Metro Luminal: „Hingel hakkab hea!“, garanteeritud

07-11-2018 | kirjutas: Arvi Tapver


Tänase jutluse pühendan, nagu hingedeajale kohane, Temale, kes kolmkümmend aastat Eesti lavalaudu tallanud, sellest aastaid (ning seda korduvalt) varjusurmas veetnud, ent ikka ja jälle ellu ärganud ning nüüd siis taas fööniksina tuhast tõusis. Jah, nii on see aegade raamatus ja tõesti-tõesti: kel silmad, see nähku; kel kõrvad, see kuulgu: Metro Luminal on tagasi!

Nagu messiasel, kes kolmandamal päeval surnust tõusis, läks ka Rainer Jancisel ligikaudu kolm aastat, et uue koosseisuga tagasi tulla. Ja nagu õnnistegijal, ei pruugi kõik jüngrid teda kohe ära tunda. Seepärast tutvustame veidi, mis näoga on tänane Metro Luminal ning meenutame sedagi, kuidas kõik algas ja mis vahepeal sai.



Aga enne veel, kui jõuame sinnamaale, jagan teiega oma isiklikku mälestust päris algusest; neist süütuse aastatest, 80ndatest, kui hiiglased veel meie keskel mööda rohelisi aasu kõndisid. Roheline aas asus Harjumäel (asub nüüdki veel nagu ütleb laulusalm) ja ühel suisel õhtul, Vanalinnapäevade aegu, mängis seal võhikule veel päris tundmata bänd, mille üht laulurida siinkirjutaja kuulis kui „punane jänkuonu“; kõrvalseisva koolikaaslase arvates aga kui „kuradi jänkuonu!“, ent kolmandama arvates üleüldse käskivas kõneviisis: „kuradile, andke armu!“. Jah, nagu juba aru võisite saada, oli vahetult küpsuseksamite eelne aeg, bänd oli Metro Luminal ja laulu võite ka ära arvata. Luminal oli veidi üle aasta vana.

Aga mitte see pole kõige tähtsam ja mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid sellest, et järgnevalt hakkas Allan Vainola (nagu hiljem teada sain, et oli laulja nimi) laulma sellest, kuidas ta taamal nägi me kodumaad põrmust sinililli õitsetamas. Nutt tuli peale! Meenus lapsepõlv, meenusid metsalilled, meenus... et olin ammu viimasest rongist maha jäänud. Aga samas tundsin, et hingel hakkab kuidagi hea! Ja need sõnad on saatnud siinkirjutajat, teie truud oraaklit, kogu ülejäänud elu.

Vaadake nüüd, mis teeb tehniline piiritus hilisteismelise mõistusega! Nii võib tõepoolest osatada see, kes pole ise seda kõike kogenud. Võib küll, aga võin minagi ning hoopis teisiti küsida: mida teeb hilisteismeline tehnilise piiritusega!? Õige vastus! Ära joob ning interpreteerib laule nii kuis kuuleb (arvab kuulvat), ent see jääb teda saatma läbi elu, mida võime nimetada ka üldrahvalikuks kognitiivseks mäluks!

Keegi peale Rainer Jancise ei tea täpselt, kuidas kõik alguse sai, ent kõigile meil tolleaegsetel on oma isiklik mälupilt või tõde, mida keegi enam võõrandada ei saa. Seepärast lasengi Suurel Meistril, tol Universumi Arhitektil, Rainer Jancisel ise kõneleda!

Sissejuhatuse lõpetuseks vaid niipalju, et järgnevalt hakkas Vainola laulma paljastest naistest duši all ja seoses äsja tärganud huviga vastassoo vastu hakkas ka kehal kuidagi hea..., aga see on juba teine lugu, üks teine jutlus.



Metro Luminal sai alguse bändist Ükskõik, mille sa väidetavalt lõid luuletaja, muusiku ja tänase Kirjanike Liidu liikme Mait Vaiguga, seega: kas ja kui palju tegi Ükskõik kunagi avalikke ülesastumisi; kes seal veel olid ja kuidas sai sest Metro? Kui palju erines see muusika Metro omast, mis on ka sinu oma?

