Sibyl Vane’i lähitulevikus terendab kolmas plaat ja rosmariiniistandus

20-03-2019 | kirjutas: Ester Faiman

Sibyl Vane on üks neist vähestest bändidest Eestis, kes näib sihikindlalt rühkimas mingis neile täpselt teadaolevas suunas ja endale seatud selgete eesmärkide nimel. Seda jõulist tunnetust on tajuda ka järgnevas vestluses - laulja ja kitarrist Helena Randlaht ning bassimängija Heiko Leesment moodustavad kadestusväärselt iseteadlikult kokkuklappiva tandemi, kelle püüdluste ühte väikest sammu saab näha sellekevadisel Tallinn Music Weekil juba järgmise nädala reedel, 29. märtsil Sveta baaris Rada7.ee spektaaklil.
Foto: Danel Rinaldo
Ma just viskasin kõrva peale Helena koostatud “This is for Ladies” playlistile. Kas seal on midagi, mis sind kuidagi eriliselt mõjutanud on? Laias laastus tundus seal olevat üsna ootuspärane traadimuusikakraam, kas sinna tegelikult võiks lisanduda ka mingit “guilty pleasure” stuffi, mida väga laialt kuulutada ei taha, aga samas väga meeldib?

Helena: Paljud neist artistidest ja kollektiividest ei ole minu igapäevane muusika, aga tekitavad minus tugevat teismeea nostalgiat. Põhjus, miks nad playlisti sattusid, on lihtne – enamus neist on mingil eluetapil mulle inspiratsiooni pakkunud. Mu kauaaegseks teismeea lemmikuks ja “guilty pleasure’iks” on hair metal. Muusikas on naljakas see, et iga olukord nõuab eraldi lähenemist. Warlocki saatel trenni ei viitsiks teha, aga Cardi B näiteks sobib selleks väga hästi. Kooliasju meeldib klassikalise muusika saatel teha, sest aitab keskenduda. Samas, vaikus on ka väga lahe ja vajalik.

Sibyl Vane on kahtlemata üks nendest bändidest, kes Rada7 lugejale võõras ei ole – oleme teie tegemistel ilusasti läbi aastate silma peal hoidnud. Laiema meediatähelepanu all olite viimati ilmselt seoses eelmise aasta Eesti Laulu konkursiga, mis teiega peale seda, ca viimase aasta jooksul toimunud on?

Heiko: Tõesti, me oleme Rada7 põlvkond. Meie nooruses oli see põhikoht, kus sai oma tegemistest ja uuest bändist, loost või albumist teada anda. Kui MySpace ja PureVolume on tänaseks ajaloo prügikasti lennutatud ja oma aktuaalsuse kaotanud, siis Rada7 foorumis käin aegajalt veel ikka vaatamas, mis toimub.
Eesti Laulul väärikalt ja meie jaoks ikkagi ootamatult saadud neljas koht tõi kaasa palju ägedaid pakkumisi. Kui varasemalt oli juba paika loksunud kontekstid, kus Sibyl Vane’i sai näha, siis Eesti Laul laiendas seda spektrit. Selles vaates aitas see Sibyl Vane’i olemasolu viia laiema ringini. See oli peale 2011. ja 2012. aasta tulekut teine laiem ja suurem tulemine. Mõni isegi arvas, et me oleme uus bänd, mis näitab, kui palju meil on ka koduse publiku hulgas võimalust veel tööd teha.

Kuidas hindate Eesti Laulu mõjusid? Kas see aitas tegevusele kaasa või tekitas ainult korraks laiemalt elevust ja siis selgus, et te muul ajal ei olegi päris sellised punase kaabuga nummid?

