Pete Shelley – Tallinna märkamatuim briti punk-rockstaar ja Eesti suurim eksportbränd on lahkunud

21-12-2018 | kirjutas: Arvi Tapver

BuzzcocksBuzzcocks
Reede, 7. detsembri hommikuks oli veebimeedia täis teateid, et eelmisel päeval s.o. 6. detsembril oli surnud infarkti pungilegendi Buzzcocksi legend ehk ainus algupärane liige – laulja-kitarrist ehk front Pete Shelley, vanus 63. Sellega võib ilmselt bändi tegutsemise 42. aastale joone alla tõmmata.

Esmalt teatas Shelley surmast bänd ise ja uudise noppisid üksteise järel üles BBC jm inglisekeelsed meediakanalid. Kuna sünniaastast ja ealistest iseärasustest lähtuvalt tuleb viimasel ajal erinevate sama ajastu rokkarite lahkumistest uudiseid juba pahatihti, siis võis esialgu märkamatuks jääda üks tõik, mis oleks võinud ja peaks siiani just meid huvitama.

Pete Shelley, sünninimega Peter Campbell McNeish (isapoolt šotlane) suri Tallinnas. Veelgi enam – suri Tallinnas, kus ta elas erinevate ajaarvamiste järgi juba viimased kuus kuni üheksa aastat. See fakt aga oli lausa pealkirjas. Polegi miskit imestada, et Eesti meedia leidis uudise ligi ööpäev hiljem.

Tegelikult kajastasid ka briti lehed sündmust peamiselt ikka läbi sellesama pisukese infokillu, mis kadunuke ise oli aastate eest neile jaganud ja nüüd varnast võtta: Shelley abiellus Kanada eestlanna Gretaga, sõitis 2009. aastal siia naise sugulastele külla ning armus meie UNESCO pärandisse ehk Tallinna vanalinna.

Kuna Londonis olev korter jäi kitsaks ning sealse linnaosa sireenid ei laskvat alates kella kolmest öösel magada, ostis abielupaar 2013. aastal siia elamise ja sellest ajast peale elas punk legend tähelepandamatult Tallinnas.

Shelley lisas veel toona, et ta ei tunne end kuidagi perifeerias elavat, kuna Londonist lahutab teda vaid kolmetunnine lend. Uudistevoo lõpp, finito, the end! Tõsi – Postimees oskas lisada, et mees sai juba üht-teist kohalikust keelest aru ja olla maitsnud ka kiluvõileiba siinsest köögist.



Nähtamatu(d) staar(id)

Enda teada pole eksirännakud mind kordagi Shelley’ga kokku viinud, kuigi kõndisime ilmselt noidsamu vanalinna käänulisi munakivisillutisi või sirgesihilisi, ent permanentselt lagunevaid pealinna asfaltteid.

Arvata võiks, et 63-aastane abielumees (olgugi punk legend) ei pruugigi huvituda linnamelust ja ööelust, mille eest ta ju Londonist põgenes. Vaadates tema hilisema aja fotosid, ei pööraks vastutulija mehele ka erilist tähelepanu. Seega võimalik, et oleme korduvalt Rimi kassajärjekorras kõrvuti seisnud. Seda sama märkisid vestluses teiste seas ka Villu Tamme ja Aivar Meos - post mortem.

Shelley hoidis madalt profiili. Nii madalat, et kui ma oma tuttavate, eelkõige siinsete välismaalaste seas (eriti Kanadast pärit), Shelley järgi pärisin, leidsin vaid kaks, kes tema Tallinnas lokeerumisest üldse teadsid.

Üks neist, juba kuus aastat Tallinnas elav soomlane teadis küll, et Shelley elab siin ja nende aastate jooksul isegi olla otsinud temaga kontakti, aga temagi polnud kindel, kas mees võis talle tänaval juhuslikult vastu tulla või siis mitte. Seejuures on kõneleja puhul tegemist Londonis elanud muusikuga, kes kaks korda Buzzcocksi laval näinud ja bändi kõik helikandjadki kuni viimse singlini olemas.

