Orange Goblin: "Maailma kaos on päris muusika kasvulava"

13-03-2019 | kirjutas: Rainer "PeZ" Peterson

Ben WardBen Ward
Orange Goblin on minu arvates koos Electric Wizardiga UK underground skene üks alustalasid. Üsna halastamatu andam, mis, sõltumata sellest, et nad on aktiivsed olnud üle 20 aasta, ei näita leebumise märke. Kuigi Electric Wizard jõudis siinmail isegi veel Rabarockil ära esineda, jõuab Orange Goblin Tallinnasse alles nüüd. Pärast mõningaid viperusi, õnnestus toru otsa saada bändi laulja ja ninamees Ben Ward.

Niisiis! Hilised õnnitlused uue albumi puhul! „The Wolf Bites Back” oli kindla peale üks minu eelmise aasta lemmikplaate. Korralik küte ja rock’n’roll on midagi sellist, mida maailmal praegu vaja on!

Nõus. Mulle tundub, et kõik üle maailma on hetkel korraliku muusika näljas. Oli küll hea näha High On Fire’it Grammyt võitmas, aga peale selle ei paista, et ägedat muusikat eriti hinnataks. Paljud inimesed tunduvad olevat hoopis sõltuvuses väga lihtsakoelisest ja lihtsasti toodetavast arvutimuusikast, mis on täis autotune’i ja muud jama ja mis ei võimalda andekatel inimestel esile tõusta. See on selline ühtlane kraam, kus loeb rohkem see, kuidas sa välja näed kui see, kuidas sa kõlad. See on üsna kurb. Samas muusikas, mis meid inspireeris – muusika, mis tehtud kuuekümnendate lõpus, seitsmekümnendate alguses – polnud vahet, kuidas sa välja nägid. Kui sul oli annet ja oskasid häid lugusid kirjutada, siis sind ka leiti. Me tahaks tagasi minna sellisesse aega, kus see päris muusika kerkis rohkem esile kui konveieril toodetud poppsitt, mida kõik praegu paistavad ostvat.

Teisest küljest on mul tunne, et hetkel just on toimumas pööre ja uusi rokkbände ja festivale tuleb aina juurde.

Eks inimesed hakkavad ära väsima ja tüdinema sellest saastast, mida meedia meile söödab. Inimesed on kitarrid üles otsinud ja instrumente mängima, korralikke lugusid kirjutama õppinud. Pöördunud inspiratsioonis tagasi Led Zeppelini, Black Sabbathi, Motörheadi, Iron Maideni ja teiste bändide poole, mis olid ägedad siis, kui meie noored olime. Seda on hea näha. Eks see käib tsüklitena ja natuke tundub küll, et väike revolutsioon on käimas uute bändidega kohtades nagu Island – The Vintage Caravani tüübid on suurepärased muusikud ja kirjutavad ägedaid lugusid. Kadavar Saksamaalt. Rootsist tuleb palju uusi bände ja ka Inglismaa on alati olnud ägedate bändide sünnikohaks. Vähemalt on asjad põnevamaks läinud ja jääb näha, kas see jätkub ja need bändid suudavad tabelitesse trügida ja võistelda selle poppsitaga.

Aga kas sa arvad, et tänapäeval üldse on oluline suurte tabelite tipus olla?

No mitte otseselt tabelite tipus, aga on tähtis, et nad jõuaksid suurema osani inimestest ja et need inimesed saaksid üldse aru, mis päris muusika on. Selle asemel, et kuulata ainult seda, mida raadio ütleb, et nad peavad kuulama. Muidugi, müügitabelite tipud ei ole tänapäeval üldse mingi näitaja, sest ega inimesed ei osta väga palju füüsilisi plaate niiehknaa. Pigem tõmmatakse või striimitakse, seega tabelitipud pole just ideaalne mõõdupuu, aga oleks tore näha, et need bändid võtaksid väljateenitult kohad suuremate festivalide pealavadel, hiphopi või poppartistide asemel.

