Majorlilkween – lokaalne ja globaalne, algaja ja superstaar

05-04-2019 | kirjutas: Ivo Kiviorg

Foto: Cheril Sanchez
„Kes on see Majorlilkween, kes järsku kõikidel auhinnagaladel esineb?“ kõlas hiljuti küsimus. „Kõikidel“ on küll täpsemalt kaks hiljutist - EMEA ehk Eesti Muusikaettevõtluse Auhinnad ning EFTA ehk Eesti filmi- ja teleauhinnad -, aga artist on tõesti uus. Esimene kontsert toimus 22. märtsil tänases muusikaelu südames Sveta Baaris peosarja BÄM raames ning alles eelmisel nädalal, 28. märtsil ilmus tema esimene lugu „Bound“. Ehkki muusikas uus tegija, siis Majorlilkween taga olev Alexandra Elizabeth Ljadov on tõusev tegija videokunstnikuna, ka ilmunud loo puhul on ta lisaks muusika ja sõnade autorina ka video lavastaja ja kaasmonteerija, ning karastunud tipptegija moemaailmas – muljetavaldava tehtud tööde nimekirjaga ning moeajakirjanduse eri edetabelitesse kuulumisega võib supermodelli tiitli julgelt välja käia. Rääkisime Alexandraga, kas ja kuidas need erinevad maailmad sobituvad ja võrdluses paistavad. Kui pahatihti pole noortel artistidel just väga palju öelda, siis sel korral sain kindlasti ka ise natuke targemaks.



Visuaalne esteetika, sõnad ja biidid

“Ma hakkasin hiphoppi kuulama, kui ma olin 14-15 ja see on mu lemmik muusikastiil. Muusikal on mu elus väga suur koht, kuulan kogu aeg muusikat, väikesest saati olen tantsinud ja see nagu täidab olemist või hinge. See on natuke klišee, aga kui sa kõnnid tänaval koos muusikaga, siis sul on palju parem olla. Võib kui sul on halb tuju või oled väsinud ja paned muusika peale, siis tuleb kohe energia.”

“Kuna ma kolisin New Yorki, kui ma olin 16, siis ma tean palju underground idaranniku räppareid ja üldse sellist teistsugust, uuema kooli hiphoppi. Ma olen selle keskel olnud ja mu tutvusringkonnas on inimesed, kes teemas tegijad. Nemad julgustasidki mind freestyle’i tegema ja mul tuli see päris hästi välja. Eelmise aasta suvel kirjutasin ühe freestyle’i üles – arvasin, et see on suht hea. Mõtlesin, et teen loo ja sügisel läksin stuudiosse. Seal mul hakkasid lihtsalt laulud tulema, biidi mõtted ja kõik-kõik ideed. Sellest see saigi alguse.”

“Ei, kõik on minu jaoks oluline,” vastab Alexandra kindlalt, kui küsin, kas saab kuidagi eraldada visuaali, sõnad ja biidid. “Ma olen modell, seega on visuaalne ja esteetiline pool samuti väga oluline ning kuna olen olnud nende hiphop artistide keskel, siis ma ei taha, et mu biidid või sõnad oleks halvad. Ma ei taha sõltuda ainult oma visuaalidest või ainult biidist. Kõik peab hea olema.”

Temaatiliselt on nii lihtsalt hea tuju laule kui moraali ja päris elu jutte ning juhtumeid. Eest leiab märksõnad nagu võrdsus, naised ja girl power, aga ka LGBTQ kogukond. “Palju väljendid, mis ma kasutan, on just nende kultuurist, kuna mu ümber on palju erinevaid inimesi ning släng on selline. Pealegi ei ole ma ju gängster, olen moeteemas ning siis pigem annan just nendele inimestele hääle, sest olen ka selle maailma osa.” Ka biidid varieeruvad. “On palju sellised trap-biite, mis on uuema aja idaranniku räpi vaimus, aga ilmselt järgmine või ülejärgmine laul on selline 90ndate mõjuga vanakooli biit, ühel hoopiski inspiratsioon popist ja house muusikast.”

