29. märtsil esinevad Tallinn Music Weeki Rada7.ee spektaaklil Sveta baaris mürarokkarid Taanist – Little Fury. Taustauuring just palju infot mulle ei andnud. Peale selle, et tutvuti New Yorgis ja hiljem hakati bändi tegema Taanis. Aga seegi pole päris täpne kirjeldus. Lasingi kahel põhiliikmel, Brendanil ja Mettel, end Eesti publikule lähemalt tutvustada.

Tutvustage end, palun.

Brendan: Me oleme Little Fury, mürarokibänd Kopenhaagenist. Olen Brendan, mängin kitarri ja olen vokalist

Mette: Olen Mette, Little Fury teine pool, mängin bassi. Brendaniga koos loome nii Little Fury muusikat kui imidžit. Lisaks on laividel veel ka Jonas ja Jimmy, kes aitavad meie muusikale elu sisse puhuda.

Lugesin, et te kohtusite Brooklynis, New Yorgis. Pean mainima, et info teie bändi alguse kohta on veidi krüptiline, seega rääkige, mida te Brooklynis tegite, kuidas kohtusite?

Brendan: Ma olen New Yorgist pärit. Mul oli bänd nimega Kinetic, mis tegi mõned kontserdid, mõned plaadid, mõned väiksed tuurid. Mette oli linnas oma eelmise bändiga ning esimene kontsert, mis nad mängisid, oli Kineticuga koos kuulsas, kuid nüüdseks kahjuks tegevuse lõpetanud Trash Baris. Mette bänd isegi laenas meie tehnikat. Kaks bändi said kiiresti tol suvel teineteisele koostööpartneriteks. See kõik oli väga lõbus, nooruslik ja veidi metsik. Umbes aasta aega hiljem otsustasin kolida Taani. Meil oli Mettega pikk sõprus, millest kujunes muusikaline partnerlus. Muide, me pole paar. Mul on tunne, et pean selle eraldi välja tooma. Minu meelest on see tähtis, et oleme tihedalt seotud erisooline bänd, mis ei põhine romantilisel suhtel. Paljud inimesed oletavad, et kui bändis on ainult mees ja naine, siis järelikult on see mingi tüüp oma naisega. Ma äärmiselt põlastan varjatud seksismi sellises oletuses.

Mette: Jah, kahjuks see on klišee. Otsustasime oma eelmise bändiga, et tehes nišimuusikat, peame end fokusseerima Taanist väljapoole, sest Taani on väike maa. Ma eeldan, et see on Eestis samamoodi? Muusika, mida tegime, oli sarnane sellega, mida mõned bändid tollal New Yorgis viljelesid, nii et meil oli kerge kohtuda bändidega New Yorgis, bookida mõned kontserdid jne. Aga jah, nii me tutvusime, mängisime Trash Baris ning kohtusime Brendani ja ta sõpradega üks õhtu pärast New Yorgis maandumist. Siiani pole hängimist lõpetanud.

Saan aru, et Little Furyga te kohe New Yorgis ei alustanud, alles hiljem Kopenhaagenis, eks?

Brendan: Tõsi. Algul elasime pikemalt Aarhusis, Taani “teises linnas “. Pärast kolimist oli mul üks sooloprojekt nimega Khmer Rouge. Mette mängis minuga mõnedel kontsertidel ja avastasime, et klapime muusikaliselt. Kolisin Kopenhaagenisse 2015. aastal, Mette aasta või kaks varem. Saime uuesti kokku 2017. aasta sügisel ning hakkasimegi koos muusikat tegema.

Mette: Jah, lugude kirjutamine läks kohe algusest hooga lahti. Minu meelest tuli kõik väga kergesti. Oleme koos küllaltki produktiivsed, kuid saame ka edukalt asjad sinnapaika jätta. Näiteks, kui jämmime, aga see otseselt ei vii kuskile. Mulle meeldibki Brendaniga töötamise juures see, et võime oma ideid tappa neile pikemalt mõtlemata. Keegi ei võta isiklikult, kui soovid midagi teistmoodi teha jne.

Kas see oli teie kindel otsus kohe alguses – jätta bänd kaheliikmeliseks? On teil olnud aegu, kus mõtlete, et peaks kellegi juurde kutsuma või seni on kõik hästi toiminud?