Aga kuidas sulle see vinüüli tagasitulek meeldib?

Ma arvan et see on lahe! Nagu ütlesin, asjad käivad ikka ringiratast ja selles digitaalses muusikas pole ju midagi erutavat. Aga mäletan, kui ma noor olin ja plaadi saamiseks tuli plaadipoe ees järjekorras seista, siis see koju viia, panna nõel plaadile, kuulda seda mängimise sooja krõbinat ja samal ajal plaadiümbrist sirvida, lugeda sõnu – see oli põnev! Kõik see läks striimimise ja allatõmbamisega kaduma. Aga nüüd jälle on lahe, kui sul on see füüsiline toode. Midagi, mille üle saad uhke olla ja koguda. Kuna üldiselt on tiraažid niiehknaa väiksed, saab teha erinevaid piiratud versioone plaatidest ja üritada ennast sellega väljendada.



Orange Goblini viimane plaat ju nägigi vinüülil väga hea välja ja kasutas palju erinevaid trükitehnikaid, kuidas see kujundus sündis?

Kui me hakkasime plaati üldse kirjutama, siis teadsime juba ette, et tahame midagi lihtsat. Meil oli poolik lugu, mille töönimi oli „The Wolf Bites Back” ja meile tundus, et see võiks sobida ka plaadinimena. Meil üldiselt on olnud hästi kirjud ja värvilised plaadikujundused, „Eulogy For The Damned” näiteks on väga huvitav ja seal toimub väga palju asju, aga seekord me tahtsime midagi natuke lihtsamat ja löövat. Mõtlesime lausa, et äkki ei paneks isegi bändi nime kaanele? Võiks olla kohe aru saada, et mis bändi ja plaadiga tegu on. Veidi „Dark Side of the Mooni” teema. Sa ei pea „Pink Floyd“ plaadile kirjutama, et aru saada, kelle plaadiga tegu. Otseloomulikult me pole nii ikooniline bänd nagu Pink Floyd, aga see oli suund, lihtne ja lööv. Meie sõber Roland Scriver, kes disainis selle kaane, elab ümber nurga, seega saime temaga lihtsalt pubis kokku, tegime paar õlut ja lõime oma ideed letti ja see on tulemus. Kuna ka lood sellel plaadil on veidi tumedamad kui meie varasem kraam, siis sobis see irevil hammaste ja helendavate silmadega hunt väga hästi ka muusikaga kokku.

Selle plaadi lood olevat ka rohkem laivesinemistele mõeldult kirjutatud. Nüüd kui olete neid veidi katsetada saanud, kas see plaan tasus ära?

Jah, vägagi! Varasemalt oleme süüdi olnud küll selles, et teeme stuudios asju keeruliseks, liiga palju kitarriridasid ja sünte, mis küll kõlavad plaadil hästi, aga kuna meil pole sündimängijat, siis oleks võimatu laivil teha. Seekord üritasime asju lihtsana hoida – nii, et iga lugu oleks laivis tehtav ja siiani on see välja tulnud. Me oleme suuremat osa lugusid juba mänginud ja nüüd, kui inimesed on uue plaadiga tuttavamaks saanud, toome uusi lugusid setti juurde.

Aga te olete seda kõike teinud üheksakümnendate keskpaigast saati, alati mänginud metalit ja tuuritanud palju, eriti viimastel aastatel. Te pole just enam noored mehed. Kas teile see tuurielu üldse meeldib enam?

