Ülevaade detsembris ilmunud muusikaga vähem või rohkem seotud artiklitest. Mida ennustatakse uueks aastaks ja mida ennustati eelmiseks; miks rokiratas veereda ei taha ja miks see 50 aastat tagasi veeres; mida suudab teha Hollandi popmuusika Brexiti asjus; missuguse retsidiivse teoga on saanud taaskord hakkama Chris Brown ja kuidas Justin Bieber suutis kehtestada idioodimaksu.
ETTETUULUTAJAD
Noppeid ennustustest, kuhu võib liikuda muusikatööstus aastal 2019.
Muusikatööstuses toimuva valgustaja Bobby Owsinski leiab järgmist:
* hiinlaste Tencent Music sekkub suurde mängu;
* edetabelid tähendavad üha vähem;
* indiplaadifirmad jätkavad ilusa sõidu tegemist;
* striimimine jääb teenusepakkujatele endiselt tootma kahjumit;
* EL’i autoriõiguste reformi artikkel 13 tekitab YouTube’s kaose;
* lugude struktuur sõltub veelgi enam tarbijate harjumustest striimikeskkondades.
https://music3point0.com/2018/12/31/music-business-predictions-2019/
BBC Music on vahendab 8 selgeltnägija visioone, millest 4 huvitavamat:
* albumid lähevad veel pikemaks, sest rohkemate lugudega album toob artistile rohkem striime;
* muusika tarbijaskond hakkab lõhenema, kus ühele poole jääb homogeenselt karisma- ja ideelage playlistimuusika ja teisele poole sotsiaalse ja poliitilise kirjasokusega kuulajate vajadustele rohkem vastav kraam;
* indiartistid õpivad tehnoloogia toel enamvähem majandama;
* häälkäskluste põhiste kasutajaliideste levik muudab muusikapromomise viise (ja tuuakse näide, kuidas Alexale öeldud käsklus "play me the best song ever" mängib One Direction’i lugu "Best Song Ever").
https://www.bbc.co.uk/music/articles/523424bd-eae1-4fc7-bf17-56ece01a2a2f
NME püsivara Mark Beaumont on saanud sellise nägemuse:
* pärast Brexitit tulevad kokku kõik britpopi bändid, sest ÜK festivalidele ei jätku välisesinejaid;
* Glastonbury treenib enne festivali välja trobikonna kohalikke, kellega lavad viimases hädas täita;
* Kanye West avaldab albumitriloogia "Yandhi", "Mother TherYesa" ja "NYelson MandYela" ning teatab kavatsusest kandideerida presidendiks.
https://www.nme.com/blogs/nme-blogs/mark-words-musical-predictions-2019-2425374
Ja võrdluseks meenutusi, milliseks ennustati aastat 2018.
Bobby Owsinski:
* Spotify saab avalikult kaubeldavaks (leidis aset);
* Google saab muusikastriimisele lõpuks ometi pihta (ei juhtunud);
* vinüülimüük saavutab kasvulae (jätkas mühinal kerkimist);
* striimikeskkonnad viivad oma mängu järgmisele levelile (lahing turuosa pärast on tõesti läinud intensiivsemaks).
https://music3point0.com/2018/01/03/7-predictions-2018/
Rolling Stone:
* naaseb Justin Timberlake (ja sukeldus tantsukantrisse, mis üldiselt naerdi välja, aga müüs korralikult);
* hiphop ei domineeri enam tabelitippudes (just kiuste domineeris);
* YouTube siseneb striimiärisse (sisenes, aga premium teenust ei taheta väga kasutada).
ROKIRATAS EI VEERE
Rolling Stone’is on püütud vastata küsimusele, miks peavoolurock tänavu nii jama oli?