Noooh, ma olen tõesti natuke kontrollifriik, pole mõtet salata. See on vahel küll natuke liiga palju ja raske, aga mulle meeldib. Minu meelest tulevad just siis asjad kõige paremini välja, kui sul on endal loominguline kontroll asjade üle.“Ma testisin ja küsisin arvamust,” räägib Alexandra, kui küsin, kas proovis oma vastava tutvusringkonna vastu ka lugusid. “Põhimõtteliselt nii oligi. Tegin neli laulu ära ja siis nad ütlesid, et okei, Alex, sa pead nüüd otsustama, kas sa võtad seda tõsiselt või on see lihtsalt niisama hobi. Need olid piisavalt head nende arvates, et oleks mõttetu need niisama raisku lasta. Tagasiside on olnud hea ja ma olen saanud kontakte heade produtsentidega, kes on toonud mulle biite. Tegijatega, kes töötavad maailmas parimate hiphop artistidega – olengi natuke imestanud, miks nad mulle tahavad neid anda. Ma olen nagu nobody selles teemas. Aga nii käibki – pead ise suruma ja läbi Instagrami DM-ima ja rääkima ja siis läbi selle saab.”

Alexandra kinnitab, et tõesti, Instagram on see peamine töövahend. “Näiteks, mu üks tuttav, kes on muusikamanager kahele artistile, Cota The Friend ja Cozy With The Curls, andis mulle listi inimestest, keda ma pean follow’ma ja siis vaatasime, kes follow tagasi paneb. Üks neist oli Frankie P, kes on A$AP Fergi põhiprodutsent. Kirjutasin talle, et sul oli killer year ja oleks lahe kui hoiaksime kontakti, et ehk kunagi midagi koos teha. Ta küsis mu muusikat, saatsin kaks laulu, mis talle meeldisid ning juba leppisimegi kokku, et saame kokku ning läksin talle koju. Tegime temaga demo, mille pean korralikult stuudios ära tegema.”

Kuna Alexandra on “Boundi” autor nii muusikas kui sõnas ja lisaks ka video lavastaja ja kaasmonteerija, siis uurin, kas küsimus on kontrollis või lihtsalt on parajasti oskused olemas ja miks mitte siis juba ise teha?

“Noooh, ma olen tõesti natuke kontrollifriik, pole mõtet salata. See on vahel küll natuke liiga palju ja raske, aga mulle meeldib. Minu meelest tulevad just siis asjad kõige paremini välja, kui sul on endal loominguline kontroll asjade üle. Ja need on kõik sinu ideed. Kui võtad videole näiteks režissööri ja räägid, mida tahad, siis ju panevad nemad ikka oma ideed otsa. Mõnikord muidugi tuleb kuulata inimesi. Vahel oled asjas nii kinni, et ei näe teisi väljavaateid. Siis on hea kuulata ja seedida. Mul ei ole probleemi tunnistada, et jaa, sul oli õigus, nii on parem. Muusikas ma küsin väga palju nõu, sest selles asjas ma ei ole nii meister. Mis minu jaoks on võibolla hot või äge, siis ma ikka tahaks, et targemad kuulaksid üle. Samas kui mu sisetunne ütleb, et see on hea hoolimata arvamusest, siis jään ikka endale lõpuks kindlaks. Aga ma kaalun variandi eelnevalt üle ja siis vaatan.”

Foto: Blackout
Globaalne ja lokaalne

Kuna Alexandra põhielu paistab olevat New Yorkis, aga esimene lugu ilmus pigem Eestis, siis uurin, kas saab kuidagi maailma jagada või on ta isegi olemuselt nii globaalne, et pole mõtet eraldada.

“Eestis väga sellist muusikat ei ole, mida mina teen. Natuke on, aga see ei ole väga suur osa ja suurem osa hiphoppareid teevad kõike eesti keeles ka. Seega oleks ehk huvitav tuua seda idaranniku vaibi ka siia. Pealegi on hea siin esimesed kogemused saada, siis on julgem. Mais on plaan ka New Yorkis esineda. Seal on vaatajaskond kindlasti veel karmim, sest seal on konkurents suurem ja standardid kõrgemad. Siis on hea, kui on mingi eelnev kogemus. Pealegi, ma ei tea, lihtsalt on ka lahe, mulle meeldib Eesti. Olen eestlane ja tahan tuua oma loomingut ka siia. Lõppkokkuvõttes tahaks muidugi kõik ühendada.”