Tõesti, Metro Luminal koorus mingis mõttes välja ansamblist Ükskõik. Ma ei tea, kust küll tulevad need jutud, kuid Mait Vaigul polnud Ükskõigega muud pistmist, kui et ta oli minu sõber, keda aeg-ajalt kutsusin bändi proovi kaasa. Ükskõiges, nagu ka hilisemas Metro Luminalis, laulis Allan Vainola ning ansambel viljeles pigem sellist hard rocki meenutavat muusikat. Kuidas Ükskõik laiali läks, on väärt muidugi omaette peatükki. Metro Luminali sünniloos on Mait Vaigul seevastu küll oma roll. Nimelt, kui ma Ükskõigest punuma panin, lõin kohe uue bändi ja pakkusin Maidule selles kohta. Vaatamata sellele, et Mait oli alguses nõus, loobus ta sellest järgmisel päeval ja seega kujunes Metro Luminali saatus teistsuguseks. Reaalselt pilli mängiv ega ansambli tegevliige pole ta kunagi olnud. Mait Vaigu tekstidel on aga suur roll ansambli kujunemisloos, olin 90ndate alguses tema luule fänn. Ükskõiges ei olnud kasutusel ühtegi Maidu teksti ja minu teada tal neid sel ajal (1985.–1987. a) väga palju ei olnudki. Ükskõigest jõudsid hilisema Metro Luminali repertuaari kaks lugu: „Öised Sõnad“ ja „Ta pilgus“, mis mõlemad on „Coca Cola” plaadil. Seekordsel juubelituuril tulevad esitamisele kaks Ükskõige repertuaari kuulunud lugu, mida me Metro Luminaliga kunagi varem esitanud ei ole.

Kui aega tagasi saaks keerata, mida sa teeksid tollases loomingus (esimesed kassetid) teisiti? Pean silmas sügavamat kui lihtsalt produtseering ja parem helikvaliteet.

Pigem ütleks, et oleks pidanud kohe mõlemad materjalid 90ndatel CD-plaatidena välja andma. Mis helikvaliteeti puutub, siis "Ainult Rottidele" on väga hea saundiga plaat. Kindlasti saaks igasuguseid asju teisiti teha, aga kas see, mis oleks olnud teisiti, oleks ka parem olnud? See on iseasi. „Coca Cola” on ehk saundiliselt rohkem Nõukogude Liidu laps, aga ka sellel on oma võlu. Loomulikult võib vanu lugusid ka uuesti salvestada ja muuta, kui selleks tuju tuleb või kui on midagi uut öelda. Hetkel oleme Metro Luminaliga keskendunud rohkem uuele loomingule.

Jah, igavikuline küsimus, kas tagantjärgi tarkus midagi paremaks teeks. Siis vist poleks meil selliseid mälestusi tollasest saundist ja ka arusaama Metro Luminalist nagu ta praegu on. Miks eelmise Metro koosseisuga polnud võimalik uut plaati teha või ei tahtnud sa ise?

Siin muidugi peaksid sa eelmist koosseisu täpsustama, sest Metro Luminali koosseis on aegade jooksul olnud erinev. Samas tihtilugu ei teata peale minu ja Allani kedagi teist. Seega usun, et tahad teada, miks ma uut plaati Allan Vainolaga ei teinud?

Kuivõrd küsid, siis ka vastan. Pean eelkõige silmas seda koosseisu, mis mõni aasta tagasi tegi hüvastijätu tuuri Eestis, aga eelkõige, jah, Vainolat.

Tegelikult on ju asi lihtne. Vainolal on üsna mitu ansamblit, Sõpruse Puiestee ja Vennaskond, perekond ja veel igasuguseid asju. Kuna laulja jääb just kõige rohkem domineerima, siis vajasime kedagi, kes oleks ainult Metro Luminalile pühendunud. Rääkisin oma raamatus "Valgus tunneli lõpus" Metro Luminali plaadist, mis veel tuleb. Siin ta siis nüüd on. Robin Juhkental teeb fantastilist tööd ja tema esituses kõlavad nii uued kui ka vanemad lood hästi. Ning ärme unusta, et Genesis elas üle Peter Gabrieli lahkumise ja Phil Collins ei osutunudki kokkuvõttes nii halvaks lauljaks. Tegelikult neid näiteid on ikka väga palju, kus solistid on ansamblis vahetunud. Pink Floyd, Genesis, Deep Purple, Black Sabbath, Van Halen, Fleetwood Mac, Accept, AC/DC … ja mõned isegi mitmeid kordi. Queen suudab staadione välja müüa uute lauljatega. Loodan, et need küsimused jäävad ühekordseks, sest kokkuvõttes ei peaks helilooja õigustama üldse, milliste muusikutega ta oma loomingut esitada soovib. Oluline on tulemus.



Klišee, aga pean küsima: mille poolest erineb ja mille poolest uus vanast parem on?