Mette: Me oleme veel üsna noor bänd, kellest õhkub palju loomingulisust ja kellel on veel palju uusi lugusid kirjutada – see loomingulisus võib muidugi aastaga täiesti otsa saada, hehe. Ei, muidugi mitte. Praegu lihtsalt toimime omavahel nii hästi, et ei tunne vajadust lugude kirjutamisel teiste inimeste kaasamiseks. Keegi eriti ei mahuks meie omavahelisse ruumi ka. Vähemalt mitte praegusel kujul.

Brendan: Sul ei saa olla tõsine muusikaline suhe ükskõik kellega, nagu ei saa ka ükskõik kellesse armuda. Minu bänd Brooklynis oli grupp lähedasi sõpru – me elasime koos. Pärast Taani kolimist olin algul kõhklev otsimaks teisi muusikuid, kellega mängida. Selleks pidid olema ikka õiged inimesed. Ma olen alati arvanud, et Mette on fantastiline bassist, seda juba esimesest korrast, kui teda mängimas nägin. Mul oli ka aimdus, et Mettega suhestuksime muusikaliselt ka hästi. Meil lihtsalt polnud selleks tollal kummalgi aega. Alustasime kahekesi stiilis „vaatame, mis saab”. Esimese kuuga olime kirjutanud ja salvestanud kolm lugu ning lasime inertsist kõigel edasi kulgeda. “Ok, nüüd oleme bänd”. Meil on kaks lisaliiget, Jimmy ja Jonas, kontsertide ajaks ja nad on mõlemad suurepärased nii muusikute kui inimestena. Aga Little Fury tuumaks olen mina Mettega, vähemalt praegu. Peamiselt sellepärast, et oleme loonud väga intensiivse ja efektiivse viisi teineteisega töötamiseks. On tõesti raske kedagi hetkel lisandumas ette kujutada.

Aasta algul avaldasite neli lugu. Mis teie lähituleviku plaanid on? Kas albumi salvestamine on teie jaoks oluline? Küsin sellepärast, et viimasel ajal on kõlama jäänud mõtted, et seoses muusikatarbimise harjumuste muutumisega, ei peagi enam albumit välja andma. Piisab sellest, et aeg-ajalt väljastad singleid. Nõustute?

Brendan: Nii palju, kui ma oskan öelda, siis ainus kindel asi tänapäevase muusikatööstuse juures on, et kõik on lahtine. Kõik on pidevas muutumises, kuid nukraks teeb see, et ma ei näe paljusid inimesi lähenemas asjale loominguliselt, vähemalt, mis puudutab muusika väljaandmist. Eks mõned teevad huvitavaid asju, nagu Beyonce “Lemonade’iga” või Frank Oceani videoalbum. Selleks on vaja siiski üksjagu raha ja eelnimetatud on pigem korporatiivsed turunduskampaaniad. Indie tasemel, paistab, on see uus poolearuline ärimudel muusikatööstuses üsna õlgukehitavalt vastu võetud. Pean silmas seda Spotify, iTunesi, voogedastusvärki. Teed muusikat, siis maksad mingile vahendajale, et ta paneks su muusika voogedastusteenusesse ja kõik raha, mis teenitakse, jaotub laias laastus aina ülespoole, muusikust kaugemale. Seda ei ole raske näha kui ekspluateerimist.
Minu eeskujuks on post-pungi aeg. Lisaks sellele, et toimus justkui innovatiivse muusika plahvatus, oli ka palju neid, kes nägid vaeva, et pöörata standardne muusikatööstuse “muusika kui tarbeese” vorm pea peale – läbi ajakirjade, DIY plaadifirmade, underground lokaalide jms. Meie album on tegelikult 99% valmis, aga enne välja ei lase, kuniks lepime kokku ajastuses ja parima viisi selle väljastamiseks. Meile mõlemale meeldib album kui formaat, isegi kui sellel mõistel pole enam erilist tähendust. Meile meeldib, kui on ports lugusid, mis on mõttega järjestatud, vastukaaluks hunnikutele lugudele, mis justkui eetris hõljuvad.

Vaatasin teie videot loole “Furorisme” ja ei ole ikka veel päris kindel, mis asi on furorism. Selgitage, palun.

