Nasty: "Ei ole midagi paremat kui jagada rahvaga meie energiat ja segaseid kontserte anda"

13-03-2019 | kirjutas: Andres Kalashnikov

Nasty (BE)Nasty (BE)
Urban Culture Entertainment toob 31. märtsil Eestisse Belgia beatdown hardcore’i lipulaeva Nasty. Meie küsimustele vastas ansambli trummar Nash. Von Krahlis toimuval kontserdil pakub kohalikku tuge Tallinna hardcore/grindcore bänd Sociasylum ning lisaks on kohal Helsingist värske beatdown hardcore bänd Baron.

Alates kõigist bändidest ja H8000* skenest kuni festivalideni on Belgia ise väikese riigina Euroopa hardcore skenesse palju panustanud. Mis sellise elujõulise taga on ja kuidas on skene muutunud võrreldes ajaga, mil alustasite?

See kõik on teinud meist need, kes me täna oleme. Mäletan, kuidas me käisime tihti Ieperfestil (Belgia suurim hardcore festival aastast 1993), olime siis kuskil 14, 15, 16. Juba siis oli minu unistuseks kunagi ka ise seal lavale pääseda, aga siis ei olnud veel Nastyt isegi olemas. See oli alati väga lahe, bändid kõikjalt maailmast, kõik oli do-it-yourself.

H8000 oli kindlasti suureks mõjutajaks, aga tegelikult üldiselt kogu Belgia skene. Mäletan bände, kes mind tõeliselt inspireerisid, piisavalt, et hakkasin ise trumme mängima. Bändid nagu Die My Demon, Whatever It Takes, kes endiselt tegutsevad. Retaliate, Crawlspace, tõeliselt raske kraam, mis ei kuulunud küll H8000 alla, aga olid inspireerivad. Nägin neid Ieperfestil ja see kõik oli väga võimas.

Belgia hardcore skene oli üldse siis väga tugev. Kuidas ta arenenud on? Pigem on muutunud väiksemaks kui kasvanud, aga kui mängime ise Belgias, siis on ruumid endiselt rahvast täis ja minnakse hulluks. Belgiast käib alati läbi ka Persistance Tour ja rahvas on alati kohal, kui suuremad bändid mujalt tulevad. Osad inimesed, kes tol ajal kontserte ja festivale korraldasid, on nüüdseks kogu sellest teemast justkui välja kasvanud. Neile läheb endiselt muusika korda, aga lihtsalt ei olda enam nii aktiivsed. Õnneks Ieperfest toimub endiselt, toimumiskoht on küll teine kui alguses, aga loodan, et saame seal ka sel aastal mängida.

*H8000 ehk hate-thousand on koondnimetus peamiselt 90ndatel õitsenud Lääne-Flandria piirkonna hardcore ja metalcore skene kohta, millest kasvasid välja mõned Belgia hardcore’i tuntuimad bändid.

Veel teie algusaegadest. Alustasite aastal 2004, kas ambitsioonid ja lootused jõuda sinna, kus täna olete, olid kohe alguses olemas ja mis teid selleni viis, et nüüd pikkadel tuuridel täismajale esineda saate?

Kindlasti ei mõelnud me siis, et jõuame sinna, kus täna oleme. Ei mõelnud suurtele tuuridele, täismajadele, festivalidele jne. Me saime lihtsalt kokku ja tahtsime teha rasket muusikat, nii rasket kui vähegi võimalik. Tahtsime mängida oma pille, see oli ikka nagu hobi. Mäletan, kuidas pea iga päev käisin prooviruumis, isegi ilma teisteta, mängisin lihtsalt tund või paar trumme, sest see oli lõbus, see aitas mul oma probleemidega toime tulla, hoidis mind tasakaalus.

Ilmselt võin öelda, et samamoodi oli ka teistel. Ka neil, kes enam meie bändis ei ole, nagu meie esimene kitarrist Georgy. Meil oli ka mitu erinevat bassimängijat enne Berrit. See oli meie jaoks lihtsalt lõbu, meile meeldis koos mängida, koos aega veeta.

Muidugi me investeerisime kohe algul oma bändi palju aega, energiat ja raha. Tahtsime, et meie esimene demo oleks hea kvaliteediga ja see tuligi hea, hästi produtseeritud tolle aja kohta. Ka see, et olime varem teistes bändides olnud, tähendas, et meil olid juba mingid teadmised ning oskused. Tahtsime teha asju õigesti ja olime perfektsionistid. Me küll unistasime suurtest festivalidest, aga see tuli lihtsalt ajaga. Oleme väga õnnelikud ja tänulikud nende võimaluste eest, mis meil praegu on.

