Nädala muusikapai nr 108

15-02-2019 | kirjutas: Rada7.ee

Miu
Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva - värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat.


Lokust - "Guiltless"


MC STan B: Kui te elate Inglismaal, oskate mängida bassi ja/või laulda, siis see bänd otsib just teid. Kui ei ela Inglismaal ega ole plaani lähiajal sinna kolida, pole ka hullu, saate niisama nautida raju kütet. Vahest ongi nii parem, et tüütu voks ei sega ja bänd peakski aint bassimängija otsimisega piirduma.


Modeselektor - "Who" feat. Tommy Cash

Ivo: Ma tean, et ma olen ilmselgelt liiale läinud Modeselektori ja Apparati soovitustega ning ma tegelt pole isegi päris veendunud, et mulle see konkreetne pala ülemäära meeldib, aga Tommy Cashi featuring selliste tegijatega on ju piisavalt märgiline uudis, et vähemalt aktuaalsuse poolest eraldi välja tulla.


Kaev - „Hollow souls”

Ester: Eile algas jälle kord aasta aega pikisilmi oodatud blackmetal festival Howls of Winter, mille tänaseks avaesinejaks on ainuke kodumaine bänd line-upis – Kaev. Ega mainitud bändi kohta rohkem midagi öelda ei oskagi, kui aga seda, et minge nii täna kui ka homme Tapperisse ja visake sellele mustale karnevalile ise pilk peale, ei ole see kunagi enne pettumust valmistanud ja esinejatenimistule pilku heites, ei valmista tänavugi.


Roma Vjazemski - "Pässas"

Marko: Värsket nukrat minimalistlikku eksperimentaalmuusikat. Kes oleks arvanud, et Gorõ Lana ja Monopol Entertainmenti tüüp kodus sellise muusika kallal nokitseb? Loodan, et sellest sünnib midagi ja varsti võiks seda kuulata plaaditäie jagu, sest neli ja pool minutit on liiga vähe.


Human 80 - "Rebellion Of A Being"

Rene: Nõkse elluastujatele. Kolm moodust, kuidas puudused enda kasuks tööle panna ja seeläbi jätta mulje, et ollakse silmapaistev isiksus:
* kui vaevab võimetus kasutada saatekava, tuleb valjuhäälselt hoobelda, kuidas ei omata telekat, vahet pole, et teleprogrammi (või samaväärtuslikke youtubekanaleid või voogedastusteenuseid) saab tarvitada praktiliselt iga ekraani kaudu;
* kui ei suuda leida internetist huvitavat sisu, tuleb valjuhäälselt mõista hukka sotsiaalmeedia, vahet pole, et kõik kasutajasisu vahendavad või organiseerivad keskkonnad on sotsiaalmeedia;
* kui on kadunud uudishimu muusika vastu, tuleb valjuhäälselt seletada, et tänapäevane muusika ei kõlba kuskile ja tegeleda mõne teise aja muusikaga, Bandcampi andmetel ilmub lingitud looga album novembris 2021.
Te ei kujuta ette, kui raske on olla nii silmapaistev isiksus!


Vector Hold - One Last Score

Kirill: Päris mahlane singel aprillis ilmuvalt EP-lt. Nime järgi otsustades ja žanrile kohaselt on ilmselt tegu mingi teoreetilise filmi stseeniga, kus tehakse üks viimane ots veel.



Tuleval nädalal on meil eelkuulamises tutvustamiseks taas tuliuus artist nimega WEK. Tegemist on Abandoned Elysiumist tuttava Kevin Operi sooloprojektiga - kirjutatud, salvestatud, produtseeritud, miksitud ja masterdatud tema enda poolt kodustuudios, algusest lõpuni omalooming, seda kuni albumi kujunduseni välja. Debüütalbumi „Mystery” muusikat iseloomustavad sõnad instrumentaalne, meloodiline, atmosfääriline, progressiivne metal muusika. Siin pakutav värske singel peegeldab Kevini sõnul elu problemaatilist olemust: „Kõik raskused, millega inimene seisab silmitsi selles maailmas ja ühiskonnas, muudavad teda avatumaks, tolerantsemaks ja targemaks järgnevate probleemide suhtes, sealjuures arendavad nii iseennast, teisi siin ühiskonnas ning see kõik viib edasi järgnevate veel suuremate saavutusteni inimeste arengus. Kõik on kinni igas inimeses individuaalselt, kuidas keegi tahab oma elu elada ja kui kaugele ja kõrgele jõuda oma kavatsuste ja unistustega.”


Periphery - „Blood Eagle”

Kevin: Üle pika aja avaldas Periphery uue loo – eelmine nädal tuli koos musavideoga välja “Blood Eagle”. Loos on mõnusalt kiiret chugga-chugga polürütme Meshuggah-stiilis. Rifid väga dissonantsi meloodiliselt mängitud kolme kitarriga, et jääks eriti eksperimentaalne ja tume vibe. Kohati jääb tunne, et mängi, mida tahad, peaasi, et ei kõlaks kenasti kokku ja oleks rütmiliselt paigas. Üldine kompositsioon on väga tugev, loo keskel näitab oma tugevat ja laia hääleulatust laulja Spencer Sotelo, muidu väga hea tume agressiivne growlimine terve lugu. Bändi liider ja soolokitarrist Misha Mansoor tõmbab ka väga eksperimentaalse noodi koodiga kiire shred-soolo maha, kus on kenasti kõik kidra mängimise elemendid sees, sealhulgas tappimine. Hindan lugu kõrgelt 9/10st. Loodan, et uue albumiga lõhuvad nad palju müüre.