Brendan: Algul sündis lugu, siis pealkiri ja siis idee selle ümber. Furorism on meie oma anti-ideoloogia, Mette mõtles selle mõiste välja. Mulle meeldib, et selles sõnas kajab Prantsuse radikaalide teooria. Furorism on opositsiooniline hoiak – kapitalismi, võõrandumise, rõhumise vastu. Pooldame vastupanu; loomingut, mis tehtud väljaspool kommertsi; kogukondlikke aktsioone. Muusika tegemine on meie viis nikerdamaks oma väikest autonoomset tsooni status quo’le – loodetavasti ka teisi sinna tõmmates. Furorism on kaasav.

Mette: See on ka vabanemise tunne, kui vabastad oma raevu ja viha millessegi positiivsesse ja produktiivsesse. Sellel ei pea olema mingit lõpptulemust, mida hiljem strateegiliselt ära kasutada. Minu puhul on see valju muusika mängimine ning see eriline kõhus tekkiv tunne kui raske, moonutatud ja “kole” sound kõlaritest kajab – eriti, kui olen ise selle tekitajaks.

Mis seisus tänapäeval Kopenhaageni rokiskene on? On elujõus või on ka paremaid aegu näinud? Kumb linn muusika jaoks inspireerivam on – Kopenhaagen või New York?

Brendan: Praegu toimub Kopenhaagenis kitarrimuusika renessanss, just selle mürasema ja psühhedeelsema tüübi oma. Vahva. Mingi aeg domineerisid kohalikku musaskenet electro kooslused ja miski, mida nimetan magistriõppe indieks – tead küll, väga tõsine, väga täpselt loodud muusika tšellode ja muu pasaga. Tõesti tore, et bändid teevad mürglit ja mitte mingil tuletatud, trendipüüdlikul moel – on palju veidraid bände. New York samas on veidi illusioone purustav. Väga karjeristlik. Seal on nii palju bände, kes on väga halastamatud – kõik kaitsevad oma väikest territooriumi, selle asemel, et teineteist toetada ja kollektiivselt midagi üles ehitada.

Ma pakun, et Little Fury pole veel teie täiskohaga töö. Mida peale Little Fury veel teete?

Bredan: Oleks see vaid nii! Mul on kontoritöö, mis ei seostu kuidagi mu tegemiste ja huvidega, aga arved saab tasutud. Olin pikalt ka baarimees, aga graafik tüütas ära. Töö on pettus ja vajalik pahe – ma pole sellele kunagi oma elus olulist tähendust omistanud, eriti, kui pean end isikuna defineerima.

Mette: Ma vihkan igavust ja ma vajan tööd, mis annab mulle midagi tagasi; kus ma tunnen, et olen saanud midagi muuta. Mul on seda lihtne öelda ja ma tean, et olen priviligeeritud, sest mul on vedanud, et olen sündinud riiki, mis maksab mulle, et ma ülikoolihariduse saaksin – ja kus raha ei ole nii suureks mureks, teenid sa seda või mitte. Seega, sain valida sellise elutee nagu soovisin. Töötan arendajana riiklikus ajalehes, mille uuriva ajakirjanduse pool on tuntud valitsusele koha kättenäitamise ja poliitikute vastutusele võtmise poolest. Ma küll ise ei tee neid asju, aga mulle meeldivad mu kolleegid, kellel on selleks julgust.

Mida ootate Tallinn Music Weekilt? Plaadilepingut? Uusi kontakte? Lihtsalt mängida ja lõbutseda?

Brendan: Ma arvan, et ainus kindel ootus on hästi aega veeta. Olen selle festivali kohta kuulnud tõeliselt häid asju, eriti selle atmosfääri kohta, mis seal valitseb. Plaanin seda kõike endasse imeda. Tahame end mängides mõnusalt tunda, näha teisi artiste ja loodetavasti kohtuda ägedate inimestega erinevatest maailma otstest. Ootan põnevusega, et saan esineda täiesti uuele publikule ja näha nende reaktsiooni. Kui meie esinemine tekitab kellegis huvi meiega ärilises mõttes midagi koos teha, siis see on ok, aga põhimõtteliselt oleme lihtsalt põnevil tuua meie show Tallinnasse ja hästi aega veeta.

Mida võib publik Little Fury esinemiselt oodata?