Ega me enam nii palju ei tuurita ka, meil kõigil on igapäevatöö ja see on prioriteet. Mõned aastad tagasi me küll üritasime korduvalt teha Orange Goblinist enda täiskohta, aga see ei mänginud välja, sest see muusika on ikkagi veel üsna underground ja raha ei liigu nii palju, et see oleks väärt nii palju aega lastest ja naistest eemal veeta. Seega, peame küll muud tööd tegema, aga samas üritame tuuritada nii palju. kui saame. Aga nüüd kui me oleme veidi vanemad, siis samas ka võtame seda veidi rahulikumalt. Üheksakümnendatel, kui ise olime varajastes kahekümnendates, siis me ei hoolinud suurt muust kui joomisest ja lõbutsemisest. Nüüd me üritame ikka natuke piirata, sest veidi peab oma keha eest hoolt kandma, et end igapäevaselt hästi tunda ja fännidele midagi tagasi anda. Kui fännid ostavad pileti ja oleme juua täis ja ei mängi hästi... Pigem tahaks minna lavale ja anda hea kontserdi ja publikule 110%. Tänapäeval üritame lihtsalt olla nii head kui võimalik.

Ilmselt tarkus, mis vanusega tuleb?

(Naerab) Muidugi!



Aga teie plaatide vahel on olnud keskmiselt viis aastat. Võiksite vabalt ju teha seda Metallica värki ja üldse uut materjali välja andagi, tuuritada ainult vana materjali pealt.

Kusjuures, just rääkisime sellest. Meil ei ole hetkel plaadilepingut. Mõtlesime, et äkki peaks tegema oma leibeli ja andma selle alt välja hoopis seitsmetolliseid ja lihtsalt lindistama paar lugu korraga. Inimesed on üsna muusikanäljas ja see hoiaks huvi üleval. Samas on meil üheksa täispikka plaati, millelt laividele muusikat valida. Meie endi jaoks hoiab kirjutamine asju huvitavana ja on tunne, et meil on veel midagi pakkuda. Meil on veel olemas sisemine tung kirjutada uusi asju ja olla loov. Kui see kaob ära, kipuvad asjad hapuks minema ja siis pead endalt küsima, miks sa seda üldse teed. Miks bändi üldse alustada? Selleks, et olla koos sõpradega, olla loov ja teha sellist muusikat, mida sa kuulata tahad. Muidugi tahame veel muusikat kirjutada, aga nagu sa ütlesid, on meil albumite vahel umbes viis aastat vahet, sest me pole selline bänd, kes tahaks olla selles album-tuur-album rakkes. Ma ei tunne, et see on loovuse võtmes kõige parem lahendus. Kui sul on kogu aeg surve iga kahe aasta tagant uus album välja saada, siis ma ei usu, et sa kirjutad nii head muusikat, kui sa muidu võiksid. Seega, üritame plaatidega mitte liiga kiirustada. Pigem ootame, et meil oleks materjal, milles me oleme 100% kindlad ja saame lindistada nii hea albumi kui tahame. Õnneks me pole olnud kunagi ka plaadifirma all, mis meid oleks sundinud nii tegema ja on meile võimaldanud nii palju aega ja loomingulist vabadust, kui oleme tahtnud.

Ma just tahtsingi küsida, et miks teil veel plaadileping on? Paljud bändid on selle poole enda kätte võtnud. Su päevatöö on üsna suurte nimede bookimine, seega miks mitte võtta kogu äripool enda kätte? Aga saan aru, et seda plaanitegi?

See tõepoolest ongi plaan. Teiste plaadifirmade alt tehtud vanade albumite õigused on nüüd jõudnud tagasi meie kätte ja võime teha nendega, mida tahame ja anda vana materjali uuesti välja. See on hea situatsioon, aga siia jõudmine võttis üksjagu aega ja muusikaäris olemist, sest kunagi. kui esimest korda üldse plaadilepingule alla kirjutasime, olime noored ja muidugi ei teadnud üldse midagi sellest, kuidas õigused ja lepingud töötavad. Lihtsalt kirjutasime alla ja mõtlesime, et mida iganes - me lihtsalt tahame, et meie plaadid poodides oleks. Eks olime üsna naiivsed. Aga nüüd, natuke vanema ja targemana – ma olen muusikabisnesis töötanud viimased 20 aastat booking agendina ja managemendi firmades – tean, mida tegema peab. Nüüd, kui meie kolme plaadi leping Candlelightiga sai läbi ja meil otsest lepingut pole, võimegi teha, mida tahame. Meil on piisavalt palju kontakte igas vajalikus lülis ja Orange Goblini plaadifirma tundubki kõige parem idee.