Heiko: Tõsi, Eesti Laul tõi meie kuulajate hulka publikut, kes kas avastas, et meil on veel paremaid ja ägedamaid laule kui „Thousand Words” ja lisaks muidugi ka neid, kelle jaoks oligi ainult see Eesti Laulu lugu kõige parem.
Endal on muidugi raske hinnata, kui palju me aastate jooksul oleme muutunud või jäänud samaks. Seega ei oska öelda, kas „Thousand Words” ka reaalselt kuidagi eristus varasemast loomingust. Kindel on see, et Eesti Laulu konkurss laiendas meie auditooriumi ja aitas kaasa selle mõistmisele, et alternatiivroki artistina ei pea alati peituma põranda all ja ei ole ka välistatud koguda väga palju toetust meist erinevale sihtgrupile mõeldud üritusel.
Sügavat sisemist arutelu me muidugi pidasime enne oma loo viimist sellele konkursile. Kaalusime nii plusse kui ka miinuseid. Saime aru, et mõnes mõttes peame selle ära proovima ja ära tegema, sest see on kodupubliku laiendamiseks Sibyl Vane’ile kõige parem võimalus. Sellist meediakampaaniat ühe singli presenteerimiseks poleks me saanud endale kunagi lubada. Võib öelda, et kampaania oli edukas ja see tõestab muidugi ka fakti, et tuleb vaeva näha publikuni jõudmiseks. Oleme ju ka otsapidi natuke see põlvkond, kes elas kümnendi alguses usus, et kogu maailm kohe tahab saada Eesti muusikat ja see on väga oodatud. Aga see polnud meie esimene samm Eesti inimeste suunas.
Viimased aastad oleme tööd teinud kodupublikuga ja see on osutunud väga õigeks otsuseks. Alustasime DND-ga koos tuuri nende albumi esitluste raames ja käisime kohtades, kuhu muidu tavaliselt bändid ei satu. Õnneks järgnes meie tuurile Miljardite tuur, mis läbis enam-vähem samu kohti. See on väga hea, sest nii tekib harjumus artistidel käia ja inimestel tulla. Kuigi väga suur osa Eesti elanikkonnast elab Tallinnas, on linna piirist kaugemal ikkagi olemas inimesed, kes on valmis head muusikat toetama. Kohati ollakse neis piirkondades ehk tänulikumad, siiramad, vahetumad ja õnnelikumad, kui midagigi toimub. Saaremaal Tagaveres koos Rada7 kamraadide Kurmeti ja Rene13-ga korraldatud kontsert 2017. aasta detsembris oli selles vaates üks märgilisemaid ja vingemaid. Tagavere pole isegi Saaremaa kontekstis ju mingi tõmbekeskus, aga saal oli rahvast täis.
Ja siis viis Eesti Laulult saadud hoog meid ka suvel Haapsalu lossihoovi, mis oli välja müüdud enne, kui meid 2Cellose soojendajana välja hõigati. Õnneks olime aastate eest ikka mõnel suurel laval viibinud ja üüratud ruutmeetrid lavapinda ära ei ehmatanud. Küll aga aitab selline kontrastsus tegemistes hoida meid mentaalselt toonuses - ei ole liiga palju illusioone, ei ole enam liiga palju naiivsust. Tahe teha tööd aga suureneb iga päevaga. Viimase üle on hea meel, sest me saame ju seda, mis me väärt oleme. Seega tuleb teha tööd oma väärtuse tõstmisega. „Thousand Words” oli esimene lugu, kus me reaalselt tegime tööd looga seda kirjutades. Tundub, et see töö läks õigesse kohta ja kõik järgnenu on olnud meie arengu loogiline jätk. Me ju teeme seda enda, mitte tulemuste pärast. Kui endale meeldib ja see toob tulemusi, ongi hea ja õnnelik olla.


Esimese TMW-esinemise tegite üsna oma bändi eksistentsi algusaegadel 2012. a Rada7 showcase’il, TMW-l olete hiljemgi korduvalt figureerinud – miks seda oluliseks peate, mis ootustega te sel aastal osalete või on miinimumprogrammiks lihtsalt pildis püsimine?

Heiko: Kui on valida, kas teha Tallinnas lihtsalt kontsert või teha seda Tallinn Music Weeki raames, siis kindlasti on viimane pragmaatilisem. Ehk siis mingis plaanis meil Eestis polegi palju väljundeid selleks, et maailmale näidata, mida siin tehakse. Seega meie jaoks on see pigem loogiline ja vajalik samm selleks, et lisaks mõnusale kontserdiõhtule, looks see eeldused millekski enamaks.
Selle aasta fookuses on kahtlemata meie sügisel ilmuv kolmas album. Meil on selles osas mõtteid, soove ja huvisid. Eks näis, kas ja kuidas need plaanid selles vaates õnnestuvad. Meie igatahes anname endast parima ja kolmas album, millega juba tööd teeme, teeb meid juba praeguses staadiumis väga õnnelikuks.

Peale seda, juba mainitud esimest TMW esinemist, lõite käed Läti plaadifirmaga I Love You Records. Kuidas teil nendega suhted on olnud – on neist olnud piisavalt abi, millest on jäänud vajaka?

