Suicide Messiahs tuli kokku 2016. aasta volbripühade aegu Soomes, Turus VR Stuudios. Nädalake hiljem ootas täispikk plaat kaanetamist. Kõigest paar aastat laagerdumist ning album „From Here To Eternity“ jõudis lõpuks teie ette Rada7.ee eelkuulamisel ja füüsiliselt eelmise aasta septembris. Veel pool aastakest hoovõttu koos meeskonnavahetusega ning saabunud on aeg, kus tuleb sammud sättida esitluskontserdile.

Albumiesitlus toimub selle reede, 10. mai õhtul rockiklubis Barbar ning koos esitlejaga saab kuulda kõnekat läbilõiget rockist hardcore’ini. Seejuures on läbilõige rahvusvaheline ja kõrge laenguga. Minifestivali mõõtu sündmuse „ROCK goes PUNK goes HARDCORE“ raames leiab lavalt muidugi albumiesitleja, Eesti-Soome ühisbänd Suicide Messiahsi, lisaks Hella Rebelliön Norrast, Strapon Lätist, Tourette’s Saksamaalt ja Rattlecan Paintjob Eestist. Viie riigi underground muusikaskene viimaste arengutega kursis hoidmiseks hädavajalik pidu ja kindlasti on põnevat avastamist. Tasub olla kohal, et kevadväsimus kaoks.

Raporteerib kontserdikorraldusest hingetu Suicide Messiahsi eestlasest laulja ehk front Arvi Tapver.

Kuidas oma muusikat kirjeldad?

See on selline litsipunk ehk tramp-punk, mis miksib kokku esimese laine punki, glämmi ja psühhobillit. On kiirust ja on meloodilisust.

Aga mida sa arvad sellest, et Aimar Ventsel meil ilmunud arvustuses kirjutab, et see on märksa popim bänd kui sul kunagi varem ja toob võrdlusena mängu nimed Joan Jett ja Pretenders?

Võrdlused on kindlasti omal kohal, kõigel on oma aeg. Diana aeg sai läbi ja bänd lõpetas siis, kui see kätte jõudis elik tollane koosseis oli jõudnud sinna, kus vähemalt ühine areng oli lõppenud ja edasi polnud kuhugi minna – selle ehk toonase loominguga. Võrdlus Joan Jett/Pretenders´iga on muidugi meeli ülendav – ühelt poolt on ju ajastu ja see muusika, mida need bändid esindavad, loomulikult sarnased meie omaga, teisalt on alati keeruline see, et millega üldse midagi võrrelda. Mulle tuli see muidugi komplimendina, et Aimar Ventsel mind kahe nais-(post)punk-legendiga võrdles. Esmakordne juhus elus!

Kuidas Suicide Messiah kokku sai?

See oli 2005. või 2006. aasta, kui Dirty Dianaga Soomes tutvusime meestega, kes seal sleaze rocki skene eest vedasid. Olime kõik eri bändides, tegime siis ja hiljem mitmeid tuure nii Eestis kui ka Soomes. Aastad läksid ja ma pühendusin rohkem Eesti tegevustele, kuid kontaktid jäid ja orgaanilise arengu tulemusena jõudsime selleni, et asutasime Kime Chaosega Suicide Messiahsi.

Miks Eesti tüüpidega bändi ei tee?

Eestlastega pole head õnne olnud. Olen selle peale mõelnud ja korduvalt proovinud, aga miskipärast ei ole nagu päris see olnud. Äkki ongi põhjus selles, et see pungi esimene laine, mis Soomes vägevalt juurdus, ei kinnistunud Eestis. Me liikusime kohe Pistolsist Exploitedini ja esimese laine bändid meie muusikalisele arengule ülemäära suurt panust kaasa ei andnud. Ehk siis meil pole seda skenet ja taju, mistõttu pole ka muusikutel seda sarmi ja eneseirooniat, mis selles žanris on hädavajalik. Eesti muusikas on glämmi vähe ja teadlikkust on vähe. Meil teatakse Guns ‘n Rosesit, mis tegelikult on teine või kolmas laine skenest, mille aluseks on Soome bänd Hanoi Rocks, kes omakorda ammutas ideid New York Dollsilt. Seega võib öelda, et soomlased valdavad juba orgaaniliselt seda kunsti ja nendega koos seda teha ongi kõige õigem.

Mitmes kontsert see Eestis on?

See on meie esimene selles kooseisus Eestis. Laupäeval (4. mai) oli esimene show Soomes Kuopios, kus uue koosseisu kolm legitiimset liiget pärit on. Oleme paaril viimasel aastalgi mõned laivid andnud Eestis, aga nüüd esitleme oma uut albumit „From here to Eternity“. Mul on hea meel, et asusime lõpuks oma esimesele tuurile ja saime bändi ratastele.