Märts on siin ja ma lihtsalt pean seda küsima – kuidas mõjutab Brexit Orange Goblinit?

Saab näha, ega keegi ei tea, mis täpselt saama hakkab. Kõik on pigem pessimistlikud ja ootavad halvimat. Eriti minu töö puhul – kõik mu UK kliendid peavad mõtlema, kas piiridel saavad olema tihedamad kontrollid ja kas niisama Prantsusmaalt Belgiasse, Hollandisse ja Saksamaale sõita ei saa ilma, et igal piiril kinni ei peetaks. Või hakkame kogu varustusest, pillidest merchini, ettenäitamiseks nimekirju koostama? Kogu see jama. See teeks asjad väga ebamugavaks, aga loodan, et eksin. Eks saab näha. See on midagi sellist, mida mina kindlasti ei tahtnud, selle poolt ei hääletanud ja paljud inimesed ei saanud tagantjärgi vaadates üldse aru, mille poolt nad valisid. Kui praegu teine referendum teha, oleks tulemus kindlasti teine. Aga nüüd oleme kinni selles situatsioonis ja valitsuses, mida me ei tahtnud ja kes teab, mis saab. Eelistan tegelikult sellele üldse mitte mõelda, kui aus olla. (Naerab)

Aga vähemalt ajalooliselt on poliitiliselt rasked ajad rock’n’rolli hea kasvulava olnud.

Jah! Muusika on alati olnud loomulik väljund frustratsioonile, hirmudele ja vihale valitsevate jõudude vastu. Loodetavasti bändid suudavad sellest inspiratsiooni leida ja toota head muusikat.



Sa oled aastaid muidu Roadburni festivalil DJ olnud, kas see on plaanis ka sel aastal?

Ei, mul jäi paar aastat vahele. Eelmine aasta sai seda taas tehtud ja see on alati väga lõbus. Mina ja mu naine käime ka mujal mängimas, tegime seda eelmine suvi Prantsusmaal paaril festivalil ja päeva lõpuks, kui kõik bändid on ära mänginud, on see lõbus viis veel pidu pikendada ja mängida erinevaid žanre segamini metaliga. Kõigil on juba paar jooki sees ja tantsitakse… see on midagi, mida mulle meeldib teha.

Kas sa oled seda tüüpi DJ, kes väga täpselt plaanib ette, mida mängida, või vaatad jooksvalt, mis rahvale sobib?

Saladus on selles: alusta alati plaaniga, aga ära pea sellest kinni! Plaanida võib igasuguseid asju, aga siis tulevad inimesed soovidega ja õhtu võtab hoopis uue suuna ja lõpuks ei mängigi midagi, mida plaanisid, ja kõike, mida sa ei plaaninud.

Te olete esimest korda tulemas Eestisse ja siit edasi Venemaale, kas on midagi, mida te loodate või kardate siinmail?

Meil on palju sõpru bändides, kes on siin enne käinud ja neil on olnud öelda ainult häid sõnu. Laivid olla head ja publikud entusiastlikud ja sõbralikud. Paar aastat tagasi mängisime Leedus ja see on kõige lähemal olnud siiani, aga me ootame Tallinnat ja Eesti inimesi huviga. Me oleme teinud bändi juba 20 aastat ja käinud igal pool üle maailma. Vanasti me vedelesimegi pigem hotellides ja sõime inglise hommikusööki ja sellega piirdusime. Praegu üritame rohkem linnades ringi käia, tutvuda söögi ja joogi ja kõige muuga, mida eri kultuuridel pakkuda on. Ma olen kindel, et see muusika, mida me mängime, on väga aus töölisklassi muusika, ja mulle on jäänud mulje, et Eesti ja Venemaa on väga lähedal meie tööeetikale ja maailmavaadetele.

