Nädala muusikapai nr 112

Surikaate ohustavad looduses kiskjad, ekstreemsed ilmaolud ja ka teised liigikaaslased. Ohtude vältimiseks seavad surikaatide rühmad oma tegevuste valveks üles vahte, kes tagajalgadel tähelepanelikult ümbrust uurivad ja teistele märku annavad. Sellega võidetakse väärtuslikku aega ning hädaohule jõutakse reageerida enne kui see ülemäära kahju teeb.Surikaate ohustavad looduses kiskjad, ekstreemsed ilmaolud ja ka teised liigikaaslased. Ohtude vältimiseks seavad surikaatide rühmad oma tegevuste valveks üles vahte, kes tagajalgadel tähelepanelikult ümbrust uurivad ja teistele märku annavad. Sellega võidetakse väärtuslikku aega ning hädaohule jõutakse reageerida enne kui see ülemäära kahju teeb.Foto: Signe Kalgan, Tallinna loomaaed
Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva – värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat.

The Horrorist "Blind"

Evert: Ei võtnudki päris sada aastat kui aufnahme + wiedergabe tehased The Horroristi uue albumi välja sülgasid, ära pakkisid ja mulle kolmapäevaks kohale saatsid. Ettetellitud, hästi tellitud! Noh okei, tegelikult ootasin seda küll pikisilmi ning ikka juhtub, et lubatud tähtajad mööduvad ja reliis hilineb natuke. Separate Dimensioni pealt valisin A-poole (vinüüliversioonil 2 plaati!) viimase loo, mis juba esmakuulamisel üheks mu lemmikuks kerkis: "Blind" on teiste kõrvale pannes vist ka kõige brutaalsem, ängistavam ja aeglasem. Kordan veel ühe korra, et Oliver Chesler on geenius ja iga tema räägitud lugu on sulatõsi, need on kunagi päriselt juhtunud või on juhtumas. Kui temaga kohtute, siis pange jooksu!

HVOB – "Butter"

Ivo: Anna Müller ja Paul Wallner, Austria elektroonikaduo HVOB, avaldasid just täna uue albumi "Rocco". See on eepose mõõtu, 13-looline, tund ja 21 minutit plaat, mis pakub aega, et sellesse lõplikult sukelduda ja sisse elada. Nagu nende eelmised reliisid, on küll kõik 13 eraldiseisvad palad, kuid tervikuna ühendab lugusid lahti laskmisest, hüvastijättudest ja uutest algustest. Mu valitud lugu "Butter" on ilmselt albumi kõige "küttem" lugu, mis sobib hästi reedese meeleoluga ja mu meelest sobiks hästi ka täna Halli uue hooaja avamisel.

Artche – "Lying Under"

MC STan B: Polegi ammu hea minekuga house’i soovitanud. Sel korral on artistiks Artche. Hetkel resideerub ta Manchesteris ning tema looming on juba ilmunud nii Eric Prydzi kui Lane 9 leibelite alt. Ootan ainult lisa. Kamaluga kohe palun.

Marissa Nadler & Stephen Brodsky – "For the Sun"

Marko: Lorem ipsum dolor sit amet, consectetur adipiscing elit, sed do eiusmod tempor incididunt ut labore et dolore magna aliqua. Ut enim ad minim veniam, quis nostrud exercitation ullamco laboris nisi ut aliquip ex ea commodo consequat. Duis aute irure dolor in reprehenderit in voluptate velit esse cillum dolore eu fugiat nulla pariatur. Excepteur sint occaecat cupidatat non proident, sunt in culpa qui officia deserunt mollit anim id est laborum.

Control Top – "Chain Reaction"

Rene: Bänd, mis andis 2016 välja ühe EP ja läinud aastal ühe singli, mille põhjal on neid nimetatud bändiks, millel maksab silma peal hoida. Album "Covert Contracts" ilmub 5. aprillil ja kui see on sama tärisev kui pala "Chain Reaction", siis on sellistel soovitustel jumet. Siia otsa võib lisada bändi kitarristi mõtte: "Playing guitar in a rock band felt like writing poetry in Latin in 2019, using a dead language to convey ideas". Tuleb välja, et ei ole nii surnud see ladina keel midagi ja kui alternatiivimõte ei piirdu mõnesajapealisele siseringile mesimagusa sõnumi korrutamises, kuidas me ei ole populaarsed, sest meid kiusatakse taga, vaid võetakse kätte ja potensiaalne kibestumine ja paranoia vormitakse haaravaks tantsupungiks, siis on sellel jumet ka algatusena.

Tuleval nädalal on meil hea meel pakkuda eelkuulamiseks Black Bread Gone Mad debüütalbumit "Ayibobo". Black Bread Gone Mad on viie muusiku ühine elektrijaam, kus akusid laadida ja loomisele keskenduda. BBGM muusika loojad, ansambliliikmed Lee Taul, Martin Aulis, Mati Tubli, Merike Paberits ning Peeter Priks, on kõik erinevate maade folkmuusika suured fännid. Kogu koosseisu looming pärineb liikmete omast sulest, mida on tuntavalt mõjutanud erinevate rahvaste pärimusmuusika, 70ndate rock ja tänapäeva pop-muusika. Ansambli liikmete soov on luua Eesti Pärimumuusika maastikule uut ja värskendavat helipilti – luues enda omaloomingut lähtudes erinevate maade pärimusest. Eelkuulamise ootuses bändilt ka tänased külalissoovitused.

