Kuula: Estoner - "Tahm"

EMEA: aasta muusikaajakirjaniku nominendid – Koit Raudsepp, Bert Järvet ja Siim Nestor

18-03-2019 | kirjutas: Ivo Kiviorg

Koit Raudsepp, Bert Järvet ja Siim NestorKoit Raudsepp, Bert Järvet ja Siim Nestor
26. märtsil jagatakse taaskord Eesti Muusikaettevõtluse Auhindadel kohalikele tegijatele vimpleid ning sooje käepigistusi. Olen veendunud, et hoolimata sellest, et žürii peab tegema ära raske töö ning erinevates kategooriates valima välja kolmest parima, on kõik nominendid – ning olgem ausad, paljud teisedki - andnud olulise panuse, et kohalik muusikaelu oleks rikkam ja põnevam ning seetõttu igati tunnustust väärt.

Aasta muusikajakirjanikena on sel aastal kolme parima hulka nimetatud Koit Raudsepp, Bert Järvet ja Siim Nestor. Koit ja Siim on kolme parima seal olnud kõigil viiel EMEA toimumisaastal ning mõlemad ka korra vastava auhinna tasku pistnud, Bert on seekord välja teenitult uue näo rollis.

On üpris tähelepanuväärne, et kõik kolm toovad oma eelmise aasta suuremate ja võidukamate tegemiste loetelus välja räpi või hiphopiga seotud asjad. Koit tegi aasta lõpus intervjuu Tommy Cashiga – ainsa kohalikus raadio ja TV vaates, Bert viis läbi räpikonkursi „Sina ka“, kuhu laekus kokku üle saja uue omaloomingule loo ning Siim on muidugi jõuliselt Eesti tärkavasse Soundcloudi räpiskenesse sukeldunud, vedades Raadio 2 lainel Lil Saadet ning korraldades ka seonduvat peosarja Lil Pidu.

„26 aastat kestnud muusikaajakirjaniku töös ei ole ma varem ühe kodumaise žanriga nii põhjalikult tegelenud, ise asjast sedavõrd elevil olles,“ räägib Siim. „Niivõrd suurt žanriplahvatust ka nagu ei tea, et varem olnuks. Lil Saates ja aasta alguses ka indishows Nestor & Morna sai aastal 2018 ette mängitud 115 erinevat kodumaist artisti. Keskmiselt siis iga nädal kaks uut artisti. See on kõva ju? Ning kui värvikirev see skene on – väga meeldiv. Paljudel, tundub mulle, on seisukoht, et see kõik on üks mõmin, aga see on tõest kaugel. Leiab muusikat väga agressiivsest ja pungilikust väga lüürilise ja sensuaalseni välja.“

Muidugi mitte ainult. Eesti Ekspressi veerud on olnud Siimul pigem muude teemade jaoks et kogu tegevust mitte ainult uue laine räpi alla matta, ning Berti saadetes oli R2 majabändi rubriik, kus nii uued kui leged Eesti bändid said teha otse-eetri live ning jagada kommentaare juurde. „Olen eriti uhke just selle üle, et minu saatesarjades nägi ilmavalgus kõige rohkem Eesti muusikat ja tegijad said ka sõna,“ räägib Bert.

„Kentsakas on see, et kuigi muusikaajakirjaniku tööga käib asjaga kaasas sõimata saamine ja sinu kirumine, aga reeglina selle eest kui sa midagi laidad, ignoreerid, millestki aru ei saa. Muusikaajakirjaniku töös ei ole ma pikkade aastate jooksul nii palju sõimata ja kirutud saanud, kui nüüd Soundcloud-räpiga tegelemise eest – ja just selle eest, et mida ma kiidan ja esile toon. Kiitmise eest saab sõimata, naljakas. Mõni nädal tagasi veel üks tuntud produtsent suges mind, et miks ma sellist jama raadios lasen ja jätan noortele mulje, et on okei sellist muusikat teha... Oeh,“ juhatab Siim jätkuna mu järgmise teema sisse – millist rolli muusikaajakirjaniku töö suuremas muusikaelu vereringes mängib ja miks on see töö ning muusikaajakirjandus üldisemalt vajalik?