On sul mõni lemmikkoht, kus mängida?

Mitte otseselt. Kui ma saaks minna igasse kohta tagasi nii palju, kui mulle meeldib, siis oleksingi kogu aeg tuuril. On raske valida lihtsalt ühte kohta. Aga loodan, et paari nädala pärast saan Tallinna ja Peterburi ja Moskva sellesse meeldivate kohtade nimekirja lisada.

Aga mida põnevat sa ise tänapäeval kuulad?

Üsna ekstreemset kraami. Näiteks Mehhiko bläkibänd Blue Hummingbird on The Left ja näiteks siitsamast Inglismaalt Boss Keloid, selline raskem sludge, mis segatud progega. Kuna töötan booking agendina, siis muidugi saadetakse mulle kuulamiseks igasuguseid asju ja ma üritan leida aja, et neile võimalus anda. Iseasi, kas see mulle meeldib või mitte.

Lõpetuseks – kuna see läheb üles portaali nimega rada7, siis mis on sinu lemmik seitsmes träkk?

Uhh kohe ei meenugi midagi, kuigi number 7 on mu lemmiknumber. Mu lemmik jalgpallur Kenny Dalglish oli number 7. Aga vali midagi minu eest, ma kohe ei oska midagi öelda.

Selge, siis valin oma lemmiku seitsmenda loo mõne Orange Goblini plaadilt?

Sobib! Tänud intervjuu eest ja loodetavasti on see alles esimene mitmest Tallinna külastusest!



Orange Goblin esineb Tallinnas, klubis Tapper 21. märtsil 2019 koos kodumaise Redneck Rampage’iga.



Rainer "PeZ" Peterson
PeZ on radaseitsme usinale lugejale tuttav muidugi mitmetest bändidest nagu Leech või Highmachine. Bänditegemise halvale kombele kipub PeZ veel kõvasti arvutimänge mängima, viimasest ilmuvad ka regulaarsed avalikud ülestunnistused saates "Puhata ja mängida".

Vaata selle autori kõiki artikleid »

ajudoonor
15-03-2019
kell 12:16

mingi infokast või asi võiks olla kõrval sellest Ben Wardi glamuursest ametist, millele viidatakse ja mille puhul Pez eeldab, et kõik on nii suured fanboyd, et teavad peast.

Nii, et nõuan asutuse juhataja allkirjaga paberit, mis tõendaks hr. Wardi töötamist konkreetses asutuses ja kirjeldaks lühidalt ameti sisu.

kurmet
15-03-2019
kell 14:21

ma olen muusikabisnesis töötanud viimased 20 aastat booking agendina

See või?

PeZ
15-03-2019
kell 15:33

agapalun :D https://music.utatouring.com/agent/ben-ward/

tont
15-03-2019
kell 17:00

super
intervjuuga sai hakkama ka MOP, mida saab kuulata siit u. 40. minutist

ajudoonor
15-03-2019
kell 19:44


PeZ kirjutas:
agapalun :D https://music.utatouring.com/agent/ben-ward/


tänan. vaatasin seda esindavate ansamblite listi ka ja keegi siinne kohalik korraldaja võiks Beni käest neljapäeval siis Phil Campbelli numbri ka küsida, see tema uus (pere)bänd pole ka halb sugugi.

ajudoonor
15-03-2019
kell 20:26

In Goblin We Trust

ajudoonor
24-07-2019
kell 21:51

Orange Goblin Frontman Dislocated a Fan’s Shoulder with Massive High-Five

Rene13
25-07-2019
kell 02:32

tuleb välja, et rohkem Mees kui eric adams

Fen
25-07-2019
kell 11:46

Nagu Orange goblini üks lugu ütleb siis..."Don't you fuck with ol' big hands"