Brendan: Me mängime kirega ja valjult. Lisaks meeldib meile lõbutseda. Saab olema toores, vali ja lärmakas.

Traditsiooniliste küsimuste aeg: mida te viimasel ajal kuulanud olete?

Brendan: Olen armunud Black Midisse. Need on teismelised Londonist, kes teevad hullumeelset, ultratihedat, abstraktset post-punki. Umbes kui math rock kohtuks The Falliga. Enne seda olin lummatud The Armedist, mis on hullunud art-punk Detroidist. Samuti Bo Ningenist Jaapanist ja Yungist, Aarhusist. Collider ja Himmelrum on hetkel kaks parimat Kopenhaageni bändi. Praegusel ajal, kui kevad hakkab oma esimesi märke ilmutama, pöördun tihti Echo & the Bunnymeni “Heaven Up Here” albumi juurde. Public Image Ltd. ja William Basinski on ka pidevalt loosis.

Mette: Ma olen viimasel ajal palju Man Foreverit kuulanud. Ei teadnud tema muusikast midagi, aga soojendame teda kaks päeva enne TMW-d. See on veidi jazzilik, veidi veider ja ta mängib palju Aafrika rütmidega, mis on päris huvitav. Hea vaheldus mu kõrvadele. Lisaks andis mu lemmik Taani bänd, Speaker Bite Me, paar kuud tagasi uue albumi välja. Seal on küll ainult mõned lood, aga iga minut sellest albumist on nii äge. Neil läks mõned aastad aega ka, et see album välja anda, nii et igatsesin neid väga. Kui sulle meeldib meloodiline mürarokk, siis kuula neid kindlasti.

Mis on teie lemmik seitsmes rada?

Brendan: Hea küsimus! Keeruline ka. Mettega jagame ideed, et ideaalne arv albumil on kümme lugu, seega seitsmes asub olulisel kohal – juhatab albumi keskelt lõpusirgele. Sellest juhindudes valin Weezeri “Say It Aint So” nende plaadilt "The Blue Album". (Teine variant oleks "I Saw Her Again" Mamas & Papase “Cass-John-Michael-Dennie” albumilt, sest see lugu on nii raevukas, eriti kui oled lugenud draamat selle loo taga).

Mette: Ma ei ole väga drone rockist vaimustuses. Seda öelnud, pean siiski tunnistama, et üks mu lemmikbände, The Kills, kasutas väga palju drone’ilikku stiili oma esimesel kahel albumil. Nad said sellega suurepäraselt hakkama. Nende esimene album kandis pealkirja “Keep on Your Mean Side” ja see on siiani üks mu lemmikalbumeid. Sellel on 12 lugu, kõik võrdselt head, aga seitsmes on “Hitched”, mis annab albumile üldise kerguse. See on imeline, väga monotoonne lugu ja albumil täpselt õiges kohas. See sobib ideaalselt ja usun, et see on ka põhjus, miks terve album kõlab ruumikalt ja vaoshoitult.

Mis ajab teid igapäevaselt natuke raevu?

Brendan: Ma olen ameeriklane, nii et ma usun, et sa kujutad ette, mis see üks asi iga jumala päev on.

Mette: On palju ilmselgeid asju siin maailmas, mis mind raevu ajavad. Töötades ajalehes puutud selle kõigega igapäevaselt kokku. Kliima soojenemine, rikkuse ebavõrdne jaotumine, jälituskapitalism – ainult nimeta – liiga palju asju on maailmas valesti. Kuna on reede ja ma plaanisin endale suurepärast ja lõbusat nädalavahetust, siis surun need jubedad faktid alla ja vastan: “kui inimesed jätavad mu jalgrattakorvi suvalist prügi”.

Little Fury esineb reedel, 29. märtsil Sveta Baaris Rada7.ee spektaaklil Tallinn Music Weeki raames. Erakordse spektaakli artistivalik on muidugi taaskord enneolematult äge. Õhtu helipilt alustab kärisevast kaosest, jõuab vahepeal puhta ja selge elektroonikani ning muundub lõpuks taas korralikuks müravalliks. Üles astuvad Huiabella Fantastica, Demonic Death Judge (FI), Sibyl Vane, Kali Briis, GHLOW (SE), MOJA (JP) ning Little Fury (DK).