Glen Hansard – "Fool’s Game"

Merike Paberits: Mul on olnud au Glen Hansardiga paar korda lava jagada ning temaga muusikast vestelda. Glen on suur muusik, kes näeb ja hindab ka kõige nähtamatumaid pisikesi muusikaid me ümber ja meie sees. Fool’s game on lugu tema uuelt albumilt. See lugu haarab mind oma sõnumiga, oma malbusega ja samas ka oma üüratu energia ja valuga. Eriti lummab mind selle loo lõpus olev naisvokaal, kelle sõnum on mulle võõras ja arusaamatus keeles, aga keda ma usun nii jäägitult…

Plini – "Sunhead"

Martin Aulis: Võimatu on sealt EP-lt välja valida ühte lugu, aga silmad kinni ja näpuga suvalt lähimale pihta saades toon välja nimiloo. Plini on siis Austraaliast pärit kitarrist, ning "Sunhead" viimatine väljalase tema poolt. Arranžeering top notch, musikaalsus üle igasuguse piiri. Igatahes ülimalt hea atmosfääriga kogum ning hea astumisega, muidugi tegemist on proge-albumiga ning lood mõnevõrra keerulise ülesehitusega, rütmiga, harmooniga jne. Igatahes, Plini-hats of to u. Ja kus kohast see trummar välja ilmus, unreal.

Snarky Puppy – "Bad Kids to the Back"

Mati Tubli: Kusjuures täna, 15.märtsil ilmuva uue albumi "Immigrance" teine singel! Üliproduktiivne bänd – see on neil juba 13. album. Alustasin bändi jälgimist mõned aastad tagasi, kui avastasin enda jaoks "Ground Up" albumi ja muidugi sealt edasi tulid juba "We like it here" ja "Family Dinner vol.1" ja nii edasi. Ja üleüldse, kui tight bänd ja mega muusikud ning nende live’d on väga tuusad. Tasub tsekkida ka nende youtube live’sid (näiteks "Lingus" või kirjuta lihtsalt otsingusse Snarky Puppy ja naudi ja avasta). Õnneks on mul olnud võimalus käia ka nende kontserdil Göteborgis – sain isegi bassimehega, Michael League, juttu puhuda ja mäletan hästi, et keset jutuajamist tuli lavatagant välja klahvimees Cory Henry, endal boombox õlapeal ja kuulab ägedalt valjult Stevie Wonderi mussi ja niimoodi muuseas lisandus jutuajamisse. Ülituus oli. Küll kunagi tulevad nad ka Eestisse 😉

Whitesnake – "Shut up and kiss me"

Peeter Priks: Ilmus valentinipäeval, mõnus glam ning toimib siiamaani, vaatamata ajastuvahetusele 😀 Vanameistrid ikkagi.

Leikeli47 – "Attitude"
Vaata-kuula kogu Tiny Desk Concerti setti siit!
Lee Taul: Kõik algas umbes viis aastat tagasi, kui ma lähemalt kaasaegse räpiga tutvuma hakkasin. Tol ajal saatis mulle esimest korda Leikeli47 kuulata mu hea sõber ja kunstnik Helena Keskküla. Mäletan, et tol ajal avaldas lugu, millel terav biit ja refrään (ref algas sõnaga “Halleluujah”, loo nimi enam ei meenu ja ei leidnud ka otsides üles), mulle sügavat muljet. Vahepeal on artist mulle võõraks jäänud, küll aga viskan regulaarselt pilgu peale youtube’i kanalile Tiny Desk Concert (kust võiksin veel kümneid lahedaid artiste esile tuua), kust Leikeli47-e uuesti leidsin. Soovitatud lugu ongi Tiny Desk Concerti seti esimene lugu on üheselt otsekohene ja terav kui ka kerge ja kreemine. Väga mahe kombo muusikalisi mõtteid!


Raadio 2 edetabelites tihti figureeriva NOËP-i värske singel “Fk This Up” tõusis veebruaris raadiojaamas enim kõlanud looks. NOËP esitles lugu esmakordselt tänavustel Eesti Muusikaauhindadel, kus ta oli nomineeritud kolmes kategoorias ning viis koju võidu Aasta Popalbumi eest. Loo kaasautorid on Briti muusikud George Kwali ja Chinchilla. Viimane astus lavale ka singli esmaesitlusel EMA-l ning just täna on see päev, kus Chinchilla avaldas omaenda debüütsingli "Elements". Seega selle muusikapai boonusträkkidena esiteks üleval värske singel ning lisaks paneb daam ka oma soovituse letti.

LIZZO – "Juice"

Chinchilla: Ma armastan seda lugu selle enesekindluse tõttu. Lizzo on alati uhke ja nii võimsalt võimendav, mis ühtlasi tähendab, et võimatu on mitte tantsida selle järgi. Samuti on see ideaalne kaaslane hommikuse jooksu juurde. Sellised lood on olulised, sest ta näitab, et ennast tuleb armastada ja toetada ning ta inspireerib teisi tegema sama. See on tegelikult päris tõsine sõnum ühiskonnale, kuid samal ajal on tal nii lõbus, et sellest saab omaette väärtus. Vähe asju saavad olla rohkem mõjukad noortele tüdrukutele kui see, kuidas see lugu murrab globaalselt tobedate ilustandardite piire.

Veel artikleid