Nagu öeldud, tuuritate palju Euroopas, olete jõudnud ka Aasiasse. Kas mõni esinemine paigas, mis oma kohaliku hardcore skene poolest tuntud ei ole, on ka üllatanud?

Jah, oleme põhimõtteliselt kõikjal mänginud - ainult Austraaliasse ei ole jõudnud, aga töötame selle kallal. Ameerikas oleme mõned korrad käinud. Sealne hardcore on ikka täiesti teine pallimäng kui Euroopas. See on karm, vahemaad linnade vahel, kus mängisime, olid palju pikemad kui Euroopas. Logistiliselt on palju raskem. Kõik on ka palju toorem, moshpitid olid palju vägivaldsemad kui Euroopas, palju täiesti hulle asju toimus.

Aasias oleme käinud kolmel korral Jaapanis, Lõuna-Koreas ja ka Hiinas. Jaapan oli kindlasti väga üllatav. Enne esimest korda ei teadnud me Jaapanist muud kui seda, mida telekast näeme – mangad, hea toit, nunnu kawaii-kultuur. Oleme seal üsna tuntud bänd, mille eest oleme väga tänulikud. Meil on seal head sõbrad. Kindlasti on see väga erinev näiteks Ameerikast. Jaapanis lähevad ka inimesed kontsertidel hulluks, aga teisiti ja ollakse sealjuures väga tänulikud. Täiesti teine mentaliteet, olime väga üllatunud kui hästi meil meie esinemine seal korda läks. Inimesed on seal väga pühendunud.

Lisaks ka Venemaa, kus on alati täiest hullud kontserdid. Ka seal esimest korda mängides üllatusime kui hulluks inimesed lähevad. Oleme seal vist kolm korda mänginud ja nüüd kuu lõpus läheme jälle, ei jõua seda ära oodata. Muidugi ootame ka Tallinnas esinemist. Alati on lahe uutes kohtades mängida ja näha, kuidas erinevates riikides inimesed meie muusikale reageerivad. Üks, mis on kindel – kogeda saab tohutut energiat ja me jagame seda energiat alati suure rõõmuga.



Üle kümne aasta salvestamist, tuuritamist ja enesest laval kõige andmist on iga bändi kohta muljetavaldav teetähis, eriti ajal, kus isegi undergroundis trendid kiirelt tulevad ja mööduvad. Mis teid toidab ja toonuses hoiab?

Oleme vist tegutsenud kuskil 13,5 aastat mis on kindlasti teetähiseks. Trendid tõesti tulevad ja lähevad. Viimase viie-kuue aasta jooksul, kui oleme kasvanud enamaks kui lihtsalt ühes regioonis tuntud hardcore bänd, oleme ka enda kohta kuulnud, et järgime mingeid trende, aga ma arvan, et me ikkagi ei ole trendibänd. Me ei tee peavoolumuusikat, vaid lihtsalt väljendame seda, mida kogeme, tunnetame ja näeme.

Raske öelda, mis meid innustab. Me pühendame alati palju aega ja energiat. Oleme ka palju ohverdanud, et saaks pidevalt tuuritada ning uue materjaliga tegeleda. Läheb vaja palju aega, et kogu asi käimas hoida. Meil ei ole ka püsivaid töökohti ja keegi meist ei ole suurt midagi õppinud, kuigi oleks tahtnud, kuid bänd on alati prioriteet olnud. Osade bändide liikmed on siiski üritanud kõige kõrvalt ka karjääri teha, õppida ja tööl käia, aga meie oleme alati bändi esikohale seadnud. See on ka aidanud meil kasvada.

Minu jaoks ei ole midagi paremat kui olla trummide taga, jagada rahvaga meie energiat ja segaseid kontserte anda, näha rahva reaktsioone, näha neid segast panemas, näha, kuidas nad end vabaks lasevad, mured unustavad ja kõik endast välja elavad. Tuuritamine, uute kohtade avastamine, uute inimestega tutvumine ja poistega koos reisimine on ka suureks motivaatoriks.

