Kuula: Rattlecan Paintjob - "Vaata ema, muusika"

Esmaesitlus: Erki Pärnoja - “Eha”

26-03-2019 | kirjutas: Ivo Kiviorg

Foto: Helina Kõrm
Täna on meil hea meel pakkuda esimestena kuulamiseks Erki Pärnoja tuliuut lugu “Eha”, mis Erki sõnul jätkab eelmise, rootsikeelse singli “Leva” mõtisklusi elamise ja olemise oskusest, enda aja kasutamisest ja selle hindamisest, mis inimesele antud on. Lisaks räägib Erki oma eelmisel aastal ilmunud albumist “Saja lugu” ja muudest tegemistest ning garanteerib, et uus album ilmub hiljemalt aastal 2028. Erki järgmine kontsert on juba sel reedel kell 23.00 F-hoone Mustas Saalis, Tallinn Music Weeki raames toimuval Made In Baltics & Sony Music õhtul.



Erki Pärnoja - laul, kitarrid, süntesaatorid / Filip Leyman - produktsioon, löökriistad ja süntesaatorid / Ulrik Ording - trummid / Love Meyerson - ksülofon / keelpillikvartet Prezioso Hanna-Liis Nahkur, Mari-Katrina Suss, Helena Altmanis, Andreas Lend / Raun Juurikas - keelpilliseade, Hans Olsson Brookes - mastering.

Eelmisel aastal ilmus albumina "Saja lugu", kuid see on eraldiseisev teema. Kui ma õigesti aru saan, siis uus singel on pigem jätkuks eelmisel aastal peaaegu samal ajal ilmunud loole "Leva"? Mis neid sinu jaoks ühendab?

Praegusel hetkel ma “Saja Lugu” enda muust loomingust eraldiseisvana ei näe. Mõistan, kust see mõte tuleb — sel ajal, kui mõistsin, et “Saja Lugu” on valmis, tundus mulle endalegi, et see erineb mingis mõttes minu varasemast loomingust ja lahterdasin ta enda sees sujuvalt millekski, mida võiks nimetada eriprojektiks. Mulle tundus see teos eneselegi uus ja teistsugune ning kulus palju aega, et seda uut kõla enda päris-osana näha. Praeguses hetkes saan aru, et tegemist on ikkagi loomuliku jätkuga minu eelmistele albumitele — “Saja Lugu” oli lihtsalt vajadus panna end proovile ja astuda märkamatult tekkinud mugavustsoonist välja. Tahtsin kirjutada esiteks suuremale koosseisule ja teiseks soovisin, et minu muusika oleks osa millestki suuremast ja kannaks tervikuna mingit suuremat ja sügavamat mõtet. “Saja Lugu” tõi kaasa palju elulisi mõtteid ning selle jätk (nii mõtteliselt kui heliliselt) oli “Leva”. “Eha” ja “Leva” keskenduvad samale asjale, täpsemalt sama teema eri tahkudele — elamise ja olemise oskusele, enda aja kasutamisele ja selle hindamisele, mis inimesele antud on.

Mõlemad lood jäävad varasemast erinevana kõrva sellega, et kasutusel on ka vokaal ja sõnad. Millest selline meelemuutus? Sõnad on napid, seega eeldan, et tegemist on pigem instrumendiga kui vajadusega sõnumile rõhku panna?

Ma ise seda meelemuutusena ei näe, sest kirjutan endiselt väga palju ilma vokaalita muusikat. Muusikaga üritan ma edasi anda mingit kindlat emotsiooni, kogemust või mõtet nende vahenditega, mis mulle hetkes õiged tunduvad. Pikalt olen julgust kogunud öelda seda ka sõnades, aga varem olen kogenud, et sõnad piiravad soovitud edasiantavat mõtet. Sõnadega on see risk (ütlen seda kui kuulaja), et võid kuulajat suunata liiga palju ja vabadus luua kuuldust oma lugu või tõlgendus jääb kuulajal väiksemaks. “Eha” ja “Leva” puhul tulid aga sõnad minuni kuidagi väga orgaaniliselt, sõnu on laulus napilt kasutatud ja mul on tunne, et seda sõnumit saab vaadelda väga laialt ning tõlgendada igaüks omamoodi.

Singel aastas ja plaat 2028? Kas vokaal tähendab ka uuel albumil uhkemat külaliste nimekirja?

Mulle meeldib olla sellisel eikellegimaal ja tunnen, et seetõttu ei teki mul ka žanrite ja nendega kaasnevate tavade ja ajakavadega seonduvaid pseudo-kohustusi.Jaa, 2028 on väga hea mõte ja saan 100% garanteerida, et selleks ajaks on mu uus album väljas. Ja seda lubades on ruumi ka positiivsele üllatusele, et album saab planeeritust varem valmis. Ma ise olen rahul selle tempoga, milles oma muusikaga kulgen. Kui tunnen, et mu idee on minu jaoks küps ja side oma looga on tugev, annan selle vabaks ning võidan endale ruumi millegi uue tekkimiseks. Ma ei ole sõltuv välistest teguritest (pean silmas muusikaäri) ja kulgen oma muusikaga omas rütmis. Žanriliselt on minu muusikat paigutatud siia-sinna, kord on see indie, kord jazz, kord filmimuusika, kord alternatiivne pop. Mulle meeldib olla sellisel eikellegimaal ja tunnen, et seetõttu ei teki mul ka žanrite ja nendega kaasnevate tavade ja ajakavadega seonduvaid pseudo-kohustusi — asju, mida justkui peaks mingil ajahetkel tegema. Seetõttu ei pea ma ühte aastat kahe loo avaldamise vahel üldse millekski imelikuks. Selle aasta sisse mahtus ikkagi ka veel täispika albumi “Saja Lugu” avaldamine, Draakonite plaat oktoobris ja veel sain oma panuse anda Anna Kaneelina albumi valmimisse, mis ilmus detsembris. Mis puudutab külalisi, siis neid saab albumil olema mitmeid ja nimekiri on minu jaoks tõepoolest väga uhke, sest kaasategevad muusikud on minu sõbrad ja ma olen nende sõprade tegemiste suur austaja.

Lisaks värskele singlile, mille põnevaga viimasel ajal tegelenud oled ja millega hetkel artistina tegeled? Mida toob lähitulevik?

Päris huvitavad ajad on käsil. Ma tunnen, et saan end realiseerida rohkem kui eales varem, sest mul on õnn olla väga ägedates ja minus erinevaid külgi sütitavates bändides. Üksjagu on tuuritamist Draakonitega, Anna Kaneelina bänd tegutseb aktiivselt, tegelen omas tempos oma uute lugudega ja järelejäänud ajal mõtisklen, et kuhu see uus piir enda jaoks tõmmata, mida ületama hakata. Tegemist on küllaga ja mõtlemist ka.

Millised on plaanid kevadkülviks? Korralik kartulimaa või üksik tomatitaim või basiilik aknalaual?

Külvimõtted on tõepoolest siin kevade hakul unarusse jäänud. Aga mõtlen sellele pidades meeles, et mida külvan, seda lõikan.

Ivo Kiviorg
Ivo on olnud radaseitsme aegade algusest selle eestvedaja ja üks kirjutajatest. Aja jooksul teinud kaastööd pea kõikidesse kohalikesse päevalehtedesse ja hunnikusse ajakirjadesse ning olnud nõu ja jõuga abiks mitmete ürituste ja festivalide korraldamisel.

Vaata selle autori kõiki artikleid »