Ma ei arva, et uus oleks parem kui vana, ega ka halvem. Hea ja halb on suhtelised ja enamasti vaid vaatleja mõttemaailma peegeldused. Pigem üritan siduda vana ja uut ühtseks harmooniliseks tervikuks. Nagu juba enne mainisin, tulevad esitusele isegi mega vanad lood Ükskõige repertuaarist. Põnev on just see, et kõik sobib väga kenasti kokku. Uuelt plaadilt kanname ette 75%. Pealegi, mida siin ikka tuututada. Soundcloudis ja Youtube-s on meie uued lood üleval, kes tahab, võib kuulata ja ise oma arvamust sedasi kujundada. Loomulikult on Robin ja Allan erinevad karakterid, aga ärge unustage, et ka mina olen vahepealsetel aegadel Luminalis laulnud. Mõned neist lugudest, näiteks "Sügishetk", on üks parimatest, mida üldse kunagi kirjutanud olen. Robiniga teeme mõnda lugu ka sellest repertuaarist ja näiteks "Meie Isa" on laividel üks paremini peale minevaid lugusid. Täiesti siiralt, meie praegune koosseis on kõige parem versioon, mis Metro Luminal lives kunagi on olnud ja kes tahab uuemast ja vanemast muusikast kontsertelamust saada, peaks kindlasti meie juubelituurile tulema. Lisaks kõigele uuele on ka „Ainult Rottidele“ vinüül selleks ajaks tehasest tulnud.

Tõepoolest, üks on see, mis kuulaja tajub. Muusik saab anda endast vaid parima. Mida tahad öelda vanadele fännidele?

Tulge kontserdile. Ostke uut plaati ja andke tagasisidet. Samas ei tahaks siinkohal rääkida ainult n-ö vanadest fännidest. Minu jaoks on fänn fänn, kas uus või vana. Iga bändi eksistentsi jaoks on ju ikkagi vitaalse sisuga pealekasvav põlvkond oluline. Kui bänd suudab endale sujuvalt järgimiskonda kasvatada on ta elujõuline. Paljude ansamblite puhul jääb selgusetuks, mida need n-ö vanad fännid tahavad, kas hea kvaliteediga tulevikku vaatavat tipp-ansamblit või seda, et esitataks põhimõtteliselt kasvõi katastroofilise kvaliteediga juba tuttavaid lugusid, millele saab puuduva osa juurde mõelda? Paljud Eesti vanemad kollektiivid teevad ju seda. Usun, et vanemad fännid võivad pika puuga uhked olla, et nende lemmik ansambel toob veel 30 aastat hiljemgi välja täiesti värsket muusikat, mis pole põrmugi sära kaotanud. Ning võib-olla on parem looming alles ees? Igatahes anname endast parima, et see nii oleks.

Metro Luminal koosneb väga eripalgelistest muusikutest, kel on väga erinev taust - kas selline valik oli taotluslik ja kuidas koostöö sujub?

Minu meelest see just teebki asja huvitavaks. Kui sa oled teadlik, siis Metro Luminal ongi koosnenud kogu aeg erinevatest inimestest. Jah, alguses korraks mõtlesin, kas Marko Atso pole ehk liiga rockitrummar, aga ta on väga maitsekalt toime tulnud. Tegelikult on see isegi hea, et võtsime just tema bändi, sest praegune Metro Luminal on just rockile oma panuse teinud. Olen vahelduva eduga David Bowie austaja ja tema bändid on alati koosnenud väga seinast seina tüüpidest. Väga huvitav ja intrigeeriv. Kui eesmärgiks on mingi kindel muusikakõla, siis lähtuda tuleb ikkagi sellest, mis on kõige kasulikum muusikale. Lõppeks küsid sa ju seda ka ainult sellepärast, et tead antud indiviidide tausta. Oleks Metro Luminal näiteks Läti ansambel ja ei tunneks sealt kedagi, kas sa siis arvaksid ilma seda kuulamata, et jube erinevad tüübid on bändis. Ilmselt mitte. Igatahes hetkel oleme Metro Luminal, mis toimib hästi.



Peale Metro Luminali oled seotud ka teiste projektidega - palun räägi sellest lähemalt? Mida sa viimati produtsendina tegid?