Lood nagu Slaves to the Rich, Zero Tolerance ja Drty Fngrz annavad hästi aimu sellest, mida mõtlete, kui ütlete, et teete „perses muusikat perses maailma jaoks”. Hardcore ja punk justkui õitsevad keerulistes oludes. Kas tunnete, et skene tervikuna räägib piisavalt kaasa neil teemadel?

Oleme alati olnud väga kriitiline bänd. Kriitiline asjade osas mis toimuvad meie endi eludes ja ka ühiskonna ning süsteemi suhtes. Matthi leiab alati väga head sõnad, väga tugevad ja selged laulusõnad, mis kirjeldavad tema ja meie kõigi tundeid asjade suhtes. Räägimegi palju asjadest, mis maailmas toimuvad, mis on valesti.

Slaves to the Rich on ilmselt üks meie tuntumaid lugusid ja kõige tugevama sõnumiga samuti. Zero Tolerance samuti, Drty Fngrz on juba täiesti teine teema, aga samuti väga aktuaalne. Kõige selgemini võtabki meie lüürika kokku see, et perses muusika perses maailma jaoks, sest nii me tunnemegi. Võiksin sellest pikalt rääkida, see on nii sügav teema.

Ilmselt kõik vähegi mõtlevad inimesed näevad, et kogu süsteem on liikumas vales suunas ja paljud asjad siin süsteemis ongi perses, ebaõiglased ja liiguvad vales suunas. Üritamegi alati öelda, mida neist asjadest arvame. Olgu see siis sõda, planeedi persse keeramine või inimeste vahelised suhted. Drty Fngrz räägibki näiteks sellest, kuidas inimesed elavad internetis topeltelu. See, kuidas teised inimesed enda elu elavad, läheb tihti rohkem korda kui see, kuidas inimene enda elu elab.

Hardcore punk ongi alati tähendanud enda eest seismist, asjade välja ütlemist. Nagu ütleb ka slogan „hardcore on enamat kui muusika” – olen sellega nõus. Oleme alati tundnud, et meil on kohustus midagi öelda, oma sõnum edastada inimestele, et nad mõistaks, mis on valesti, et avada nende silmad, kui nii saab öelda.

Osad bändid ütlevad piisavalt, enamus hardcore skenes ütlevad. Osad ei ütle, aga see pole alati halb. Aga kui sul on kuulajaskond, siis on sul kohustus inimestega läbi oma loomingu suhelda, et neid unest äratada. Seda üritame alati.

Tundub, nagu viimasel albumil Realigion oleks sõnad veidi isiklikumad kui albumitel Shokka ja Love. Kas see oli midagi taotluslikku või pigem ikka klassikaline „elu inspireerib lüürikat“ teema?

Realigion on vist meie kuues album? Saame kõik vanemaks ja ilmselgelt on meil uute kogemuste võrra alati rohkem öelda. Kui Matthi kirjutab sõnu, siis ta laseb alati oma isiklikel kogemustel rääkida. Kui ta Realigioni jaoks laulusõnu kirjutas, oli just toimumas palju terroriakte Euroopas ja ta tahtis väga kõigile teada anda, mis ta sellest kõigest arvab. Keegi meist pole religioosne, keegi meist ei usu jumalat, arvame, et see eksisteerib lihtsalt inimeste kontrollimiseks. Ka see ilmselge sõnamäng – Realigion, reaalsus, religioon. Tahame sellega öelda, et meie niiöelda religioon on meie reaalsus, kõik meie ümber, meie sõbrad ja peres, see on meie religioon, mitte miski, mis on kuskil raamatutes kirjas ja mille olemasolu keegi tõestada ei saa. Kuid jah, meie sõnad on järjest isiklikumaks läinud, vaatame, mis meie järgmine album selle osas toob.



Te olete ka hiphopi fännid ja koos viimase albumiga ilmus ka EP NST RMX, mis andis vihje, millisena te võiksite kõlada kui hardcore pungi hardcore techno ja räpi vastu vahetaksite. Jäite ise sellega rahule ja kas midagi sarnast on veel oodata?

Jah, meil ilmus niiöelda boonus-CD. Tegime Realigioni puhul eriväljalaskena ka sellise komplekti, mida tootsime vaid 1000 tükki. Sellega tuli ka kaasa NST RMX. See müüs väga ruttu läbi, see oli väga lahe komplekt, seal oli särk, postkaardid, kaelaehe ja loomulikult plaadid ise.