Koit on siinkohal konkreetne ja teema justkui pikemalt seletamist ei vaja: „Minu kui raadio-DJ poolt on selleks uue muusika tutvustamine.“ Bert ja Siim aga lähevad mõttelennus alustuseks pigem eri suundades, kuid jõuavad lõpuks siiski haakuvale järeldusele.

„Muusikaajakirjandus on tarvilik ennekõike muusikajakirjandusele endale ning plaadifirmadele. Üheti on vaja oma positsiooni väljastajatena säilitada, teisalt on tarvilik nende muusikaliste väljutiste edukust ja headust trükimustas kuvada,“ arvab Bert esimese hooga. „Võibolla vajalik ka seetõttu, et kannab tänapäevases mõttes ka teatud muusika muinsuskaitse rolli. Kui laiatarberaadiote playlistid jms on suuresti sihtgrupiuuringutele tuginevad, st kaalutud kraam, mis läheb peale massidele ja on darvinistlikult parim, siis muusikaajakirjanduse roll on tabada ja tähendada ka kunstilist ambitsiooni muusikas.“

„Kahtlustan, et muusikutele on ikkagi kuidagi tarvis, et nende loomingulist tegevust peegeldataks või sõnastataks. See aitab nende tegevusel looks kujuneda. On oluline kasvõi ajaloo huvides,“ mõtiskleb Siim ning jätkab: „Ühtlasi kipun nõustuma Tõnis Kahuga, kes on öelnud, et kuna Eesti muusikaturg on peaaegu olematu, siis mõnele muusikule võib olla kiita saamine plaadiarvustuses või jõudmine albumiga aasta lõpu parimate plaatide tabelisse ainsaks kapitaliks.“

Siim: Aasta muusikaajakirjanikuks on nomineeritud valdavalt just raadioajakirjanikke. Kas see näitab äkki, et kirjutav press on tühi või sellest ei hoolitagi nii väga?„Seis on hea, isegi kui võtta arvesse pealiskaudse klikimeedia domineerimist,“ hindab Koit tänast kohaliku muusikajakirjanduse seisu. Siim toob välja, et kõige halvem on see, et muusikaajakirjandust jääb aina vähemaks. „Ennekõike just kirjutatud muusikaajakirjandust. Päevalehes enam popmuusikatoimetajat pole, Postimehes vist nagu on, aga ma ei ole päriselt aru saanud, kas Alvar Loog on põhikohaga popmuusikatoimetaja või kuidagi pooleldi. Kui ta kirjutab, siis väga hästi, jaa. Kiidakski Alvarit, kui väga head. Ühesõnaga, jah, kvantiteedi puudumise üle nuriseks, sest seeläbi on ka vähem kvaliteetset. Ja kui palju muusikaelust jääb tegelikult kajastamata ja sõnastamata. Kontserdiarvustusi pole peaaegu enam üldse. Väga tähtis osa artistide muusiku- ja esinejaelust, aga Eesti muusikapress on plaatide keskne. Ja noh – ka aasta muusikaajakirjanikuks on nomineeritud valdavalt just raadioajakirjanikke. Kas see näitab äkki, et kirjutav press on tühi või sellest ei hoolitagi nii väga?“

Bert toob hinnangusse veel positiivset nooti sisse: „Kohalik musaajakirjandus on muutunud järkjärgult vahetumaks. Paljud ajakirjanikud on tegijatega omavahel tuttavad ja see seab koos turu väiksusega paratamatult oma parameetrid. Mulle meeldib, et saame öelda, et Eestil on oma muusikaajakirjandus. Mulle meeldib, et meil on sellised house-hold nimed nagu Kahu, Valme, Nestor jne, kes oma kajastusega alati mitmekülgset kõneainet toota suudavad, see on tõesti väga cool!“

Enda muusikaajakirjanduse jälgimise harjumustest toob veel Bert välja, et ennekõike ongi just kohalik muusikaajakirjandus tema laual. „Eesti Ekspressi Areen ja mu lemmik, nende koostatud Eesti muusika digiedetabel – see on minu jaoks kohaliku musaajakirjanduse saavutus of-the-past-years! Lisaks R2 Muusikanõukogu, Muusikaplaneet, ERRi kultuuriportaal ja kohalike jauramised Rada7.ee’s!“