* käib võistlus, kes suudab salvestada siledamaks produtseeritud loo;
* kuskile on kadunud kitarr ja trummid kõlavad nagu need oleks mõnest teisest žanrist;
* uuematest stuudionõksudest hoolimata pruugitakse ammuilma läbimängitud ja viledaks kulunud rockitroope;
* mistõttu edetabelirock ei oma ka mingisugust iseloomu.
https://www.rollingstone.com/music/music-features/mainstream-rock-sucked-2018-770721/
NPR on avaldanud arvamusloo, milles püütakse vastata küsimusele, miks peavoolurock aastal 1968 nii hea oli?
* artistid pidid žanritroope ise leiutama;
* ühiskonnas aset leidnud protestimeeleolud kandusid stuudiosse;
* mugandumise asemel viljeleti muusikat, mida meeldis teha.
Maksab märkida, et samasuguseid argumente kasutab praktiliselt iga tegutsev bänd ka tänapäeval, juurde on küll lisandnud termin "eksperimentaalne", mis on eufemism tähistamaks kujutlusvõime puudumist.
The Independent vaatab samuti aastasse 1968, kui ilmus pala "Sympathy for the Devil", millest sai juhuste kokkulangemise tulemusel üht ajastutevahelist piirjoont markeeriv pala.
As rock’n’roll frontman Jim Jones of the Jim Jones Revue says, Satan is now “an easy go-to, a one-stop shop for distancing yourself from everything ‘good white Christian’”.
JUUSTUMUUSIKA
Ühel Šveitsi juustuvalmistamisentusiastil on koostöös Berni kunstiülikooliga käsil sonokeemia alane eksperiment. Kas emmentaliratastele muusika mängimine võib muuta juustu maitseomadusi? Juustuvalmistaja härra Wampfler ise loodab, et kõige parem tuleb hiphopi keskkonnas küpsenud juust, aga valikus on ka klassikaline rock, klassikaline muusika ja techno. Juustud saavad maitsmisküpseks märtsis.
ÜHISPOTI TRAGÖÖDIA
Taaskord on saag käima tõmmatud Spotify (laiemalt ka teiste teenusepakkujate) tasustamismudeli küsimuses. Praegu maksab Spotify artistidele nii, et kasutaja kuutasu läheb ühispotti ja see jagatakse igakuiselt striimide koguhulga põhjal laiali. Kui kasutaja detsembris Mariah Carey jõululugu ei striiminud, sai Mariah Carey loo õiguste eest ikkagi kasutaja kuutasust oma osa. Sellisele mudelile on juba aastaid pakutud alternatiiviks kasutajapõhist tasustamismudelit, mis arvestab kasutaja striimidega ja jagab kuutasu nende striimide vahel (mida rohkem striimid seda vähem per lugu kuulatud artistid sellest osa saaks, aga see on juba igaühe enda asi).
Artiklis on välja toodud Digital Media Finland tehtud uuringut, milles selgus, et praeguse mudeli puhul jaguneb 9,9% tuludest 0,4% artistide vahel, kasutajapõhise mudeli puhul oleks see 5,6%. Spotify enda tehtud uuring näitas, et kasutajapõhise mudeli juurutamine ja ülalpidamine oleks nii kulukas, et pikas plaanis suurt vahet ei oleks. Vähemalt on debatt õhus, kuna artikkel ilmus Rolling Stone’is, mitte mõne majandushuvilise blogis.
EUROOPA ÜHTELAULMINE
Detsembris sai suurema tähelepanu osaliseks Briti muusikute ühenduse ISM’i kampaania, milles tuntakse muret, et kui pärast Brexitit peaks vastu võetama seadus, et Tier 2 tüüpi tööviisa saamise üheks eelduseks on vähemalt 30k naelane aastasissetulek, läheb muusikaimmigrantidel olemine kibedaks, sest selles valdkonnas on keskmine aastasissetulek ainult 20k ringis. Lisaks nõutakse, et loovtööstuse praktikutel oleks hõlpsamad viisatingimused, kuna võimalik viisanõue ja tuuritamine ei ole just parimad voodikaaslased.