Helena: I Love You Records on olnud hea plaadifirma tänu nendele inimestele, kes seda eest veavad. Nad on rahulikud, kaalutletud ja arukad. Ilmselt on ikkagi inimsuhted ja osapoolte üksteiseks arusaamine selleks võtmeteguriks, mis meid nende juures köidab. Ma usun, et me oleme saanud neilt kõik, mida nad pakkuda suudavad ja nemad on andnud endast parima. Nimel on ka hea vaib.

Heiko: See oli meile väga suur ja oluline samm, mis on aidanud meid tuua täpselt sellesse kohta, kus Sibyl Vane täna on. Selle eest saame olla ainult tänulikud. Eks aeg on meid kõiki muidugi muutnud, mistõttu on muidugi tore, et nad mõlema plaadi väljaandmisega on seotud.

TMW-l kui formaadil on loomulikult oma head ja vead, kuid kuidas suhtud levinud hädaldamisse sel teemal, kuidas festival artiste ära kasutab?

Helena: Paljude artistide ja bändide jaoks on TMW ainukene võimalus üldse oma kodulinnast väljaspool esineda. Üks vähestest väljunditest kohalikel ja mitte-kohalikel end nähtavaks teha. See, kuidas keegi seda teeb, on tema enda kätes ja otsustada. Ma ei tea kui paljud üldse ettevalmistusi teevad festivaliks? Kas piirdutakse ainult proovide tegemisega või tehakse delegaatide taustauuringuid, saadetakse kutseid, uuritakse kes veel esineb?
Õnneks ei ole see kohustuslik ja need, kelle põhimõtetega see üritus vastuollu läheb, ei pea seal osalema. Alati on võimalus inimestel ka ise midagi korraldada ja paremini teha või olla heade ja uuenduslike ideedega toeks neile, kes teevad!

Heiko: Sibyl Vane’il on olnud selles vaates vist olnud hea karma, et meie end kunagi ära kasutatuna pole tundnud ega pole ka lasknud sellisel olukorral ilmselt tekkida. Ka ei ole meile keegi võlgu jäänud. Isegi kurikuulsaks saanud ja pankrotistunud Rock Ramp ei ole Sibyl Vane’ile kunagi võlgu jäänud. Ma ei tolereeri muidugi valetamist ega petmist, aga meil on keeruline seda teemat kommenteerida, sest meile on Tallinn Music Week ja Helen Sildna oma meeskonnaga olnud suureks abiks. Meile pole ta ka kunagi esitanud ettepanekut nime vahetada või muul moel sekkunud meie tegemistesse.
Foto: Heleri Keeman
Mulle on mulje jäänud, et te ise olete pigem need, kes on teadlikult osanud (või vähemalt üritanud) sellest formaadist nii palju kätte saada kui vähegi võimalik, oskate kogenematumatele mõne kiire hea nõuande poetada?

Heiko: Kõige alus on hea looming. Kui sul on midagi öelda ja sa teed seda hästi, siis sind pannakse tähele. Tee tööd, näe vaeva ja siis tuleb ka vääriline tunnustus. Seda formaati tuleb lihtsalt tunda ja osata enda kasuks toimima panna. Aga kõik algab artisti enda valmisolekust.

Kui teie bändi eksistents ilusti ajajoonele kirja panna, kas siis seal ajajoonel on olnud ka selliseid (dramaatiliselt) otsustavaid hetki, mida kõrvaltvaataja ei näe, ei saagi näha ja mis need oleks? Teil on näiteks korduvalt trummar vahetunud – on see alati kuidagi sujuva lahenduse leidnud või on ka korraks tekkinud plaan pillid nurka visata?

Heiko: Ei saa salata, et me oleme tohutult kirglikud inimesed ja Sibyl Vane’i tegemine meenutab pigem Itaalia perekonda, kui tuima ärategemist. See kirglikkus ja usk sellesse, mida me teeme on meid tegelikult ka kõige raskematest asjadest läbi toonud. Nii inimestena kui ka bändi vaates.
Meil on õnnestunud olla oma tegevuses tõesti nii aktiivsed, et oleme näinud väga palju erinevaid olukordi, mille hulgas on ka neid, mille meenutamine teeb tänaseni meele mõruks. Lisaks on see viinud meid ka inimestena tupikutesse, kus on tulnud teha tööd, et sellest välja tulla. See aga on andnud suurepärase võimaluse küsida endalt: kelle pärast me seda kõike teeme? Selle küsimuse vastuse teadmine ja endale meenutamine on parim teraapia.
Kui meie esimene trummar kirja teel meiega kolm nädalat enne Londoni kontserti hüvasti jättis, oli üks asi selge - me peame edasi minema ja tema ka. Järgnes pikk periood eneseotsinguid, mis siiski ei suutnud murda tahet ja usku sellesse, et Sibyl Vane on see, mida me teha tahame. Ei saa tõesti öelda, et elu oleks meid väga palju hellitanud, aga samas on ka mõnikord kätte mänginud olukordi, mille nimel teised on väga kaua pidanud tööd tegema või kuhu pole jõudnud. See ongi Sibyl Vane’i puhul oluline, et kõik, mis on meiega saavutuste vaates juhtunud, on tulnud selle tulemusel, kes me oleme ja mida me teeme. Usun, et see ongi väärtus ja seda tasub endal meeles hoida.