Siim: Ka meemid on vist tänaseks ajakirjandus – mingeid liikumisi kindlasti kajastab.Siim ütleb, et oli tahtmine vastata, et jälgib meediat kõvasti vähem kui aastata eest. „Viie aasta eest oli mul umbes viis muusikaväljaannet tellitud ja nüüd käib vaid üks – megasnooblik The Wire. Aga teisest küljest: äkki tarbin just rohkem ja laiemas ja erinevamas valikus, kuid pidada silmas seda kuivõrd paljude muusikaväljaannete jälgijaks ma ennast Facebookis sättinud olen. Ja nende artiklitest on mu sein kogu aeg täis, alates spetsiifilistest muusikaäri väljaannetest kuni fännisaitide ja meemiloojateni välja. Ka meemid on vist tänaseks ajakirjandus – mingeid liikumisi kindlasti kajastab. Pluss, et tänapäeval saad ju artistide või plaadifirmadega otse ühenduses olla – jälgides neid Facebookis, Twitteris, Instagramis või meilinglistides ja lood artistidest kujunevad su enda peas sedasi välja. Oluliseks väljaandeks olen pidanud ka näiteks plaadipoodide Piccadilly Music ja Boomkat kodulehekülgi. Iganädalaselt olen seal uute plaatide läbi kammimisel ka arvustusi/tutvustusi lugenud ja see on kahtlemata ajakirjandus, mis muusikaeluga kursis hoiab.“

Bert: Kui enne tegi ajakiri artisti, siis nüüd teeb artist ajakirja.Kui uurin maailma plaanis ajakirjandustrende – pean silmas pigem võtteid, stiile, formaate jms, nii tüütuid kui kiiduväärt -, siis viskab Bert huvitava mõtte õhku: „Peamine muutus maailma muusikaajakirnaduses on vast see, et kui kunagi oli artisti jaoks oluline kuskil ajakirjas olla suurelt kajastatud, siis praegu on pigem väljaannete jaoks oluline, et nad saaksid kellegi intekat vms oma kaante või veebiküljel kuvada. St. enne tegi ajakiri artisti, nüüd teeb artist ajakirja.“

Tüütutest trendidest toob Bert aastalõpu haibi: „Kui hakatakse kedagi aastalõpus kiitma, siis samu nimesid ja kollektiivselt. Ma mõistan, et kuidagi tuleb avaliku huvi tuiksoont tabada, see on vabaturumajandus, aga gang-bangerlus võiks jääda 18+ keskkondadesse.“

„Hästi tüütu ajakirjandustrend on, et kui märkad sulle huvipakkuvat teemat, klikid selle uudishimulikult lahti ja siis selgub, et see on hoopis piltide galerii,“ toob Siim välja. „Laiendatud fotoallkirjadega küll, aga ikkagi galerii – info saamise-tarbimise mõttes kuidagi nõrk, mulle tundub. Või teine juht, avad huvipakkuva materjali, ja see on esitatud sootuks videona! Kummalisel kombel tundub mulle video vaatamine-kuulamine aja raiskamisena või millegina, milleks mul kannatust ei jätku. Kusjuures noored eelistavad uudiseid ja lugusid just videotena tarbida! Veider.“

Juba aastaid ja aastaid teemaks olnud tekstimahu pikkuses aga nominendid ühel nõul pole. „Mida lühemad on artiklid, intekad, arvustused, seda parem on. Mida pikemad on artiklid, intekad, arvustused, seda tüütum on,“ ütleb Koit, aga Siim seletab, et talle just meeldib, et on long-read lugusid rohkem ilmuma hakanud. „Need mõnusalt pikad artiklid, mille läbi lugemiseks võib isegi tund kuluda, ja kui lõpuks läbi oled lugenud, on ehtne targemaks saanud tunne.“

Ivo Kiviorg
Ivo on olnud radaseitsme aegade algusest selle eestvedaja ja üks kirjutajatest. Aja jooksul teinud kaastööd pea kõikidesse kohalikesse päevalehtedesse ja hunnikusse ajakirjadesse ning olnud nõu ja jõuga abiks mitmete ürituste ja festivalide korraldamisel.

Vaata selle autori kõiki artikleid »