Viimati kirjutasin muusika Priit Pääsukese filmile "Keti Lõpp", mille salvestasin Berliinis. Samuti kirjutasin muusika koreograaf Mai Murdmaa balletile "Ninasarvik", mida esitasin ka elusmuusikuna etendustes. "Ninasarviku" muusikaga ehk teen kunagi ka plaadi. Hetkest, mil hakkasin Metro Luminali tegema, olengi ainult seda teinud. Kuna tahan pühenduda, siis korraga rohkem kui üks projekt mu plaanidesse ei mahu. Metro Luminal on olnud mulle ka produtsenditöö järjekordseks proovikiviks, sest lisaks muusika kirjutamisele, olen selle ka salvestanud ja miksinud. Produtseering on tänapäeval muutunud aina tähtsamaks osaks toodangust ja põhimõtteliselt ansamblilt juba eeldatakse ette, et see on tipptasemel. Heliprodutsent on jällegi n.ö hall kardinal, kelle tööst tegelikult sõltub uskumatult palju.

Kui oluline on sulle tunnustus? Mis asi on tunnustus sinu jaoks?

Ma siiralt ei usu, et ühegi kunstniku või muusiku eesmärk saaks olla istuda kuskil pimedas keldris, kus teda keegi ei näe ega kuule, sealjuures lootes, et keegi teda mitte kunagi ei avasta. Usun, et tavaelus võiks sellist olukorda võrrelda mingil määral suitsiidiga. Kujutage ette, kuidas saaksite leida Van Goghi maali teadmata Van Goghi nime? Või teadmata Mozarti Rigoletto aariat, et tegemist on Rigoletto aariaga ning teadmata Led Zeppelini, et see on Led Zeppelin? Kunsti eesmärk on levitada häid vibratsioone ja muuta maailma paremaks. Nii saab juhtuda vaid siis, kui head ideed ja progressiivsed mõtted levivad. Kui hea idee on lukustatud sahtli tagumisse nurka ning keegi ei tea sahtli asukohta, siis julgen umbes 99.99% tõenäosusega väita, et seda ei ole olemas ei sinu ega ka minu jaoks. Kui palju sa arvad, et neid avastamata geniaalseid asju seal sahtli nurgas vedeleb? Rohkem, kui neid, mida teame? See ju tähendaks automaatselt seda, et tegelikult tunnustame ainult ilget paska ja neid, kes suudavad rohkem lärmi oma asjade ümber lüüa. Olen kuulnud inimesi rääkivat, et enesepromo ei olevat tänapäeval üldse häbiasi ja sa ise pead olema esimene, kes oma asja kiitma hakkab, sest vastasel juhul ei kiida seda keegi. Kas oleme tõesti sinna jõudnud? Kunstnikult eeldatakse, et tema ise on see, kes oma keeruka ja süübimist nõudva teose üldsusele lahti seletab. Samas saab igaüks aru, et sellisel asjal ei ole kõrvalseisja jaoks mingit tähendust. Need, kes kunsti ja muusikat lihtinimesele lahti seletavad, on teised inimesed. Need peavadki olema teised inimesed. Kui neid inimesi pole, on kunsti saatus kurb.



P.S.
Tänud, Rainer! Loodetavasti me pole veel nii kaugel, et kunstnik peab omaenda PR-manager olema ja tõepoolest: me ei teaks sel juhul Van Goghi, vaid tundmatut postimpressionisti, ega Led Zeppelini, vaid unustusse vajanud 70ndate hard rocki bändi. Ega teaks Mozartitki. Igal juhul peaks kunst olema avaldamiseks, mitte peitmiseks.

Mis puutub sahtlites avastamata jäänud töödest, siis neid võib olla kordadeski rohkem kui neid, mida teame, aga see ei tee kuulsaid töid neist paremaks ega halvemaks. Kvantiteet ei tohiks mõjutada kvaliteeti. Sellisel juhul oleme inimkonnana lihtsalt potentsiaalselt ka kordades vaimult rikkamad, aga seda kasutamata jäänud potentsiaali pole vist võimalik määratleda.

Positiivsete võngetega
Arvi

Rada7.ee
07-11-2018
kell 13:56

Metro Luminal esitleb oma viiendat albumit “Üheksast viieni” ja tähistab 30. tegutsemisaastat kontsertidega Tartus (9.11, Genialistide klubi), Pärnus (10.11, Kultuuriklubi Tempel), Viljandis (15.11, Viljandi Lennukitehas) ja Tallinnas (16.11, U3 kontserdiklubi).

Veel homme kuni 14.00 võimalus osaleda piletimängus - osale SIIN!

voss
07-11-2018
kell 21:31

Kena jutt. Tahtsin spotifyst kuulama minna aga Luminali seal pole. Üleskutse: palun kaaluge sellist võimalust. Siin on üks võimalus selle eelluviimiseks.

ivo
07-11-2018
kell 22:23

Õige varsti ka ilma vahendajateta võimalus: https://artists.spotify.com/upload

Aga hetkel vist artiklis kõik internettides olevad uued lood reas.