Hollandis haarati naiivsusel sarvist, kuna Ühendkuningriik on oluline muusikaekspordimaa. Pop-up poistepunt Breunion Boys on avaldanud pala "Britain Come Back", mis näikse põhinevat eeldusel, et popmuusikal on võime muuta ühiskondlikke protsesse. Eriti veel hõrgul poistelaulul.
https://www.theregister.co.uk/2018/12/21/brexit_boyband/
Venemaal ollakse sama meelt. Popmuusika eriteadlane härra Putin on leidnud, et popmuusika on efektiivne avaliku arvamuse suunamise vahend ja seda ei tohi jätta riikliku järelvalveta. Esialgu on riikliku kontrolli alla võetud räppmuusika, mis põhineb härra Putini hinnangul kolmel sambal, milleks on seks, narkootikumid ja protest. Narkopropaganda on isegi hullem kui ropendamine, viimase kasutamist asuti Venemaa avalikus ruumis reguleerima juba aastal 2014.
https://www.apnews.com/d702bafa578c40b59707f8d03fcc2f58
NÄRVILISED AJAD
Google’i lobistid on leidnud oivalise viisi, kuidas oma huvisid Euroopa Parlamendis Artikli 13 asjus läbi suruda. Selleks on lapsearu ja lapsejonn, mis lobistide hinnagul mõjutavad lapsevanemaid kõige paremini ja vanemad omakorda saavad kurta oma Europarlamendi saadikutele, kes on pumba juures. Youtube’s on #saveyourinternet hashtagi alla sokutanud propagandavideosid, kuidas tulevik on tume, sest autoriõiguste reformi tulemusel ei saa lapsed enam mängu, meigi ega teisi hobikultuuri puudutavaid videosid postitada ega ka vaadata. Keegi saksa teismeline, kellel on agarust sellevõrra enam kui kriitikameelt, lubas end lausa ära tappa kui tema lemmikkanalid YouTube’st kaduma peaksid.
https://www.theregister.co.uk/2018/12/04/youtube_article_13_campaign/
Samal ajal alustas muusik TheFatRat allkirjade kogumist, et YouTube oma Content ID korda teeks ja protsessid läbi vaataks, sest keegi kelm on ühe tema loo autoriõigused üle löönud ja teenib selle loo kuulamiste eest raha. Content ID on süsteem, mis EU autoriõiguste reformijate hinnangul on nii hea, et selletaoliseid peaks rakendama kõik suuremad kasutajasisuga majandavad keskkonnad, et hoida ära autoriõiguste rikkumisi.
https://secure.avaaz.org/en/community_petitions/YouTube_fix_the_copyright_protection_system
MUUSIKATARVITAMINE JA EETIKA
Muusikaharrastusega retsidivist Chris Brown on saanud süüdistuse kaputsiinahvi illegaalse omamise eest.
Billboard on avaldanud mõtiskluse, misasi see eetiline muusikatarbimine täpselt olema peaks. Kahe filosoofiaprofessori toel jõuab autor järelduseni, et kui lähtuda elu esteetilisse otsa puutuvate valikute puhul vaid moraalist, ei ole see enam kellegi elu. Kui tarbijal tekib talle vastuvõetamatu moraalse palgega artisti loomingut tarvitades süü- või vastikustunne, siis on see tarbija ja artisti vaheline asi.
Samal ajal kui tarbijad vaatavad kriitilise pilguga artistide suunas, vaatab mõni artist ka vastu. Taylor Swift’i viimastel konstertidel on kasutatud näotuvastustehnoloogiat, et publiku seast kahtlast elementi tabada. Et igasugused stalkerid ei pääseks konsterdile, vaid vahiks kontserdiplatsi kõrval.
https://www.rollingstone.com/music/music-news/taylor-swift-facial-recognition-concerts-768741/
SOOKOLL JA SISALIK
Ajakirjas Vox tuntakse muret, et Spotify 191 miljonit kasutajat ei striimi lugusid ei globaalselt ega ka lokaalselt sookvootide põhiselt, mistõttu koosneb läinud aasta kõige enam striimitud artistide top ülekaalukalt meessoost artistidest. Süüdi olevat seksistlikud algoritmid. Kahjuks on jäänud välja selgitamata, kas Spotify üldse kasutab soovituste algoritmide puhul soole viitavaid metaandmeid, kui suur osa striimidest on algoritmipõhised, kas aastakokkuvõte võib olla korrelatsioonis aastas üles laetud lugude koguhulga soolise jaotusega ja kelle sooga palade puhul täpselt arvestada tuleks.
