Kuula: Meisterjaan - "Tüdrukud, elekter ja tuul"

Nädala muusikapai nr 99

07-12-2018 | kirjutas: Rada7.ee

Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva - värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat.


Shame - "Dust on Trial"


Ivo: Shame on jäänud kindlasti silma kasvõi ainuüksi seetõttu, et Briti musameedia tundub igas asendis neid teavani kiitvat. Räägin tunnetusest, ma spets seepärast kõiki arvustusi välja otsida ei viitsi, aga no tõesti - meelde on jäänud tõsiselt arutlevad kiidusõnad, aga ka postitused, et küll nad on ikka nii nunnud. Põhimõtteliselt UK musapressi nägemus suurepärasest poistebändist. Kohe aasta alguses, (strateegiliselt?) 12. jaanuaril avaldatud debüütalbum "Songs of Praise" ilmus Dead Oceans alt ning on Metacriticu järgi skoorinud 20 arvustust, neist mõne erandiga kõik positiivsed - eesrinnas (samuti kuidagi ootuspäraselt) NME, kus ei oldud kadedad ja laoti maksimumpunktid. Soovitusena on siinkohal albumi avapala, mis on värskelt omale videopildi saanud. Ma usun, et Shame leiab oma väärilise koha ka aastaedetabelites, aga mul isiklikult on miskipärast veidi kahetised tunded. Kindlasti oskuslik remiks, aga natuke liiga palju meenutavad eri elemendid teisi bände, kas pole?


Black Elephant - "Cosmic Blues"

Arvi: Lõppeval aastal kurvastas Eesti melomaane tõik, et laiali läks bänd Elephants from Neptune.
Siin aga on üks nende must liigikaaslane Itaaliast Savonast ehk nimepoolest bänd Black Elephant, kellelt ilmus juulis täispikk plaat „Cosmic Blues“, mis võiks järjekordse eksituse puhul meelde tuua teise Eesti koosseisu - Super Hot Cosmos Blues Band´i, mis minu teada veel koos püsib.
Tõde on see, et ei meenuta too Itaalia elevant niivõrd ei Neptunilt pärit olevaid ega ka toda super kuuma bluesi bändi (kuigi sarnasusi kindlasti leiab siitki), vaid pigem hoopis kolmandamat Eesti punti Queen of Spades´i või veidi Three Leg Dog´i. Kui väljamaalt paralleele tõmbama hakata, siis soundilt veidi Soundgardenit (ja siinkohal pole oluline, et ka too bänd on ammutanud inspiratsiooni tavelikelt kehadelt nagu Blackhole Sun) või Wolfmother´it.
Ega siin midagi uut ole päikse all – musa istub kenakesti pool tundi 70.-ndate hard rocki ja grunge´iliku tiiva ehk karmima psühhedeelia lainel ning selliselt bänd end ka iseloomustab.
Inovatiivsust vähe, usutavust ja tegemiseoskust sellevõrra rohkem. See muusika ei vajagi muud. Ta lihtsalt töötabki selles elemendis ega vaja uuendusi.
Kui peaks nende muusikast midagi uudsemat vägisi esile otsima, võrreldes 40 aasta taguste eelkäijatega, siis ilmselt stuudio tehnilisest arengust tulenevad soundid, mida arvatavasti oleks omal ajal kasutanud ka Hawkwind, kui Lemmy seal pelgalt bassi mängis.
Bändist eriti netis infot ei leia, kõige parema ülevaate saabki sama video all olevast tekstist. Head kuulamist!


5miinust - "Aitäh"

MC STan B:Selle aasta lõpus hakkasid levima kuuldused,et 5miinust lõpetab tegevuse. Või siis läheb pausile. Kui "Aitäh" jääbki viimaseks trackiks sellelt kollektiivilt, siis see on ikka rasvane punkt väga ägedale muusikakarjäärile. Isegi kui ei jää, ikka väga massive track. Kummitama jääb ka.


Rangers - "Apartment Scene"

Evert: Rangersini viis mind suhteliselt hiljuti hea sõber Jarmo Kauge, ning sellest ajast peale olen salaja, korduvalt ja korduvalt, nii umbes viis aastat järjest Joe Knighti nimelise mehe psühhedeelse rocki katsetusi kuulanud. Uus Rangers on tükk maad rütmikam ja minu jaoks vähem trippivam kui eelmised albumid, samuti pole uuelt albumilt nimega "Late Electrics" ka parimaid lugusid eraldi kuulamiseks kahjuks väljas, ning seda ei soovita ma teil ka ette võtta enne kui parimad (Pan Am Stories(2011), Suburban Tours(2010)) on läbi kuulatud.