Teine välismaine resident (kes küll sotsiaalmeedias millegipärast oma elukohaks Mongoolia märgib) vastas mu e-kirjale, et Shelley oli tema sõbra sõber ja pidi tulema tema pungireliktide kollektsiooni vaatama, ent ei jõudnud. Elu, õigemini surm tegi oma korrektiivi enne seda. Olen ise seda kogu näinud ja see koosneb vinüülidest, vanadest posteritest, fotodest ning maalidest - Bowie, Johnny Lydon jne. Viimati hankis ta aastakese eest Sex Pistolsi trummari Paul Cooki nahkkotikese trummipulkade hoidmiseks 1976. aastast.

See tema ühine sõber – Gary (nimi muutmata) on samuti muusik Inglismaalt, kes oli kohtunud Pete Shelley’ga korduvalt alates 1980. aastast, seejuures ka viimati siin Tallinnas. „Ma olin mitmes bändis, sealhulgas ühes Factory Recordsi omas,” jutustab Gary. „Me rääkisime Pete´iga vanadest aegadest ja tüüpidest, keda me teadsime.... Section 25 (postpunk bänd - toim.), Joy Divison, Linder Ludus jne.”

Selgituseks: Factory Records oli legendaarne esimene Manchesteri indie-label, mille 1978. aastal lõid sama legendaarsed Tony Wilson ja Erasmus (vaata filmi või loe raamatut „24 Hour Party People”, kui muidu ei tea) ning Linder Sterling on tänaseks 64-aastane Manchesteri punk-kunstnik ja muusik/laulja, kes kujundas muuhulgas Buzzcocksi kuulsa singli „Orgasm Addict“ kaane ning Ludus oli omakorda Sterlingu bänd 1978. aastast.

„Pete´il oli uskumatu mälu,” märgib Gary. Gary oli võtnud mõned joogid Telliskivis (loomelinnakus?) Shelley’ga vaid nädalake enne tolle surma nagu aeg-ajalt varemgi ja ridade vahelt võis lugeda, et mõned joogid ülearu, mida Shelley väidetavalt kippus tegema. Justkui polekski tegemist olnud päris halli märkamatu vanamehega.

„Ta oli privaatne mees,” vastab Gary küsimusele, miks keegi Tallinnas Shelley’st ei teadnud. „Ma arvasin, et pärast seda Postimehe lugu (2013. aasta – toim.) mõned ikka teadsid, et ta siin elab. Mina kohtasin teda alles hiljuti ja olen siiani šokis... Matusedki pole veel toimnud. Ta oli üks meeldivaimatest inimestest, keda ma kohanud olen.”

Gary sõnul võis Pete´i koos abikaasaga näha regulaarselt pubis Telliskivis (Gary ei täpsustanud, millises neis, aga teooria võimalikest teadmata kohtumistest sai kinnitust) tema äärmiselt tiheda tuuri-graafiku vahel. „Ma ei usu, et ta väga pikalt korraga siin riigis viibis,” nendib ta. „Nad ju tuuritasid pidevalt mööda ilma ringi. Ta laadis hiljuti Buzzcocksi viimase, 2014. aasta plaadi „The Way“ PledgeMusic keskkonda üles. Nad pidid tuleval aastal tegema show Albert Hallis koos The Penetrationi ja The Skidsiga.”

Kõik kolm kuulsad punkbändid ja PledgeMusic on neti-keskkond, kus muusikud saavad otseteed oma fännidega suhelda, et oma kraami müüa või promoda. Seega oli tegemist tänapäevase modernse vanahärraga, kes netti ei kartnud.

Samas jäi mulje, et Garygi ei osanud just ülemäära detaile kadunukese igapäeva tegemiste kohta lisada.

Juba eelpool mainit soomlanegi tõdeb, et sümpaatse olemisega brittidest, kes halli habeme taha varjunud, pole Tallinnas just puudust. Ta võiski märkamatult meie keskel elada.



Innuendo ehk tagantjärgi ended

Veel sel suvel kohtus Pete Shelley Buzzcocksi sünnilinnas Manchesteris elulooraamatut tutvustava talk-show raames oma fännidega, kelle hulgas oli ka The Falli (taas üks legend, mis ka Rabarockil käinud) hiljuti lahkunud laulja Mark E. Smithi õde.

Üle tunni väldanud vestluse käigus küsis keegi publikust, kas Pete´il on ka mõni muusikapala, mida ta tahaks oma matustele. Seda, mis loole Pete peatuma jäi, võite ise jälgida nagu kogu vestlust lingilt: https://youtu.be/HyEABH5pdtc?t=3921

Pete vastas tookord, tal pole just suurt peret ega sõprusringi, seega pole ka suurt sündmust oodata. Pigem võiks ta lasta kõigil endale meelepärane lugu ise Spotifyst valida. Lisaks ei kavatse ta veel lähiajal surra...

Tegelikult algab salvestus sellega, et moderaator viskab nalja: kuna Pete ei anna just sageli usutlusi, siis ta olla lavataga just teinud ettepaneku, et see jääks viimaseks.... Taas kord midagi märgilist, kuigi ma ei tea, kas see jäi viimaseks. Loodetavasti mitte.

Selleski vestluses viitab sama moderaator, et Pete´i nooruspõlvesõbra sõnul pole mees just sotsiaalne.



Suured väiksed kuulsused

Põhjus, miks ma nii triviaalsetele faktidele või isegi oletustele pinda kulutan, on see, et tegemist pole ainsa sarnase juhtumiga, kus meie keskel kõnnib tundmatu suurkuju. Mitte ainus, küll aga tõenäoliselt või vähemalt seni teadaolevatest kõige suurem tundmatu. Kui kellelgi lugejatest on vastupidist infot jagada, st. teab näiteks mõnda rahvusvahelist suurkuju reede õhtuti Valli baaris istuvat, võiks vabalt seda teavet Rada7-ga jagada.

Alles lõppeval aastal käis Tallinna kunstinädala aegu Eestis ja ostis endises Polymeri Kultuuritehases tegutseva kunstniku Alvar Reisneri maali teise pungi-legendi Clashi siseringi legend Ray Gange – bändi asutaja (taas lahkunud) Joe Strummeri sõbrast transamees ja näitleja, kes mängiski bändist jutustavas filmis „Rude Boy” bändi transameest. Tegelikult töötas Ray plaadipoes ja sai pakkumise mängida filmis rolli, milleks tal kogemust polnud. Seetõttu võttis bändi manager ta tuurile transameheks tööle.

Film sai auhindu, aga Ray Gange avas hoopis omanimelise plaadi-labeli ja proovis kätt bändi the Folk Devils managerina. Ligi kümme aastat tagasi tuuritas ta veel dj-na mitme päris maineka punkbändiga ning kadus siis vaikselt unustusse. Tegelikult oli ta juba selleks ajaks lõpetanud kunstikõrgkooli ning tegutseb kokkuostjana erakogudesse. See teda siia tõigi.

Meenub veel 2016. aasta kõle kevad, kui Tallinn Music Weeki ajal kohtasin juhuslikult Telliskivis (taas!) Villu Tammet (taas!) ja teatasin talle sama päeva uudist, et Sex Pistolsi bassist Glen Matlock on linnas ja annab kohe sealsamas soolo-laivi. Villu polnud seda kuulnud ja minagi sain teada alles samal päeval. Nii see toimuski ja meenutuseks mulle on sellest sündmusest mõned fotod sotsiaalmeedias ning autogramm. Pärast, samal päeval kohtas Matlocki ka Aivar Meos pea sama juhuslikult.



Eesti võimsaim muusikaekspordi bränd

Nii see on! Kõik see eelnev on vaid pinnavirvendus merelainetel või kui soovite, siis kajakasitt merelainetest välja kõrguva jäämäe tipul. Vaikne ja hall, napsitav ja/või eraklik – vahet pole. Tegemist oli mehega, kes oli Buzzcocksi peamine muusikakirjutaja ning kel oli ka soololoomingut.