Spotify kõige striimitumad palad aastal 2018 olid:
1. "God’s Plan" – Drake
2. "SAD!" – XXXTENTACION
3. "rockstar" (feat. 21 Savage) – Post Malone
4. "Psycho" (feat. Ty Dolla $ign) – Post Malone
5. "In My Feelings" – Drake
https://newsroom.spotify.com/2018-12-04/the-top-songs-artists-playlists-and-podcasts-of-2018/
Võrdluse huvides kõige enam Shazamitud palad läinud aastat.
1. "Solo" – Clean Bandit Feat. Demi Lovato
2. "X" – Nicky Jam & J Balvin
3. "One Kiss" – Calvin Harris & Dua Lipa
4. "In My Mind" – Dynoro & Gigi D’Agostino5.
5. "Perfect" – Ed Sheeran
https://www.billboard.com/articles/news/8490206/shazam-top-songs-2018-clean-bandit-demi-lovato-solo
KUULDUSI RINDELT
Apple on esitanud avalduse registreerida kaubamärk "Apple Music for Business", mille äriplaanist võib aimata, et püütakse pakkuda taustamuusikateenust kaubanduspindade meeleolukamaks muutmiseks. See on globaalselt mitmemiljardiline äri.
Striimiteenuste turule on tunginud Kanada muusik Neil Young, kes ei konkureeri suurtega mahtude osas, vaid on leidnud Warner Music’u toel lähenemise, mida on ka kirjeldatud kui Artists As A Service. Kogu artisti looming ja muu sinna juurde kuuluv on saadaval teenusena, millele tuleb osta ligipääs, mis on $1,99 kuus ja sellest lõviosa ei jagune edetabelitippude vahel, vaid läheb teenuse ülalhoidmiseks ja artistile. Sellest vist ei juleta rääkida, et tasuline subscribe mudel on pornotööstuses juba vana leiutis, härra Young tõi selle lihtsalt muusikatööstusesse üle.
https://music3point0.com/2018/12/24/neil-young-streaming-2/
Jaapani kohalik ettevõte Sony püüab jaapanlaste muusikatarbimisharjumusi muutma asuda. Koostöös Napster’i praeguse omaniku Rhapsody’ga on toodud turule striimitenus Mora Qualitas, mille müügiarugment on parem helikvaliteet (kuni 24-bit/96kHz). Siiamaani ei ole ükski üritaja jaapanlasi plaatide ostmisest veel võõrutada suutnud, äkki suudab seda metsikult andmesidet nõudev teenus.
https://www.engadget.com/2018/12/10/sony-rhapsody-streaming-music-service-for-japan/
California ettevõte Facebook, mis muudkui lekib, on asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud dokumentide põhjal sõlminud parntertehingu Spotify’ga, mis tagas striimipakkujale ligipääsu kasutajate sõnumitele. Esialgu puudub info, kas seda võimalust ka pruugitud on.
https://www.nytimes.com/2018/12/18/technology/facebook-privacy.html
Ja kõige olulisem teadaanne üldse.
Kanada laulja Justin Bieber lõi oma rõivabrändi, mille esimene kaubaartikkel müüdi kohe suure hooga läbi. Tegemist on 4,99 dollarit maksvate toasussidega, mis meenutavad kangesti neid, mida hotellides ja spaades jagatakse kaasavõtmiseks või ühekordseks kasutamiseks.