Tont & Z - "Kuumalaine"

Evert: Keset talve kulub üks korralik surakas ära. "Kuumalaine" ilmus äsja Trash Can Dance leibeli alt kassetina, koosneb kolmest loost ning kahest instrumentaalsest lisast. Mõnus konteptsioonialbum mis kulgeb Tondile omasel rütmil, viib meid mediteerides ilmaennustusest kuumalaineni, suure sajupilveni ning lõpuks uttu, mis on oma olemuselt nii äge noise, et mul hakkas reaalselt külm.
Tänavuse aasta kõige pikema öö pidustustel (21.dets) saab teda samuti kuulda.


the Young Gods - "Figure Sans Nom"

Marko: The Young Gods ikka üks väga väärikas bänd. Kui algusaastate materjal on paljudele kui indutstriaalmuusika aabits, siis kuskilt 90ndate keskelt, pärast ambient katsetusi, minu meelest sama bändiga tegu ei ole. Umbes nagu nende naabrid Einstürzende Neubauten, kes tänapäeval suurema kolistamise lõpetanud. Viimane The Young Godsi stuudioalbum jäi aastasse 2010 ja oli väga-väga peen elektrooniline alternatiivrokk, kui üritada sildistada. Nüüd on oodata uut kauamängivat ja tundub, et esimene singel käib sarnaseid radu. Minu kõrvad on igatahes kikkis.


D.L.I.M.C. - "November Cassingle"

Timo Tiivas (OUMEEN): D.L.I.M.C (pole aimugi mida see bändinimi pikalt tähendab) on üks paljudest Mark Wintersi nimelise tüübi lo-fi garage rock bändidest. Muudkui möllab salvestada ja siis jälle laeb uue nime alt midagi bandcampi. Samas ei ole tegu päris tavalise garage rock revivaliga vaid kuulub täiesti omaette žanrisse nimega DEVO-CORE. Ma pole kindel, kes sellise nime peale tuli aga tõsi ta on, et nii D.L.I.M.C'il kui ka teistel sarnastel bändidel mingi imelik Devolik kõla ja veidrus küljes on. Tegu on igastahes ühe ägedaima muusika skenega mille ma olen viimastel aastatel avastanud ja see paelub mind täiega. Antud reliisil on kaks lugu ja üks neist, 2:21 peal algav ''Wicker Park'' on tõenäoliselt D.L.I.M.C'i parim lugu.
Mõned teised sarnased bändid on näiteks The Coneheads ja Uranium Club.
Youtubes tegutseb ka kasutaja nimega Anti, kes tihedalt koos kirjeldustega neid maaaluseid uusi ''DEVO-CORE'' ja muid garage rocki/pungi reliise ka laiemale publikule tutvustab.

Ed Schrader's Music Beat - "Dunce"

Rene: aasta lõpus on hea avada Soulseeki unsorted kataloog ja uurida, missugust jama sinna aastaga kokku tõmmatud on. Harilikult jaguneb sealne kraam ammuunustatud arvustuste ajel või artisti lolli nime tõttu krabatud kataloogide vahel. Ed Schrader's Music Beat mahub ilmselt mõlema kategooria alla. Kuna "Dunce" on plaadi avalugu, tekkis põhjendatud küsimus, ega ma kogemata kombel pole tänavuse aasta parimat albumit leidnud. Ülejäänud palad taltsutasid entusiasmi ja tegid oma leebel moel selgeks, et ega ikka ei ole küll. Pala "Dunce" see-eest jääb veel pikemalt saatma, sest nüüd on olemas pala, mis ei ole bändilt Throbbing Gristle aga mille kirjeldamiseks on ainuke korrektne moodus kasutada ühendit tukslev kõhr ja viisakas seltskonnas ei olegi võimalik sellest palast üldse rääkida.

formalhaut
08-12-2018
kell 00:24

D.L.I.M.C kaanepildi pealt = D Leopardo Industrial Music Co. star

blandest!
08-12-2018
kell 16:36

Iik, Evert, ma seda uut Rangersit ei suutnud ise küll üle 1 minuti kuulata axe

Jään Suburban Toursi juurde https://www.youtube.com/watch?v=nLRfj74pTmg

timofeie
08-12-2018
kell 19:17

formalhaut kirjutas:
D.L.I.M.C kaanepildi pealt = D Leopardo Industrial Music Co.


haha, väga piinlik. aga tänud, tegin ka silmad lahti nüüd