Lugesin kuskilt, et Heiko kogub vanu asju… Kõlab intrigeerivalt, laiemat “haldusala” on vist oma hobile raske leida, mida see täpsemalt tähendab, mida sa ikkagi täpsemalt kogud või miks?

Heiko: Jaa. See on üks pikk ja keeruline lugu. Miskipärast on mul juba varasest lapsepõlvest veendumus, et asju võib veel vaja minna. Lisaks usun ma nende asjade väärtusesse. Mõni ettekuulutus on ka tõeks osutunud, aga unistus, et ma nende müügist kunagi mingit tulu teeniks, jällegi mitte. Seega tõesti on mul komme igasuguseid asju endale kahmata ja juurde hankida. Muidugi on neil mulle endale mingi tähtsus, aga kõrvalt vaatajatele võib see jääda hoomamatuks. Suurimad kired paiknevad muidugi helikandjates, raamatutes, aga see on laienenud ka riietele ja liikumisvahenditele. Viimase puhul peamiselt siis jalgratastele. Kuna mind on lapsest peale kütkestanud militaarvaldkond, siis on palju asju muidugi selle taustaga. Rootsi sõjaväe 1960ndate aastate jalgrattad on päriselt ka kõige mõnusamad sõiduvahendid!


Mis vahe on teie endi jaoks olnud Sibyl Vane’i esimesel ja teisel plaadil? Teine plaat on nüüd seedida saanud. On midagi sellist, mille kohta juba teate, et kolmandal teisiti teete?

Helena: Ma arvasin, et teine plaat tuleb kiiremini ja kergemalt, kui see tegelikult tuli. See album sündis megaraskelt hoopis. See oli emotsionaalselt keeruline plaat ja mõneti sisemiselt otsin sellega siiani lepitust.

Heiko: Samas oli mul esimese plaadiga samasugune tunne. See tühjenemine, mis emotsionaalselt albumi sünniga toimub, on päris sügav ja nõuab aega taastumiseks. Teeme ju seda kõike kirega. Iga õnnestumine ja iga tagasilöök jätavad ju jälje. No kindlasti oli need kaks albumit erinevad, teenisid erinevat eesmärki ja tõid meile erinevaid kuulajaid. See on positiivne!

Millised on plaanid kevadkülviks? Korralik kartulimaa või üksik tomatitaim või basiilik aknalaual?

Helena: Teeme suure hooga kolmandat plaati ja otsustasime sellega väga resoluutselt edasi liikuda. Et ei korduks see, et me istume selle materjali otsas viis aastat. Mulle väga meeldib see lähenemine ja need lood võiksid kõnetada nii esimese plaadi kui ka teise plaadi publikut. See on igas mõttes kolmas plaat.
Ja juba on tore tulemusi näha ja sellest uut jõudu ammutada. Hoopis teistmoodi, kui eelmist plaat tehes.

Heiko: On tõesti ja me teeme ju iga päev tööd selleks, et olla homme paremad kui eile. Kusjuures, sellel aastal on plaanis suurendada rosmariiniistandust ja hoovis on vaja muru ka istutada. Inimlikus plaanis on aga suurim eesmärk oma filosoofiaõpingud Tartu Ülikoolis ühele poole saada. Enamik sai juba sügisel tehtud ja nüüd veel väike lõpuspurt.


Sibyl Vane esineb reedel, 29. märtsil Sveta Baaris Rada7.ee spektaaklil Tallinn Music Weeki raames. Erakordse spektaakli artistivalik on muidugi taaskord enneolematult äge. Õhtu helipilt alustab kärisevast kaosest, jõuab vahepeal puhta ja selge elektroonikani ning muundub lõpuks taas korralikuks müravalliks. Üles astuvad Huiabella Fantastica, Demonic Death Judge (FI), Sibyl Vane, Kali Briis, GHLOW (SE), MOJA (JP) ning Little Fury (DK).

riistakäristys
21-03-2019
kell 21:27

Oh, Helena...