Miks plaadiesitlused nüüd, kui album ilmus eelmise aasta septembris? Mis vahepeal toimus? Eelmised bändikaaslased olid Turust – miks Turust sai Kuopio? Mis nüüd parem on?

Plaat ise tõesti ilmus juba septembris, ent selle esitlus venis seoses sellega, et klubidesse bookimine ehk esinemiste kokkuleppimine käib kolm kuud ette, mis oleks sattunud jõulude kärasse või siis sootuks jaanuari-mõõna aega. Tõsi, ühe miniatuurse tuuri Soomes jõudsime jaanuaris teha (Turku-Pieksämäki-Kuopio jne), mis tõestas, et pole just kõige soodsam aeg plaati esitleda, kui inimesed on end aastavahetusest lõhki tõmmanud. Seetõttu otsustasime lükata tuuri kevad-talve. Siis aga selgus, et stuudio-koosseis, mis Turus plaadi materjali sisse mängis ja kes on kõik head tuttavad vanast ajast, ei saa osaleda, sest teised projektid ja bändid võtavad oma aja.

Seetõttu oli vaja leida uus trummar ja bassist. Kuna juba Dirty Diana ajast teadsin Kuopiost Rosy Dream nimelist moto-glam-punk triot, siis loogiline oli pakkuda "haruldast võimalust" just neile. Seda enam, et bänd on alates 1994. aastast, kui koosseis Londonis veel pesitses ja sealt tagasi Soome tuli, esimest (või teist) korda võtnud ette pikema pausi ehk viimasest show´st on tänaseks möödunud üle poole aasta. Diana jõudis tuuritada Rosy´ga Soomes ja Eestis pea viis-kuus aastat.

Laupäevane, 4. mai debüüt-kontsert kinnitas mu arvamust, et Turu koosseis oli parim võimalik stuudios, ent laval on uus koosseis vitaalsem ja orgaanilisem.Tim Stealer (kitarr-laul) ja Jay Victory (bass-laul) olid kohe nõus, trummarit B. Crossstream´i aga vaevasid tervisehädad, mis veelgi tuuri venitas. Nii frustreeriv kui see ka on/pole, tuli objektiivsetel põhjustel veelgi venitada teele asumist. Uus koosseis alustas siiski kava selgeks õppimist juba kevadest saati ja trummariks tuli veidi üllatuslikult Rosy helitehnik Mike Kinky.

Tegelikult on vahepealsesse aega jäänud pea sama koosseisuga ka nelja loo pikkuse EP materjali salvestamine möödunud aastal, mis nüüd on juba miksamise ja masterduse läbinud. Päris niisama pole istunud.

Laupäevane, 4. mai debüüt-kontsert kinnitas mu arvamust, et Turu koosseis oli parim võimalik stuudios, ent laval on uus koosseis vitaalsem ja orgaanilisem. Võimalik, et omad miinused on bändile stuudio-töös, aga nii ongi elus, et kõigil on oma tugevemad ja nõrgemad küljed. Turu koosseis näitas oma miinused omakorda laval välja.

Eks-Rosy ehk uue Messiahsi üheks tugevaks omaduseks on lisaks kõigele põhjalik DIY-kogemus: korraldanud aastate jooksul oma tuurid pea kõik ise, kasutamata selleks manageride-agentuuride abi; välja andnud kõik oma LP-d ja EP-d + singlid (mille hulk küündib sinna kuhugi 10-15 vahele) ning kogu tehnikapark alates PA-st kuni prožede ja muu lavavalgustuseni on bändi tuuribussis alati kaasas loksunud. Kunagi olla bänd saatnud pikalt mingi korraldaja, kes pakkus end esinemisi sebima ja ühtlasi oma tehnikat. Põhjus on takkajärgi naljakas, aga bänd eelistas oma tehnikaga tuuritada. Ilmselt see pakkumine ka kõige altruistlikum polnud ehk tasuta lõunaid ju pole ja bänd aimas, et sellega kaasnevad tingimused.

Lisaks ülalmainituile teeb bändis endiselt kaasa lugude kaasautor ja kitarrist Kime „the Chaos“ Kuisma alias Jeekim.

See, et lõpuks bänd ratastel, kõlab nagu millegi algus. (Loodetavasti) mille?

Plaanid on sellised, et enne 25. juulit, kui teeme etteaste RockCock festaril (taas) Kuopios – eelmisel aastal oli seal 27 000 kuulajat -, peab tolle EP välja andma, aga võimalik, et salvestame lugusid juurde ja teeme hoopis täispika plaadi. Materjali on juba ootamas ja nimedki valmis üllitistele. Praegu käib kompamine tuuri-korraldajate seas ehk mõte oleks anda korraldus mõnele agentuurile, ise piirduda muusika ehk loominguga.

Aitäh ja edu kontserdil!

Vaata lisaks: 10-05-2019 Rock goes Punk goes Hardcore: Laval 5 riigi bändid