Sólstafir – minimalistlik põhjamaa päiksekiir

03-12-2018 | kirjutas: Arvi Tapver

Kes eales vanemat Eddat lugenud on, peaks teadma, et Island on külm kui Hel, kuhu lähevad pärast surma kõik need viikingid, kel pole õnne lahingus kärvata.
Need, kes läksid 24. novembri õhtul klubisse Tapper, said aga osaks korraliku annuse Põhjala kultuuriekspordist, tükikest Islandi päiksekiirt ja iidsete aegade tunnetust ning nukraid meloodiaid, mis meenutasid armuvalus vaala itku.
SólstafirSólstafirFoto: Lilja Draumland Photography
Alustame lõpust – Sólstafir tähendab islandi keeles päiksekiirt ja – tõepoolest, juba siinkohal võib tunda pärgamendiservade kopituse hõngu!
„Sol“ on sõnatüvi, mis märgib ligi poolele Euroopale päikest. Võite nüüd aimata, kui vana peab olema sõna, mis on rännanud koos esmaasustajatega poolteist aastatuhat karget isolatsiooni nautinud saarele, kuskil seal, kus lõppeb maa. Teine võimalus on helistada lähimale etümoloogile. Vastus jääb ikkagi samaks.
Midagi lummuslikku on muusikas, mis tuleb Islandilt – olgu selleks siis Björk, Sigur Ros või mõni (post)metal bänd nagu seda on Sólstafir. Meloodiatesse oleks kui kätket mingit muistsed loitsud, mis sealset rahvast enam lahti ei lase.
Bänd ise eelistab end defineerida läbi sõnade: „atmosfäär“, „meloodilisus“ ja „agressiivsus“ ning eks seda üksjagu ka on, ent sama palju on võhikliku kuulaja jaoks neis 6-7 minuti pikkustes lugudes, mis põhinevad regilaulu analoogil ehk ühel ja samal motiivil, ka minimalismi ja melanhooliat.
Tõesti-tõesti, enne Tapperisse suundumist võtsin YouTube’st ette ühe värskeima salvestuse kuskil festaril, et end lainele seada ja ligi poole sellest kuulanuna polnud ma enam kindel, kas ma sellel lainel ka lõpuni püsin.
Monotoonsuse surmapattu leevendas vaid laulja vokaal, mis kriibib (vahetan siinkohal ajavormi meelega, sest ta teebki seda jätkuvalt ka tulevikus) terve laivi vältel nii ligikaudu veerandtooni võrra kõrva: s.o. laulab mustalt ehk loo harmooniast mööda. See hakkab audiogurmaani varem või hiljem häirima. Samas tegi see kogupildist terviku ja veel huvitava sellise.


Tapperis selgus taas vana tõde – see, mis ei tööta konservina, võib teha seda elavas esituses. Lisaks hakkas saalis tunduma, et pigem on see islandi keele miskisugune iseärasus, mis häiris, mitte see, et laulja on lihtlabane kõrvahaige.
Nukrad viisid, mille algupära on vajunud aegade hämarusse, kestsid lõputult ja võisid imiteerida samahästi nii vaalapüüdjate kui ka nende saagi armu(valu)hüüdu liigikaaslaste poole.
Uskuge mind, veel nädal hiljem seda lugu kirjutades, kummitavad need meloodiad mind.
Silme ette kerkisid viimsed randu ülekuldavad päiksekiired enne pimeduse laskumist fjordidele; taeva poole tõusev turbasuits murukatustega hüttidest ja kuskilt ajusopist esile kerkiv fakt, et Islandis kehtis veel kuni 1989. aastani kangele õllele müügikeeld (kusjuures kangeks pidas sama seadus õlut, mil oli vähemalt 2,25 volti!).
Just sellesse konteksti sobituski laulja murduv hääl – milline hinge laastav kurbus, tusk ja valu võib sellisel saarel üles kasvanud mehepoja südames tuksuda. See on lein, aga mitte tühipaljas depressioon, mida Xanaxiga tempida!
Nende muusikas oli paigas iga heli. Lihtne, aga just sellisena on bänd selle ülesehitanud. Mis puutub minimalismi, siis oli saalis ka neid, keda üllatas tõik, et bänd isegi ei üritanud varjata, et nad mängivad samu riffe justkui teisi ei tunnekski. Maitse eelistused, mis muud.
Jah, palju on neid (metal)bände ka meil, mis ammutavad oma elujõudu folkmuusikast ja depressiivsetest helidest, ent päris Metsatöll see siiski pole ja Kosmikud ka mitte. Veidral moel toidab Islandi kurbmeelsus uut lootust ja regenereerib neis meloodiates tungi elule.
Bänd on tegutsenud 1995. aastast, alustanud black metaliga ja andnud välja kuus plaati, Eestis olid kolmandat korda, seejuures korra esinenud Viru Folgil. Need on kuivad faktid, mida igaüks võib ise netist üles korjata, ent ilmselt on just need tulekud põhjuseks, miks saalis päris ohtralt Sólstafiri logoga särke võis märgata.
Õigus – laval kasutas kitarrist põgusalt bändžot, mis olla viimase plaadiga nende muusikasse lisandunud.
ÁrstíðirÁrstíðirFoto: Tanel Kõnd
Kultuurivahetuse programmist nii palju, et tol õhtul astus lavale veel üks bänd Árstíðir (mis kuradi tähestik seal Islandil küll on!) Islandist ja teine Luise Lemon Rootsist. Mõlemad jagasid Sólstafiri „vähe, aga täpselt“ kontseptsiooni. Neist kaasmaalased Arstiðir'ist tegid seda suisa nii minimalistlikult, et trumme nemad ei kasutanudki, see-eest oli bändis tšello ja rütmi andis miski sünditaoline elektrooniline seade.
Meeldiv oli täheldada islandlaste tunnustust rootslannast vokalisti võimetele, kelle häält on koolitanud ilmselgelt seesama Rootsi Kuningriigi haridussüsteem, mis on Eesti muusikaturu (tööstuseks on seda palju nimetada) müügiinimeste ehk manageride ja muude lõugu laksutavate korraldajate sõnul taganud aastakümneid selle, et Rootsi muusika on suures ilmas konkurentsivõimeline. Erinevalt Eestist.
Tuuribuss klubi ees, mis mahutas kogu bändi(de) kola, oleks enamikule siinsetest bändidest märjaks unenäoks. Valgusparki oli helipuldi ette kogunenud sedavõrd, et seal oleks võinud rahva sekka sukeldumisi ehk stage dive’i sooritada. Alati tasub end varakult kohale vedada, et elus kõike näinud lavatööliste tarkuseteri kõrva taha panna. Nii sain minagi sel õhtul teada, et valgustehnikutel pidi kõige rohkem tehnikat ehk suurim riistvara olema ja samast sõnast tuletades võite aimata, mis neil kaasaegsetel oidipustel kõige väiksem on.

ivo
03-12-2018
kell 12:03

Bändžohullus tuli siiski juba eelmise plaadiga "Otta".

...kusjuures kangeks pidas sama seadus õlut, mil oli vähemalt 2,25 volti... – milline hinge laastav kurbus, tusk ja valu

:D

rv
03-12-2018
kell 13:51

alko hang p
Tõepoolest - nüüd juba tõesti sellele eelnenud plaadil

kurmet
07-12-2018
kell 07:51

y
Hea, et Tapver siia kirjutama hakanud on.