“Ma alles lasin esimese loo välja ja nüüd kui New Yorki lähen, siis enne sealset kontserti annan veel ühe või siis kaks, double package, peab veel vaatama, kuidas parim strateegia on. Viimast siis juba rohkem globaalsemalt, sest Eestis ja New Yorkis lähevad erinevad asjad peale. “Bound” on minu jaoks rohkem commercial ja peavool, sest seal on need popi alljooned, aga ma ei tea, kuidas need trap-lood Eestis hitiksid. Seega arvasin, et see laul on parem siin välja lasta ja siis USAs, kes teavad, siis teavad ning järgmised ehk saan rohkem nö globaalselt avaldada. Ma ei tea, loodetavasti, kui Eestis “Boundiga” hästi läheb, siis äkki inimesed jäävad ka teisi laule kuulama. Samas ma esinesin Sveta Baaris BÄMil ning inimesed saatsid mulle juba videosid sealt ja küsisid, millal
see laul välja tuleb ja millal too laul välja tuleb? Tegin seal seitse laulu ja lisalaulu ka, sest rahvas läks megalt käima. Seega esmane tagasiside on hea olnud.”

Foto: Enmi Yang
Moe- ja muusikamaailm

„Olin 14 või 15 ja närisin parajasti Pärnus grillfestivalil liha ketšupiga, kui mu juurde tuli mingi naine ja küsis, kas te olete huvitatud modellindusest ja bla-bla-bla. Ma arvasin muidugi, et see on mingi scam. Oleme kõik näinud telekast igast asju,“ räägib Alexandra, kuidas moemaailma sukeldumine alguse sai. „Aga ta andis oma visiitkaardi ja ma rääkisin sellest kodus emale. Ema hakkas uurima ning lõpuks käisin kolme Eesti agentuuriga kohtumas. Kõik soovisid minuga tegeleda ja valisin lihtsalt selle põhjal, kes mulle inimesena kõige rohkem meeldis. Võtsin MJ Models, Margit Jõgger – nendega otsustasime edasi minna. MJ asetas mind maailmaagentuuridesse, kust jäin silma ühele casting directorile, kellega tegin oma esimese show New Yorkis. Ma olin siis veel suht noor ja kohe muidugi palju asju ei tulnud. Aga järgmisel aastal läks kõik käima. Olin väiksemana mingit telereklaami teinud ja näiteks surfilaagris moeshowsid ning emps on mulle rääkinud, et ta natuke nagu arvas ja nii, aga siis kui tuli see võimalus, siis me andsime endast parima ka, et suruda.“

„Sa pead olema hästi sihi- ja enesekindel. Pead näitama iseloomu – sa ei tohi olla igav, sest igava inimesega ei taha keegi tööd teha. Nii palju on erinevaid modelle ja sa pead ju inimestele silma jääma. Noorte modellide puhul on just see probleem, et nad ei julge väga rääkida, eriti endast tähtsamate inimestega. Aga see on just positiivne, kui sa oled avatud ja üritad leida ühiseid teemasid,“ räägib Alexandra aktiivse suhtluse rollist võrgustiku ehitamisel.

Sa pead olema hästi sihi- ja enesekindel. Pead näitama iseloomu – sa ei tohi olla igav, sest igava inimesega ei taha keegi tööd teha. Nii palju on erinevaid modelle ja sa pead ju inimestele silma jääma.“Pead ise kõikidest võimalustest kinni haarama. Videote tegemine sai hoo sisse tänu juba varasematele kontaktidele moemaailmas ning ka agentuur veidi lükkas neid tähtsamatele inimestele – ajakirjade toimetajad jne. Kui juba algus tehtud, siis saad ka ise ajakirjadega ühendust võtta ja pakkuda oma ideed. Teed komplekti – treatment, kontseptsioon ja muud boardid – ja saadad neile. Mida rohkem mainekamate ajakirjadega sa töötad, seda suurem on võimalus, et nad tahavad sinuga ka video teha. Praeguseks mu videote nimekirjas mitu suurt tegijat nagu Love Magazine, Miu Miu või Vogue. Mul oli üks Vogue video eelmisel aastal, oktoobris Halloweeni oma – kui saadad selle näitena, siis see täiega aitab. Teised mõtlevad, et võibolla peaks ka koostööd tegema. Modellitöös sama, mida rohkem pildistamisi ja showsid, seda suurem hoog. AGA! Liiga palju ka ei tohi, sest muidu on overexposure ja kõikidel hakkab juba igav ja nad ei taha sind enam näha. See on selline hästi taktikaline mäng. Tuleb olla nutikas.”

“Ma arvan, et muusikamaailmas see barjäär ongi suurem. Vahesamme on palju rohkem,” nõustub Alexandra minu pakutuga. “Ma arvan, õigemini, tean, et modellinduses saad kõigepealt agentuuri, see saadab sind castingutele ja vastavate casting directorite juurde ning need otsustavad, et okei, paneme tema sinna showsse. Sealt tuleb tuleb see exposure ja läbi selle pannakse kampaania ning ajakirjade optionitele, kust siis tuleb jälle uus exposure. Aga muusikas ainult sinust ei piisa. Kõigepealt on üldse vaja lugu valmis saada – salvestamine, produtseerimine, miks ja master. Siis peab see muidugi inimestele meeldima ja raadiotele meeldima jne. Vaja on hoopis rohkem tööd. Ja ka palju rohkem meediakajastust, sest muusika on minu meelest natuke rohkem nagu hype culture ka. Ma ei ole ju kogenud muusikas, aga üldiselt inimesed ei kuula ju mingeid underground artiste ega otsi süsteemselt uut muusikat. Ma ise tean ja ootan mingite artistide uusi albumeid, jälgin inimesi soundcloudis ja muu selline, aga ma tean, et esiteks paljud mu sõbrad ei tee seda. Ja vanemad inimesed ka, neil vist ei ole väga aega selle jaoks.”

Erinevustest hoolimata on muusika- ja moemaailmal parajalt kokkupuutepunkte ning kooskõla. “Täna on hiphop üle maailma peavool, seda kuulatakse kõige rohkem. New Yorkis näiteks ka vanemad inimesed, 60+ kuulavad pargis hiphoppi. Noh, 60 ei ole veel väga vana, aga saad mõttest aru. Ja eriti hiphopis paistab silma, et disainerid tahavad panna artistide selga oma loomingut – muusikavideotes, esinemistel, albumikaantel – ja läbi artistide, kui nende look on inimeste jaoks huvitav, otsitakse, mis rõivaid nad kannavad ja läbi selle toovad disaineritele äri. Ehk inimesed tahavad olla nagu need artistid, kes neile meeldivad, kas käia samamoodi riides või olla samasuguse vaibiga. Hiphop artistid on aegade algusest moodi surunud üha kõrgemale ka. Nüüd enam võibolla see pole nii eriline nähtus, kui käid šokeerivate või väga kunstipäraste riietega, aga kui artistid nagu Missy Elliot sellega alustasid, oli see teema. Hetkel on üks suurimaid nais-hiphop-artiste Nicki Minaj kõrval Cardi B ja tema viimases muusikavideos “Money” oli enamus kraami Christian Cowani oma. See oli looming kollektsioonist, mis tuli välja kuu ajapärast, kõik juba rääkisid sellest ja tänu sellele oli tema showl palju suurem baas ja hype. Inimesed tahtsid näha, mis riideid seal veel on.”


Jälgi tema tegemisi instagramis @alexelizabethljadov

Ivo Kiviorg
Ivo on olnud radaseitsme aegade algusest selle eestvedaja ja üks kirjutajatest. Aja jooksul teinud kaastööd pea kõikidesse kohalikesse päevalehtedesse ja hunnikusse ajakirjadesse ning olnud nõu ja jõuga abiks mitmete ürituste ja festivalide korraldamisel.

Vaata selle autori kõiki artikleid »