Fototõestus kohtumisest: Jyrki Raatikainen ja Lauri "Uims" Leis
Psychoterrori bassimees Lauri „Uims” Leis kohtas hiljuti Tallinna vanalinnas üllatuslikult oma lemmikbändi Radiopuhelimet trummarit. Jyrki Raatikainen oli koos abikaasaga koduteel väikeselt Euroopa-reisilt, muu hulgas käidi tervitamas sõpru Saksamaal. Kui Uims küsis uudiseid bändi kohta, selgus, et Radiopuhelimet esineb Soome iseseisvuspäeva eelõhtul, 5. detsembril klubis Loose ning enne järgmist kontserti, mis toimub 8. detsembril Hämeenlinnas, jäävad nad paariks päevaks Helsingisse. Sellest hakkas idanema mõte korraldada üritus ka Tallinnas. Õnneliku juhuse läbi alguse saanud idee saab teoks sel reedel, 7. detsembril. Lisaks külalistele Soomest astuvad klubis Rockstar’s üles kohalikud pundid Hot Kommunist ja Diversicolor. Seoses eelseisva kontserdiga edastas Uims meilitsi Raatikaisele mõned küsimused.
Mainisid, et kuna bändiga nagunii peatute Helsingis, oleksid tulnud Tallinna-visiidile ka sel juhul, kui teie kontserti poleks õnnestunud siin korraldada. Mis sind Tallinna juures veetleb?
Olen Tallinnas käinud mõnel korral varemgi, see on kena vana hansalinn. Kord esinemas oma bändiga Radiopuhelimet (aastal 2006, klubis Rock Cafe, bändi 20. aastapäeva tuuri raames – Uims), kord jaapani rockbändi Acid Mothers Temple autojuhi ja asjaajajana ning kord turistina. Tunnen seda linna kahjuks väga vähe. Tahaksin Tallinna ja Eestit põhjalikumalt tundma õppida. Mind huvitab väga ajalugu – eriti vanem ajalugu, keel ja vana maapiirkondade arhitektuur, näiteks see, millised on olnud ja on Eesti saunad. Kuna mind huvitab eesti rahvas ja kultuur, mõtlesin, et lihtsam on alustada Tallinnast. Avastasin, et Tartus asub Eesti Rahva Muuseum. Peab seda järgmisel suvel külastama. Hiljuti uurisin pisut oma sugupuud. Minu juured on väikeses Kaakamo külas Perämerre suubuva Kemijoe ääres. Selgus, et üks mu esi-isadest käis 17. sajandi keskpaigas nii sageli Tallinnas, et Tornio linna ametnikud sekkusid asjasse. Ehk on see mul vere kutse?
Teil näivad praegu olevat head ajad – ustavaid fänne jätkub ja mõned kriitikud lausa armastavad teid. Teie albumeid oodatakse põnevusega ja sageli ülistatakse teid Soome või lausa maailma parimaks bändiks. Kuidas oli asjade seis teie karjääri alguses?
Saime päris hea stardi. Juba meie esimesi demosid kiideti palju ja esimesed EP-d läksid väga hästi kaubaks. Esimene LP oleks võinud olla paremini teostatud, aga juba teise LP tegemisel osalesid salvestuse, miksimise ja mingil määral produktsiooniga tegelenud Riku Mattila ja Mikko Karmila (Soomes väga hinnatud produtsendid – Uims.). Koostöö nendega on siiani rikastav.
Oma karjääri alguses tegime väga palju proove ja olime juba siis ka laval head. Vanu kontsertsalvestisi vaadates imestan, et mängisin noorena nii raevukalt ja löövalt.
Videolugu viimaselt plaadilt.
Teie bändi praegune koosseis on olnud kõige pikaealisem. Paistab, et tulete omavahel väga kenasti toime. Kas olete vahel mõnes asjas ka eri meelt?
Oleme vahel mõnes asjas eri meelt, aga oma muusika osas oleme üsna üksmeelsed. Erimeelsusedki puudutavad pigem nüansse. Meie poliitilised ja kultuurilised arusaamad on võrdlemisi sarnased. Tänu mobiilsele internetile pole enam ka vaidlemist tuuritamise üle. Asjad saab kergesti selgeks rääkida. See on pisut igav. Mitte kuhugi välja viivad vaidlused mõjuvad meeltele virgutavalt.