Meie bassist Berri – peale selle, et ta on maailma parim bassist – on ka produtsent. Ta produtseerib poppi ja elektroonilist muusikat ning me mõtlesime, et võtaks mõned lood meie uuelt albumilt ja annaks neile uue vormi. Berri oli seega see, kes kogu töö tegi ära, meie lihtsalt avaldasime arvamust. Mulle meeldib väga, kuidas see välja tuli, kuulan seda siiani vahel isegi! See on väga huvitav, sest osad lood ongi nagu hardstyle techno mõjutustega, teised sellised romantilised hiphopi lood ja kolmandad elektroonilised, sellised deep house’i kõlaga lood. Väga hea segu kõigist. Kuna see oli lihtsalt spontaanne idee, siis ilmselt me midagi sellist uuesti ei tee, aga never say never.

Viimased paar albumit on ilmunud Beatdown Hardwear alt, mis näib hetkel olevat tähtsaim leibel, kui jutt on raskemast hardcore’ist. Kuidas koostöö sujub, tunnete end koduselt?

Jah, viimased kolm albumit. BDHW omanik on meie hea sõber Toni, tunneme teda juba ajast enne kui Nasty tekkis ja ta on bändi algusaegadest peale aidanud särke trükkida, kontserte korraldada jne. Algul oligi Beatdown Hardwear lihtsalt selline fännitoodete leibel, aga mingi hetk hakkas ta CD plaate välja andma ning kaasas järjest enam bände ning sündis ka plaadifirma. Koostöö läheb väga hästi, tunneme end tõesti kui kodus, sest kõik on väga isiklik. Asjad käivad rohkem käepigistuse peale ja pole pidevat lepingute sõlmimist ja reeglite järgimist. Me arutame omavahel kõik läbi, mis on väga hea, sest annab meile palju vabadust. Oleme mõnes mõttes selline eriline bänd, kes teeb asju erinevalt, ja seetõttu vajame rohkem vabadust. Enamus plaadifirmasid ilmselt selle kõigega ei nõustuks, või vähemalt ei toetaks seda nii palju. Toni on alati väga toetav ja BDHW on tõesti üks parimaid raskemuusika leibeleid, soovitan lähemalt uurida!

Nagu teie lüürika on segu toorest ja isiklikust emotsioonist ning sotsiaalsest sõnumist, on teie videod segu ilusast esteetikast ja visuaalsest sõnumist. Näiteks muusikavideo loole Shokka sisaldab nii palju sümboleid, et igal vaatamisel avastad midagi uut. Kuidas teil bändisiseselt muusikavideote ideede genereerimine käib?

Jah, see on meie jaoks oluline. Pöörame sellele alati palju tähelepanu, sest soovime end ka läbi videote väljendada. Tõid näiteks Shokka, muidugi on kõik meie videod väga lahedad, aga Shokka on ilmselt neist tuntuim ja kõige parem. Ideedele tulemegi koos maha istudes ja läbi rääkides. Mõtleme välja stsenaariumi, mida tahame selle videoga öelda, milliseid visuaale, efekte ja värve kasutada. Paljud asjad tulevad ka spontaanselt, sest töötame videote puhul koos Daniel van Hauteniga, kes on muidu tegev wedovodoo.tv juures ja kel on muusikavideote loomisel väga kunstiline lähenemine, filmitegijana on ta ka erinevaid dokumentaale teinud. Tema aitab ka ideid genereerida, tavaliselt on kõik need pöörased värvilahendused tema töö. Tahame ka selles osas alati areneda ja uusi asju proovida, lisaks kõrvale ka midagi silmale pakkuda.

Eestis ja mujal meeldib inimestele rääkida, kuidas hardcore ja punk on surnud, olete seda ise ka kogenud?

Hardcore ja punk ei ole surnud. Olen seda lolli juttu aastaid kuulnud, aga esinemispaigad ja festivalid on endiselt rahvast täis.

Lõppsõna?

Mul on hea meel, et sain selle intervjuu anda ja ootan põnevusega 31. märtsi, kui esineme Tallinnas Von Krahlis. Jään ootama, et teiega pidu panna!



Vt. lisaks: 31-03-2019 Nasty [BE] + support

Andres Kalashnikov
Andres panustab oma aega muuhulgas Ülase12 sotsiaalkeskusesse.

Vaata selle autori kõiki artikleid »