Tallinnasse kolimise ning eestlannaga abiellumisega kaasnes ka siinne ühine ettevõte loomingu haldamiseks ning just seetõttu paistab Pete Shelley välja ka ligi 400 leheküljelisest viimasest loomemajanduse ekspordiuuringu lõpparuandest, mida Ettevõtluse Arendamise sihtasutus koostab. Seejuures mitte ainult ei paista välja, vaid troonib eksporditulu tabelit – esikohal.

Konkreetselt numbritest rääkides, kus on kasutatud 2015. aasta andmeid – esikoht tuli eksporditulus ligi 196 000 euroga, millest 98 protsenti tuli ühest sihtriigist ehk Suurbritanniast. Tõsi, Eesti muusikat ei vea ta välja ka pärast surma mitte, küll aga veab Eestist oma muusikat välja ja teeb seda võrreldes teistega kuratlikult edukalt. Eksport, mis pole kunagi vajanud välja viimist, sest see pole siin kunagi asunud, aga siiski!

Kui kedagi huvitab, siis toon samalaadse näite ajaloost: esimene inglane, kes Küprost valitses, oli prantslane! Nimelt Inglismaa omaaegne kuningas Rihard Lõvisüda oli sündinud Prantsusmaal, ta ei õppinud kunagi isegi end inglise keeles väljendama ja enamuse oma valitsemisajast veetis väljaspool Albioni (s.o. UK) rohelust, mille niisket kliimat ta palavalt põlgas, aga see on teine lugu, teistsugusele meediakanalile.

See muidugi ütleb midagi ka siinsete ettevõtete ekspordivõimekuse kohta ja kahjuks ei midagi head. Põhjuseid võib pakkuda või nende üle arutleda, aga jätan selle kommentaariumi või õlleklaasi taha. Pool-naljaga saaks siin ka mängida ideega, et Eesti võikski olla see staaride pensionimaa – ükskõik, kus nad siis end üles töötanud on, siin ootavad just vananevatele staaridele ideaalsed tingimused (Sobilikud baarid Telliskivis? Soodsad ja arusaadavad maksud?).

Tagasi Pete Shelley juurde, mu noor (loodetavasti) sõber! Minu jutu mõte on näidata kurioosumit – meie keskel elaski selline eksportöör, vaikselt ja märkamatult. Muidugi oli tal aastakümnete vaba maailma eelis, aga fakt jääb faktiks.

Puhka rahus, Pete Shelley!

Arvi Tapver
Töötanud varasemalt Rada7-le, Õhtulehele, teinud koostööd erinevate luureorganite ja missiagentuuridega, olnud aktiivne ühiskondlikes organisatsioonides ning hoidnud aktiivselt maksudest kõrvale.

Vaata selle autori kõiki artikleid »

ivo
21-12-2018
kell 10:51

e

ajudoonor
21-12-2018
kell 11:13

Pete vastas tookord, tal pole just suurt peret ega sõprusringi, seega pole ka suurt sündmust oodata. Pigem võiks ta lasta kõigil endale meelepärane lugu ise iTunes´ist valida. Lisaks ei kavatse ta veel lähiajal surra...

Kuidas autor tõlkis Spotify äkki iTunesiks? Vanameister ei rääkinud iTunesist sõnagi.

rv
21-12-2018
kell 12:28

ilmselt minu viga. Pete´i ma ei süüdistaks. Maap eriti neil vahet tee, jäin kuskile 20. sajandisse, kui kõvaketas kinni jooksis.

rv
21-12-2018
kell 12:29

Ivo või keegi - kas saab tekstis ära parandada?

ivo
21-12-2018
kell 13:45

Parandasin ära :)

ajudoonor
22-12-2018
kell 10:46

Buzzcocks oli vist esimene väljamaa punkbänd, mida ma kuul(a)sin. Sex Pistols tundus nõme poserite kamp, õnneks sõber Batsill tutvustas mulle ka Buzzcocksi ja The Stranglersit ja The Clashi.

Minu jaoks päris üllatavalt suur see autoritasude aastane summa härral, poleks uskunud, et ta ka bändi hiilgeaegadel oleks sellist palka saanud.