, et ühiskonnakriitiline. See on lihtsalt veres. Igaüks neist on hoolsasti kokku pandud ja põhjalikkusega tehtud. Pigem on see kui väike monument, selles dimensioonis, sellise isiku kujul nagu mina hetkel, luua endale mingisugune väike mälestus või põhjendus oma eksistentsile. Eks järgmised elud näitavad, kui palju eelnevat karmavõlga sellega kustutada andis. Kui aus olen, siis minagi laen muusikat alla. Täiesti illegaalselt ja lubamatult. See aga võimaldas mul näiteks viimase Metallica plaadi ostmata jätta, aga uue Clutchi ostsin täiesti ametlikult. CD. Allalaadimine võimaldab muusikahuvilistel terad sõkaldest eraldada. Ja sitta mitte helpida. Las sitt jääb neile, kelle elu muidu ka sitast koosneb.

Kus ja kuidas te täpselt selle EP lindistasite?

Seekord sai lindistatud Tallinna Linnahallis Walter nimelises stuudios. See on päris uus koht, kus meie materjali üles võtsid Are Kangus ja Karl Korts. Karl on veel suhteliselt noor ja tormakas, aga kõik sujus hästi. Miksida ja masterdada lasime Taavi „Taff“ Aavikul, kes meie esimese kauamängivagi produtseeris.

Kui tähtis on tänapäeval artistile sinu meelest see, et ta muusika oleks internetis kätte saadav?

Ma arvan, et see on igati tervitatav, et muusika ka netti pääseb. Vanasti oli hulga raskemini kättesaadav. Nõukaaegsed veel mäletavad, kuidas Radio Luxembourgi või soomlaste Radio Mafiat kuulati-lindistati. Kindlasti tekitab praegune olukord palju segadust, sest muusika tulvab sisse igast uksest-aknast. Aga samas see võimaldab just meietaolisel väiksel bändil kuulajaid leida. Huvitaval kombel ongi suur osa meie fännidest väljapoolt Eestit. Siinne publik, nagu ka muidu rahvas tervikuna, ei julge millegagi eristuda. Peale lollakate tattoode ja V8.

Kuidas teil lugude kirjutamine/lindistamine välja näeb?

Mina trein põlve otsas mingid bassikäigud, salvestan need arvutisse ja saadan tüüpidele laiali. Mikko lõikab üleliigse välja tihtipeale ja proovides saame kokku ja teeme looks. Trummari jaoks on minu ideed vahel vastuvõetamatud, sest suudan nii lollakaid asju välja mõelda, mis ei mahu ühessegi taktimõõtu. Eks siis tuleb maa peale tagasi tulla.


Postscriptum Lembitult: Lisaksin siinkohal veel, et me oleme omast arust oma pungimähkmetest välja kasvanud. Hot Kommunist on kooslus, millele ma ei üritagi mingit üldist nimetajat leida. Laseksin selle pigem kuulajal otsustada. Nagu omal ajal lahkusid Rockstarsi saalist viimased noored külastajad: „Lähme siit minema, see on mingi kuradi sotsrealism!“ Ongi, kui kuulata oma südametunnistust…



Hot Kommunisti saab algaval nädalal kuulata viies kohas:

22. mai - Cactus, Helsingi (Rattus, Hot Kommunist, SS Robot)
23. mai - Kultuuriklubi Tempel, Pärnu (Rattus, Hot Kommunist, SS Robot)
24. mai - Klubas Depo, Riga (Rattus, Hot Kommunist + Local Support)
25. mai - Tūsas pas Mekaniką fazendoje. Sezono atidarymas 2019, Kaunas (Rattus, Hot Kommunist + kohalikud bändid)
26. mai - Xi20, Vilnius (Rattus, Hot Kommunist + kohalikud bändid)

Aimar Ventsel
Aimar Ventsel on etnoloog ja sotsiaalantropoloog. Ise on ta öelnud ka naljaga pooleks, et on lisaks Eesti ainukene täiskohaga pungi-uurija, sest just seda sai ta teha Suurbritannia TOP10 ülikooli, Warwicki Ülikooli juures.

Vaata selle autori kõiki artikleid »

tont
23-05-2019
kell 02:59

Loodame et mingi terve talupojamõistus pääseb võidule.
super