Teie kodulinna Oulu asukoha tõttu võivad teie kontsertreisid olla üsna pikad, näiteks Helsingisse on sealt umbes 540 kilomeetrit. Kuidas te oma tuuribussis aega surnuks lööte?
Vestleme filmidest, raamatutest, kosmosest, ajuvabadest juhtumistest. Käz mängib kitarri ja laulab vanu estraadilaule, magame, joome mõne õlle, sööme kusagil, vahel mõtleme välja absurdseid kunstiüritusi. Näiteks ooper „Uljua” (kõrgkunstiline müstiline unenäoline jutustus tehisveekogu ehitamisest) ja muud sellelaadset ajaviidet, mida võivad harrastada viis meest piki maanteed läbi metsade sada kilomeetrit tunnis kihutavas plekk-kastis.
Mõned teist osalesid omal ajal maailmakuulsa koori Mieskuoro Huutajat tegevuses ja teil on olnud või on muid bände või kõrvalprojekte. Mis need on?
Mängin trumme meie bassimehe Antti bändis New Rising Suns. Antti mängib oma bändis kitarri. Oleme teinud ühe plaadi. Kõik teised liikmed seal peale laulja on mingil ajal mänginud ka bändis Radiopuhelimet. Kitarrist Jukka Kangas mängis meie kuuel esimesel albumil.
Käz on elustanud oma bändi Rastas. Ta on teinud ka kaks dokfilmi. Üks neist räägib vareste elust linnakeskkonnas ja teine Karjala muusikust Santtu Karhust. Jarno on avaldanud kolm romaani ja Jyrki kolm koomiksiromaani. Me kõik oleme olnud tegevad kooris Mieskuoro Huutajat. Mina olin koori esimene juhataja ja olen kirjutanud laulu Laps Suomen.
Värskelt internettidesse jõudnud kvaliteetne live-klipp.
Oulu plaadifirma Bad Vugum, mis muu hulgas on avaldanud Eesti bändi ÖÄK seitsmetollise EP, on jätnud silmapaistva jälje Soome alternatiivrocki ajalukku. Mis on Bad Vugumist saanud?
Bad Vugumi praegune omanik on üks selle kolmest asutajaliikmest, Kari Heikkonen. Mina ja firma kolmas asutaja müüsime oma osaluse talle juba mitu aastat tagasi. Mul endal on endiselt plaadifirma Hot Igloo, aga see on praegu eriti passiivses seisus.
Kõik albumid, mille Radiopuhelimet on avaldanud, on omal moel tähelepanuväärsed. Olete äsja salvestanud värske plaadi demod. Kas teie tulevane album erineb millegi poolest eelmistest?
Seda on endal raske öelda. Ei ole mingit vägisi väänatud muutust. Meil on oma stiil ja oma moodus muusikat teha. Neis raamides liigume.
Kas võib öelda, et Oulus on oma muusikaskene? Millistele praegustele Oulu bändidele tasuks tähelepanu pöörata?
Olen Oulus toimuvast üsna eemal. Elan väikses maakohas Oulust 60 kilomeetrit lõuna poole. Ma ei käi seal eriti rohkem kui bändiproove tegemas, aga nii palju kui olen asju jälginud, on minu arvates Hebosagil päris hea bänd.
Oled intervjuudes rääkinud, et laval esinedes saavutad erilise meeleseisundi. Kas võiksid seda kirjeldada?
Nooremana, kui olin heas vormis ja üleüldse luu, nahk ja lihas, toimus esinemiste ajal minu teadvuses üpris sageli midagi iseäralikku. Mängimine tundus olevat eriti lihtne ja kerge, kõik mida oskasid ja veel enamgi sujus justkui iseenesest, publik ja ruum omandasid pehmed piirjooned, tekkis pisut kaaluta olek. Ma arvan, et see on sügav flow-seisund. Seda seisundit on eriti raske kirjeldada. Vähemalt minul ei ole selle jaoks sõnu. Selle kutsuvad esile tihe trummigruuv ja kitarride psühhedeelne mürin.
Kontserdi lisainfo: 07-12-2018 Radiopuhelimet (FI), Hot Kommunist, Diversicolor
Vaata lisaks: portree-/dokumentaalfilm Raatikaisest: